Leo XIII
| Leo XIII | ||||||||||||||||||
 |
||||||||||||||||||
|
Leo XIII (Vincenzo Gioacchino Raffaele Luigi Pecci, 2. märts 1810 – 20. juuli 1903) oli paavst 1878–1903. Ta oli 256. paavst.
Vincenzo Gioacchino Pecci sündis Carpinetos alamaadliku (teistel andmetel krahvi) Lodovico Pecci ja Anna Prosperi Buzzi 7-lapselises peres 6 pojana. Pecci sai kinnitamisesakramendi 25. augustil 1817. Ta õppis 1818 – 1824 koos oma venna Giuseppe Pecciga Viterbos jesuiitide seminaris, kus ta saavutas tänu õpetaja Leonardo Garibaldile suurepärase taseme ladina keeles. 1824 – 1832 õppis ta Rooma kolleegiumis, kus ta esines retoorika kursusel ladinakeelse ettekandega teemal „Kontrast paganliku ja kristliku Rooma vahel.” Seejärel õppis Pecci Rooma peagümnaasiumis ja soovis 1832 asuda ema soovil õppima teoloogiat Rooma akadeemias (Accademia dei Nobili Ecclesiastici), kuid pidi eelnevalt tõestama oma suguvõsa aadlipäritolu. Pecci oli Giovanni Perrone ja Francesco Saverio Patrizi õpilane. Ta õppis La Sapienza ülikoolis tsiviil – ja kanoonilist õigust ning kaitses 1836 doktorikraadi teoloogia alal.
Pecci sai esimese ametikoha tänu kardinalide Giuseppe Antonio Sala ja Bartolomeo Pacca soovitusele. 1837 oli ta Roomas puhkenud kooleraepideemia ajal hospidalide ülevaataja. Pecci ordineeriti 31. detsembril 1837 Roomas Quirinali künkal asuval Santo Stanislao kabelis preestriks. 1838 sai tüüfusest paranev Pecci Benevento kuberneriks, kus ta koostöös Napoli politseiga kohtles karmilt mässulisi ja neid kaitsvaid aadlikke. Beneventos tundis ta huvi kohalike teeolude parandamise vastu ja soovitas õiglaste maksunormide kehtestamist. Kui Beneventot kavatseti ühendada Napoliga, oli Pecci sellele ideele vastu.
Perugia kubernerina rõhutas Pecci õiglase majanduspoliitika rakendamist, soovitades väikeettevõtjate ja talupoegade assisteerimist madala intressimääraga laenude võtmiseks ning teostas haridusreformi. Nuntsiusena Belgias pidi Pecci kaitsma katoliku kiriku seisukohta haridusküsimuste üle tekkinud vaidluses. Ta külastas 1845 Kölni, Mainzi, Trieri, 1846 Pariisi ja Londonit, kus kohtus Nicholas Wisemaniga. Ta taunis saksakatoliikliku liikumise juhi preester Johann Ronge vaateid. Pecci ei saanud eriti hästi läbi riigisekretär Giacomo Antonelliga, mistõttu ta vältis kardinalina töötamist Roomas.
[redigeeri] Ametid
- 6. veebruar 1837 paavsti prelaat
- 16. märts 1837 Signatura gratiae ametnik
- 28. juuni 1837 – 17. veebruar 1838 Buon Governo kongregatsiooni ametnik
- 17. veebruar 1838 – 12. juuni 1841 Benevento kuberner
- 12. juuni 1841 – 17. juuli 1841 Spoleto kuberner
- 17. juuli 1841 – 27. jaanuar 1843 Perugia kuberner
- 27. jaanuar 1843 – 19. jaanuar 1846 Damietta titulaarpeapiiskop (ordineeriti piiskopiks 19. veebruaril 1843)
- 28. jaanuar 1843 – 1846 nuntsius Belgias
- 10. veebruar 1843 paavsti assistent
- 19. jaanuar 1846 – 20. veebruar 1878 Perugia piiskop
- 19. detsember 1853 – 20. veebruar 1878 San Crisogono kardinalpreester
- 21. september 1877 – 20. veebruar 1878 camerlengo
[redigeeri] Perugia piiskop 1846 – 1878
Piiskop Pecci saabus Perugiasse 27. juulil 1846, kuhu Gregorius XVI oli ta sama aasta 19. jaanuaril ametisse määranud vastavalt mõnede Perugia elanike soovile. Tema saabumisel puhkesid linnas rahutused, mis saadi varsti kontrolli alla. 1849 ülestõusu ajal soovis piiskop Pecci vältida Austria vägede sisenemist linna ja läks sel eesmärgil Austria vägede laagrisse, kus ta veenis austerlasi Perugiast mööduma. Itaalia ühendamisprotsessi tõttu puhkes 1859 Perugias ülestõus. Piiskop Pecci soovis linnas verevalamist vältida, kuid 20. juunil surusid paavsti väed ülestõusu maha. Piiskop palus Itaalia vägesid juhtival kindralil Manfredo Fantil 1860 Perugiat mitte pommitada ja protesteeris paavsti ilmaliku võimu toetajana Itaalia vägede sissetungi vastu Perugiasse 14. septembril 1860, kuid hiljem üritas ta leida Itaalia valitsusega mõlemat osapoolt rahuldavaid lahendusi ega soovinud valitsusele pakkuda alusetult põhjust kiriku vastu suunatud tegevuseks. Pärast Perugia liitmist Itaaliaga saatis piiskop aasta jooksul Itaalia valitsusele 18 protestikirja, taunides võimude tegevust kiriku suhtes. Korra kaevati piiskop Pecci kohtusse, kuid mõisteti seal õigeks.
Piiskop Pecci kohustas oma alluvuses olevaid preestreid sagedamini jutlustama ja viima täiskasvanute seas läbi katehheesi, pühendades selleks vähemalt tunni pühapäeviti ja suuremate pühade ajal. 1854 näljahäda ajal toetas ta oma kogudust. Piiskop lasi 1856 avaldada piiskopkonna uue katekismuse ja 1857 koostas juhendi vaimulikele. 1875 moodustas Pecci misjonäride seltsi. 1846 – 1850 taastas ja moderniseeris ta kohaliku seminari, kus rõhutas tomistliku teoloogia õpetamist. Piiskop Pecci rajas 1872 Aquino Thomase akadeemia, mida ta oli plaaninud alates 1858. 1872 tutvustas ta uusi haridusstandardeid gümnaasiumites ja kolleegiumites. 1873 rajas ta San Gioacchino seltsi ja asus pidama Vincent de Pauli ideedele tuginevaid konverentse. Pecci moodustas mitmeid haridusasutusi noorte jaoks, kutsudes selleks Belgiast Itaaliasse Madeleine-Sophie Barat rajatud Jeesuse Pühima Südame seltsi nunnad ja Cornelius Scheppersi rajatud Halastuse vennad. Piiskop Pecci ajal rajati Perugia piiskopkonnas 36 uut kirikut. 1874 – 1877 analüüsis ta oma kirjutistes katoliikluse ja nüüdiskultuuri vahelisi suhteid.
[redigeeri] 1878.aasta konklaav
Leo XIII valiti paavstiks 20. veebruaril 1878 ja krooniti vahetult pärast oma sünnipäeva rahva protestiaktsioonide kartuses 3. märtsil Sixtuse kabelis.
18.- 20. veebruaril 1878 toimunud konklaavil osales 61 kardinali. See oli esimene konklaav, mis toimus pärast Kirikuriigi hõivamist Itaalia vägede poolt. Konklaavi toimumise ajal oli segane poliitiline olukord seoses Itaalia kuninga Vittorio Emmanuele II surmaga ja Vene-Türgi sõjaga. Kardinal Pecci tegutses konklaavil camerlengo ametis ja ta valiti paavstiks 3 voorus 44 häälega.
[redigeeri] Välispoliitilised suhted
[redigeeri] Suhted Austria-Ungariga
Leo XIII soovis vaidluses ertshertsog Franz Ferdinandi abielu üle säilitada Austria-Ungari keisririigi stabiilsust.
[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga
Leo XIII soovis tihendada Prantsusmaaga sidemeid, kuid tema soov jäi piisavate tulemusteta. Ta muretses kiriku olukorra pärast Prantsusmaal ja saatis president Jules Grévyle vastavasisulise kirja. Paavsti on seostatud 1894 Prantsusmaa ja Venemaa vahelise lepingu sõlmimise (Antant) algatajana, kuna ta muretses Kolmikliidu sõlmimise järel stabiilsuse pärast Euroopas.
[redigeeri] Suhted Saksamaaga
Leo XIII väljendas oma valimispäeval esitatud jutluses lootust tihendada sidemeid Saksamaaga. 1878 kohtusid Kissingenis Bismarck ja nuntsius Gaetano Aloisi Masella, 1881 Venezias nuntsius Lodovico Jacobini ja vürst Heinrich von Reuss, mille tulemusena taastati 1884 diplomaatilised suhted. Leo XIII vahendas 1885 Hispaania ja Saksamaa vahelist vaidlust Karoliinide kuuluvuse üle. Paavsti vahenduse tõttu otsustas Saksamaa valitsus lõpetada Kulturkampfi.
1883 külastas paavsti kroonprints Friedrich Wilhelm. Keiser Wilhelm II külastas paavsti 1888, 1893 ja 1903.
[redigeeri] Suhted Venemaaga
Leo XIII soovis oma valimispäeval esitatud jutluses taastada suhted Venemaaga. Seoses Venemaa keisrile Aleksander II 1879 tehtud atentaadikatse järel ja keisri 25 valitsemisaasta tähistamisega 1880 tihendati kahe poole vahelisi suhteid. 1883 sõlmiti Venemaaga leping, kuid kui paavst taunis katoliiklaste tagakiusamist, tõi see kaasa tagakiusamise suurenemise. Mais 1894 sõlmiti Venemaaga uus leping.
Leo XIII kohustas poolakaid olema Venemaa valitsusele lojaalsed.
[redigeeri] Suhted Suurbritannia ja Iirimaaga
Leo XIII tähistas 1891 Gregorius I otsuse aastapäeva. Selle otsusega saadeti 591 Inglismaale misjonitööle apostel. 29. aprillil 1903 külastas paavsti Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningas Edward VII.
Leo XIII kutsus iirlasi kuuletuma Briti võimule. Ta saatis 1881 kirja Iiri piiskopile Edward MacCabele ja kutsus 1885 Iiri piiskopid Rooma. 24. juunil 1888 avaldatud entsüklika 'Etsi cunctas' sõnum oli pühendatud Iiri vaimulikkonnale.
[redigeeri] Suhted Hispaaniaga
Leo XIII saatis 1886 Hispaania kuningannale Maria Cristinale kuldroosi.
[redigeeri] Suhted Portugaliga
Paavst taunis Goa skismat Indias ja kui Portugali valitsus keeldus skismaatikuid toetamast, sõlmiti 23. juunil 1886 konkordaat paavsti ja Portugali vahel. Leo XIII saatis 1892 Portugali kuningannale Améliele kuldroosi.
[redigeeri] Suhted USAga
Leo XIII kinnitas 1884 Baltimore kontsiili otsused. Ta saatis 1889 piiskop Francesco di Paola Satolli juhitava delegatsiooni USAsse, kus rajati katoliiklik ülikool. 1892 määras paavst Satolli USAsse apostellikuks delegaadiks. 1895 pühendas ta USA vaimulikele entsüklika 'Longinqua oceani'. Hispaania-Ameerika sõja lõppemise järel teravnesid katoliku kiriku suhted USAga seoses kiriku valduste kuuluvuse pärast tekkinud probleemidega. 1902 sõlmiti Roomas USA saadiku William Howard Taftiga leping Filipiinidel kirikule kuuluvate maavalduste osas.
[redigeeri] Suhted Kanadaga
Manitoba kooliseaduse vastuvõtmine oli vastuolus katoliiklike põhimõtetega. Leo XIII saatis 1897 Rafael Merry del Vali Kanadasse, et tagada katoliiklikele õppeasutustele suuremad õigused.
[redigeeri] Suhted Belgiaga
1880 katkesid paavsti suhted Belgiaga seoses erimeelsustega haridusküsimustes, kuid 1883 suhted taastati. 1884 sõlmiti leping Belgiaga ja 1893 saatis Leo XIII Belgia kuningannale Marie-Henriettele kuldroosi.
[redigeeri] Suhted Šveitsiga
Leo XIII läkitas Šveitsi piiskoppidele 1. augustil 1897 entsüklika 'Militantis ecclesiae', milles ta tundis muret olukorra pärast Šveitsis.
[redigeeri] Muud rahvusvahelised sündmused
Leo XIII saatis 1880 Brasiilia keisrinnale Isabelile kuldroosi.
Ta võttis 1885 vastu Türgi sultani, Hiina keisri, Etioopia neeguse, Jaapani keisri ja Pärsia šahhi delegatsioonid.
Ta sõlmis 18. augustil 1886 konkordaadi Montenegroga.
Ta sõlmis 1887 konkordaadi Colombiaga.
Ta pühendas 5. mail 1888 Brasiilia piiskoppidele entsüklika 'In plurimis', milles ta rõhutas orjuse keelustamist. 1899 peeti Roomas I Ladina-Ameerika plenaarkontsiil.
Leo XIII avaldas pettumust, et teda ei kutsutud 1899 Haagi rahvusvahelisele rahukonverentsile.
[redigeeri] Suhted Itaalia kuningriigiga
Leo XIII soovis Kirikuriigi sõltumatuse taastamist ja taunis katoliiklaste osalemist Itaalia kuningriigi valimistel. Kuna paavst vältis suhtlemist Itaalia valitsusega, siis ametlikul tasandil suhtlesid Itaalia võimud Vatikani raamatukogu prefekti Isidoro Cariniga. 18. jaanuaril 1901 avaldatud entsüklikas 'Graves de' käsitles Leo XIII kristlike demokraatide tegevust Itaalias. Ta organiseeris poliitilistel eesmärkidel Azione Cattolica liikumise ja Opera dei Congressi, kuid need ei saavutanud rahva seas oodatud populaarsust ja olid hädas sisekriisidega.
1898 toimunud Adna lahingu järel pöördus Leo XIII Etioopia neeguse poole palvega vabastada itaallastest vangid.
[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega
| Kuuria | ||||||||
|
Kuuria
Leo XIII sätestas 7. detsembril 1891 ja 29. detsembril 1891 majordoomuse tegevuse. Ta moodustas jumalateenistuse kongregatsiooni raames liturgia komisjoni ja liturgiaajaloo komisjoni.
Üldkiriklikud sätted
Ta sätestas 18. aprillil 1897 Lõuna-Ameerika piiskoppidele privileegina pühitseda isikuid piiskopiks ühe piiskopi juuresolekul, kuna tavaliselt pühistetakse piiskopiks kolme piiskopi juuresolekul. 17. detsembril 1890 sätestas ta abtisside volitused. 1899 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Diu quidem' kohustas ta Inglismaa abte teatama 6 kuu jooksul pärast valimist kohalikule piiskopile oma ametisseasumisest. 8. detsembril 1900 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Conditae' määratles ta ordude kongregatsioonide funktsioonid. Leo XIII kohustas piiskoppe kontrollima, et nunnad elaksid oma majades vastavalt ordude reeglitele.
Aafriklaste Misjoni Selts
Leo XIII tunnustas Aafriklaste Misjoni Seltsi (S.M.A.) 23. augustil 1900.
Augustiinlased
Leo XIII tagastas augustiinlastele San Pietro kiriku Ciel d’Oros.
Basiliaanid
Leo XIII teostas 1882 ruteenia basiliaanide ordu reformi.
Ta määras 12. juulil 1893 benediktiinide abtpriimaseks Hildebrand de Hemptinne, kes resideerus Roomas. 1899 reorganiseeris ta benediktiinide inglise kongregatsiooni, rajades kolm kloostrit.
Dominikaanid
Ta andis Mosulis asuva kaldea seminari dominikaanidele.
Frantsiskaanid
Ta teostas 1882 frantsiskaanide kolmanda ordu reformi ja 30. mail 1883 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Misericors Dei' sätestas frantsiskaanide kolmanda ordu reeglid. Leo XIII sätestas 4. oktoobril 1897 avaldatud bullas 'Felicitate' frantsiskaanide uue põhikirja ja tunnustas frantsiskaanide reformiliikumiste koondumist.
Jeesuse Pühima Südame misjonäriõed
1899 asusid Francis Xavier Cabrini rajatud Jeesuse Pühima Südame misjonäriõed paavsti soovitusel New Yorki.
Jeesuse Vere kongregatsioonid
Ta tunnustas 12. juulil 1890 Maria Seraphina Spiehermansi rajatud kongregatsiooni (Filia Pretiosi Sanguinis, F. P. S.) ja määras kardinal Camillo Mazzella nende kardinalprotektoriks.
Ta tunnustas 20. oktoobril 1896 Joseph La Rocque rajatud kongregatsiooni.
Jesuiidid
Ta toetas jesuiitide tegevust Kanadas ja andis Anagnis jesuiitidele õiguse hallata kolleegiumeid. 13. juulil 1880 avaldatud bullas 'Dolemus inter' tunnustas ta jesuiitide tegevust.
Joosepi misjonärid
Ta tunnustas 23. aprillil 1903 Joosepi misjonäride seltsi (Societas Missionariorum a S. Joseph; M.J.).
Josefiidid
Leo XIII tunnustas 1897 Constant van Crombrugghe rajatud josefiitide kongregatsiooni tegevust. Ta tunnustas 9. juulil 1901 josefiitide instituudi asutamist.
Jumala Sõna Selts
Ta tunnustas 25. jaanuaril 1901 Jumala Sõna Seltsi (S.V.D.).
Kompassiooni vennaskond
Ta tunnustas 22. augustil 1897 kompassiooni vennaskonda.
La Salette misjonärid
Ta tunnustas 14. mail 1890 La Salette misjonäre (M.S.).
Ta määras 1879 Malta ordule taas suurmeistri.
Meie Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmise kongregatsioon
Ta tunnustas 10. märtsil 1888 Meie Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmise kongregatsiooni (Congregatio a Resurrectione D.N.I.Chr.; C.R.).
Neitsi Maarja Pärispatuta saamise kongregatsioon
Ta tunnustas 20. juulil 1900 Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsiooni (C.I.C.M.).
Püha Perekonna pojad
Ta tunnustas 22. juunil 1901 Püha Perekonna poegade kongregatsiooni (Filii Sacrae Familiae Iesu, Mariae et Ioseph S.F.).
Pühitsetud Stigmata kongregatsioon
Ta tunnustas 15. septembril 1890 Pühitsetud Stigmata kongregatsiooni (C.S.S.).
Redemptoristid
Ta andis Roomas asuva San Giacchino kiriku Alfonso Liguori rajatud redemptoristidele.
Salesi Franciscuse oblatistid
Ta tunnustas 8. detsembril 1897 Salesi Franciscuse oblatiste (O.S.F.S.).
Ta määras La Trappe tsistertslastele 8. mail 1892 ülemabti.
Ursuliinid
1900 peeti paavsti üleskutsel Roomas ursuliinide kapiitel.
Ülemvennaskonnad
Ta tunnustas 1880 Roomas Peaingel Miikaeli ülemvennaskonda ja andis sellele indulgentse. Ta tunnustas 1884 Marco de Sadis-Cusani rajatud Kristliku doktriini ülemvennaskonna tegevust Belgias. Ta tunnustas 10. aprillil 1894 palve ja patukahetsuse ülemvennaskonda. Ta tunnustas 25. mail 1898 avaldatud kirjas 'Cum divini' ülemvennaskonda, mille eesmärk oli soosida taasühinemist idakirikutega.
[redigeeri] Liturgilised otsused
Leo XIII pühendas 11 entsüklikat Neitsi Maarja austamisele ja roosipärja palvetamisele. 23. juulil 1894 tunnustas ta Neitsi Maarja Imelise Medaljoni püha tähistamist 27. novembril, ta sätestas ka vastava missa ja offiitsiumi. 1. septembril 1883 avaldatud entsüklikas 'Supremi apostolatus' sätestas ta tänini kehtiva kombe, mille alusel on katoliku kirikus pühendatud oktoober roosipärja palvetamisele.
Ta kohustas 30. novembril 1879 Roomale alluvaid idakirikuid pidama Neitsi Marja pärispatuta saamise auks vigiiliat.
1882 revideeriti paavsti korraldusel kirikukalendrit, kus oli kokku 275 erinevat kirikupüha.
1883 avaldati Leo XIII korraldusel 'Decreta authentica'.
1893 sätestas ta Püha Perekonna püha tähistamise 30. detsembril.
Ta tunnustas Lourdesi missa kasutamist.
Ta soovitas 22. juunil 1897 Marseilles piiskopile saadetud kirjas kinnitamise sakramendi sagedasemat kasutamist.
Ta lubas 4. juulil 1899 Lõuna-Ameerika peapiiskoppidel anda indulgentse 80 päeva ulatuses.
1900 aastat tähistati juubeliaastana. Lisaks tähistati erilise juubeliaastana 1888, mil möödus 50 aastat tema preestrikspühitsemisest; 1893, mil möödus 50 aastat tema saamisest piiskopiks ja 1903, mil möödus 25 aastat tema saamisest paavstiks.
Leo XIII tunnustas mitmeid uusi skapulaare (Peaingel Miikaeli skapulaar, 1900 Jeesuse pühima südame skapulaar, Jeesuse ja Maarja pühimate südamete skapulaar, Neitsi Maarja pärispatuta saamise skapulaar, Püha Joosepi skapulaar 15. aprill 1898). Ta tunnustas 1883 Neitsi Maarja skapulaari kasutamist.
Ta sätestas 28. juulil 1882 Kiriku doktorite austamist ja kuulutas Kiriku doktoriteks Aleksandria Kyrillose, Jeruusalemma Kyrillose ja Johannese Damaskusest. Ta kuulutas 13. novembril 1899 Kiriku doktoriks Bede.
1882 avaldati paavsti soovitusel täiendatud piiskoppide tseremoniaalraamat (Cœrimoniale Episcoporum), 1884 Rooma missaliturgiaraamat ja 1888 pontifikaalium.
Ta kohustas 1888 pidama kõikide pühakute päeva eelõhtul reekviemit.
17. jaanuaril 1888 lubas ta indulgentse puhastustules viibijate eest palvetamisel.
27. jaanuaril 1888 lubas ta indulgentse Neitsi Maarja kurvastuste puhul palvetamiseks.
15. augustil 1889 avaldatud entsüklikas 'Quamquam pluras' lubas ta püha Joosepi poole pöördumisel indulgentse
Ta kohustas Rooma ja Modena vaimulikke pidama paavst Hadrianus III austamiseks missat ja offiitsiumit 7. septembril.
Ta andis 18. aprillil 1897 Mehhiko preestritele privileegi pidada päevas 3 missat.
11. juunil 1899 pühendas ta kogu inimkonna Jeesuse Pühimale Südamele ja lubas 21. juulil 1899 Pühima Südame poole palvetamisel indulgentse.
11. juunil 1901 sätestas ta sabatiini privileegi kasutamise.
21. detsembril 1901 andis ta Jeesuse Püha Nime palvete palvetamise puhul indulgentse.
30. oktoobril 1902 määras ta ametisse piiblikomisjoni.
[redigeeri] Entsüklikad
- 'Ad extremas' 24. juuni 1893
- 'Adiutricem' 5. september 1895
- 'Aeterni patris' 4. august 1879
- 'Affari vos' 8. detsember 1897
- 'Annum sacrum' 25. mai 1899
- 'Arcanum divinae' 10. veebruar 1880
- 'Augustissimae virginis' 12. september 1897
- 'Au milieu' 16. veebruar 1892
- 'Auspicato concessum' 17. september 1882
- 'Caritatis' 19. märts 1894
- 'Caritatis studium' 25. juuli 1898
- 'Catholicae ecclesiae' 20. november 1890
- 'Christi nomen' 24. detsember 1894
- 'Constanti hungarorum' 2. september 1893
- 'Cum multa' 8. detsember 1882
- 'Custodi di' 8. detsember 1892
- 'Dall'alto dell'Apostolico' 15. oktoober 1890
- 'Depuis le Jour' 8. september 1899
- 'Diuturni temporis' 5. september 1898
- 'Diuturnum' 29. juuni 1881
- 'Divinum illud' 9. mai 1897
- 'Dum multa' 24. detsember 1902
- 'Etsi cunctas' 21. detsember 1888
- 'Etsi nos' 15. veebruar 1882
- 'Exeunte iam' 25. detsember 1888
- 'Fidentem piumque' 20. september 1896
- 'Fin dal Principio' 8. detsember 1902
- 'Grande munus' 30. september 1880
- 'Graves de communi Re' 18. jaanuar 1901
- 'Gravissimas' 16. mai 1901
- 'Humanum genus' 20. aprill 1884
- 'Iampridem' 6. jaanuar 1886
- 'Immortale Dei' 1. november 1885
- 'In amplissimo' 15. aprill 1902
- 'Inimica vis' 8. detsember 1892
- 'In ipso' 3. märts 1891
- 'In plurimis' 5. mai 1888
- 'Inscrutabili Dei' 21. aprill 1878
- 'Insignes' 1. mai 1896
- 'Inter graves' 1. mai 1894
- 'Iucunda semper' 8. september 1894
- 'Laetitiae sanctae' 8. september 1893
- 'Libertas' 20. juuni 1888
- 'Licet multa' 3. august 1881
- 'Litteras a vobis' 2. juuli1894
- 'Longinqua' 6. jaanuar 1895
- 'Magnae Dei' 8. september 1892
- 'Magni nobis' 7. märts 1889
- 'Militantis ecclesiae' 1. august 1897
- 'Mirae caritatis' 28. mai 1902
- 'Nobilissima gallorum' 8. veebruar 1884
- 'Non mediocri' 25. oktoober 1893
- 'Octobri mense' 22. september 1891
- 'Officio sanctissimo' 22. detsember 1887
- 'Omnibus compertum' 21. juuli 1900
- 'Pastoralis' 25. juuli 1891
- 'Pastoralis officii' 12. september 1891
- 'Paternae' 18. september 1899
- 'Paterna caritas' 25. juuli 1888
- 'Pergrata' 14. september 1886
- 'Permoti nos' 10. juuli 1895
- 'Providentissimus Deus' 18. november 1893
- 'Quae Ad Nos' 22. november 1902
- 'Quam aerumnosa' 10. detsember 1888
- 'Quamquam pluries' 15. august 1889
- 'Quam religiosa' 16. august 1898
- 'Quarto abeunte' 16. juuli 1892
- 'Quod anniversarius' 1. aprill 1888
- 'Quod apostolici' 28. detsember 1878
- 'Quod auctoritate' 22. detsember 1885
- 'Quod multum' 22. august 1886
- 'Quod votis' 30. aprill 1902
- 'Quum diuturnum' 25. detsember 1898
- 'Reputantibus' 20. august 1901
- 'Rerum novarum' 15. mai 1891
- 'Saepe nos'24. juuni 1888
- 'Sancta Dei Civitas' 3. detsember 1880
- 'Sapientiae christianae' 10. jaanuar 1890
- 'Satis cognitum' 29. juuni 1896
- 'Spectata fides' 27. november 1885
- 'Spesse volte' 5. august 1898
- 'Superiore anno' 30. august 1884
- 'Supremi apostolatus' 1. september 1883
- 'Tametsi futura' 1. november 1900
- 'Testem Benevolentiae' 22. jaanuar 1899
- 'Urbanitatis veteris' 20. november 1901
- 'Vi è Ben Noto' 20. september 1887
[redigeeri] Ideoloogilised vaidlused
28. detsembril 1878 avaldatud entsüklikas 'Quod apostolici' taunis Leo XIII kommunismi, sotsialismi ja nihilismi. 1. novembril 1885 avaldatud entsüklikas 'Immortale Dei' käsitles ta ilmaliku ja vaimuliku võimu sfääre, kinnitades ühtlasi, et kui vabariik taotleb üldist heaolu, on see soovitatav riigivorm. 29. juunil 1881 avaldatud entsüklikas 'Diuturnum illud' käsitles ta demokraatiat. 20. juunil 1888 avaldatud entsüklikas 'Libertas praestantissimus' käsitles ta mitmeid ideoloogilisi seisukohti. 18. jaanuaril 1901 avaldatud entsüklikas 'Graves de' käsitles ta kristlike demokraatide tegevust.
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
1870 – 1879 vältas skisma katoliku kiriku õpetusest loobunud armeenlastega, kuid piiskop Johannes Kupelian koos kaaslastega otsustasid taasühineda katoliku kirikuga. 1888 kutsus Leo XIII armeenia kirikut ühinema katoliku kirikuga ja avaldas 30. novembril 1894 sel puhul entsüklika 'Orientalium dignitas'.
4. augustil 1879 avaldatud entsüklikas 'Aeterni patris' rõhutas ta Aquino Thomase õpetuse tähtsust ja kohustas Heinrich Seuse Deniflet töötama Aquino Thomase 'Summa Theologicae' kaasaegse väljaande kallal.
20. aprillil 1884 avaldatud entsüklikas 'Humanum genus' mõistis ta hukka vabamüürluse.
14. detsembril 1887 mõistis ta hukka Antonio Rosmini Serbati vaated.
Ta kutsus 18. novembril 1893 avaldatud entsüklikas 'Providentissimus Deus' üles teaduslikule piibliuurimisele.
22. jaanuaril 1899 avaldatud entsüklikas 'Testem benevolentiae' taunis ta amerikanismi, mis püüdles katoliikluse ja kaasaegsete ideede kooskõlastamist.
16. veebruaril 1899 avaldatud entsüklikas 'Au milieu' hoiatas ta modernismi eest.
25. jaanuaril 1897 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Officiorem ac' avaldas ta uued nõuded tsensuuriks. 17. septembril 1900 avaldati paavsti üleskutsel uus keelatud raamatute indeks.
[redigeeri] Misjon
Leo XIII saatis 1886 delegaadi Antonio Agliardi Calcuttasse. Ta tunnustas Joosepi Misjonäride Seltsi. 1899 asusid Jeesuse Pühima Südame misjonäriõed paavsti soovitusel New Yorki. Leo XIII tunnustas Aafriklaste Misjoni Seltsi 1900. Ta andis Mosulis asuva kaldea seminari dominikaanidele.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
[redigeeri] Kanoniseerimised
[redigeeri] Kristlik eetika
10. veebruaril 1880 avaldatud entsüklikas 'Arcanum illud' käsitles ta kristlikku abielu. Entsüklikas 'Sapientiae christianae' rõhutas ta kristlase kohustusi. 20. juunil 1888 avaldatud entsüklikas 'Libertas' rõhutas ta vabaduse tähendusest. Ta taunis entsüklikates 'In plurimis' ja 'Catholicae ecclesiae' orjandust.
[redigeeri] Sotsiaaldoktriin
15. mail 1891 avaldatud entsüklikas 'Rerum novarum' tutvustas Leo XIII katoliku kiriku kaasaegset sotsiaaldoktriini.
[redigeeri] Oikumeenia
Leo XIII nimetas teisi kristlasi eraldatud vendadeks. 20. juunil 1894 avaldatud entsüklikas 'Praeclara' kutsus ta õigeusklikke ja protestante ühinema Roomaga, kuid Konstantinoopoli patriarh Anthimos VII vastas sellisele avaldusele üsna karmil toonil. 29. juunil 1896 avaldas paavst samal teemal entsüklika 'Satis cognitum'.
14. aprillil 1895 avaldatud entsüklika 'Ad anglos' oli läkitatud anglikaani kiriku vaimulikele. 1895 määras paavst ametisse komisjoni, mis pidi uurima anglikaani kiriku pühitsuste vastavust katoliku kiriku omadega ja 13. septembril 1896 avaldatud entsüklikas 'Apostolicae curae' ei tunnustanud ta anglikaani kirikus teostatavaid pühitsusi.
11. juuni 1895 saatis ta kirja Aleksandria koptide katoliku kirikule ja samal aastal rajas koptidele patriarhaadi.
30. novembril 1894 läkitas ta kreeka uniaadikirikule entsüklika 'Orientalium dignitas'.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Innocentius XII 1692 avaldatud dekreedi järgi pidi paavst onupoliitikast hoiduma ja võis määrata kardinaliks vaid ühe sugulase. Leo XIII pühitses 1879 kardinaliks oma venna Giuseppe Pecci.
[redigeeri] Leo XIII kultuuriloos
Leo XIII oli esimene paavst, keda filmiti ja kelle hääl salvestati grammofoniplaadile. Tema ajal valgustati Püha Peetruse kirik elektriga.
Leo XIII rajas Rooma akadeemia, kus õpetati tomistlikku teoloogiat. 1884 avati Roomas armeenlastele kolleegium. Ta jagas San Anastasio kolleegiumi ruteenlaste ja armeenlaste vahel. Tema ajal avati Roomas Apollinariumi kolleegium ja Böömi kolleegium. 1881 avati kolleegium Beirutis, 1889 Ottawas, 1889 Fribourgis, Šveitsis. 7. märtsil 1889 avati Washingtonis USA katoliiklik ülikool.
1891 asutati paavsti korraldusel Vatikani observatoorium.
Ta lasi 1891 ümber matta Innocentius III säilmed.
Leo XIII avas 18. augustil 1883 Vatikani arhiivid ajaloolastele ja kutsus ajaloolasi kirjutama objektiivselt, kuna kirikul pole vaja karta tõde. 1. mail 1894 avaldatud entsüklikas 'Fin dal' rajas ta Vatikani arhiivi institutsioonina.
Ta rajas Vatikani raamatukogu.
Tema ajal renoveeriti Lateraani basiilika apsiid ja presbüteerium.
Tema korraldusel avaldati Amerigo Vespucci reisikiri.
Ta tunnustas Vin Mariani toonikut, mis on Coca-Cola eelkäija.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Leo XIII pühitses 147 kardinali 27 konsistooriumil. Seni polnud ükski paavst pühitsenud nii arvukalt kardinale ja seda nii mitmel konsistooriumil. Hiljem pole ükski paavst kardinalide pühitsemiseks pidanud nii arvukalt konsistooriumeid. Pärast teda on veel rohkem kardinale pühitsenud ainult Johannes Paulus II. Leo XIII ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius X. Leo XIII määras kardinalideks rohkem mitte-eurooplasi, kui tema eelkäijad.
Ta taastas 16. detsembril 1880 Santi Vitale, Gervasio e Protasio titulaarkiriku. 24. mail 1882 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Praedecessores nostri' reguleeris ta konklaavi tegevust. 17. märtsil 1887 rajas ta Santa Maria Nuova e San Francesca in Foro Romano titulaarkiriku.
[redigeeri] 1878.aasta komeedid
Leo XIII vapil on kujutatud suurt komeeti. 1878 algul vaadeldi kolme komeeti: jaanuaris komeet Swift, veebruaris komeet Encke ja märtsis komeet Tempel 2.
[redigeeri] Paavst nägemus
33 aastat enne Fatima imet 13. oktoobril 1884 oli paavstil Vatikanis pärast missat nägemus. Ta peatus oma erakabeli altari ees ja jäi sinna 10 minuti jooksul seisma, muutudes näost valgeks. Seejärel siirdus paavst kabelist oma ametiruumidesse ja koostas püha Miikaeli palve, mida palvetati kirikus kuni 1964.aastani, mil see tühistati. Kui paavstilt küsiti, mis temaga altari ees juhtus, oli ta vastanud, et kuulis tabernaakli juurest kahte häält, millest üks rääkis leebelt, teine jõhkralt, üks kuulus Kristusele, teine Saatanale. Selles vaidluses soovis Saatan hävitada kiriku, vajades selleks aega vähemalt 75 kuni 100 aastat.
[redigeeri] Surm
Leo XIII suri 20. juulil 1903 Vatikanis 93-aastaselt ja maeti 25. juulil. 22. oktoobril 1924 maeti tema säilmed ümber Lateraani basiilikasse. Leo XIII oli surres vanim paavst pärast Gregorius IX. Hiljem pole ükski paavst nii kõrges eas surnud.
Leo XIII valitses 25 aastat ja 5 kuud. See oli pikim valitsemisaeg pärast Pius IX ja arvestades apostel Peetruse traditsioonilist valitsemisaega (25 aastat, 4 kuud ja 7 päeva), siis oli ta oma surma hetkel valitsemisaja pikkuse poolest paavstide seas teisel kohal. Hiljem on veel kauem valitsenud vaid Johannes Paulus II.
[redigeeri] Välislingid
- Artikkel Leo XIII kohta (inglise keeles)
- Leo XIII entsüklikad (inglise keeles)
| Eelnev: Pius IX |
Rooma paavst 1878-1903 |
Järgnev: Pius X |
