Türgi
Türgi Vabariik on riik, mille territoorium asub nii Euroopas kui ka Edela-Aasias. Aasia-osa nimetatakse Anatooliaks. Tähtsama osa riigist moodustab Musta mere ja Vahemere vahele jääv Väike-Aasia poolsaar. Türgi piirneb idast Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ja Iraaniga, läänest Iraagi ja Süüriaga ning läänest Egeuse mere ning Kreeka ja Bulgaariaga.
|
|||||
 |
|||||
| Riigikeeled | türgi | ||||
| Pealinn | Ankara | ||||
| President | Ahmet Necdet Sezer | ||||
| Peaminister | Recep Tayyip Erdoğan | ||||
| Pindala | 780 580 km² | ||||
| Rahvaarv (2006) Rahvastiku tihedus |
74 709 400 95,7 in/km² |
||||
| Iseseisvus, riigi rajamine tänasel kujul |
29. oktoober 1923 | ||||
| Rahaühik | Uus Türgi liir (YTL) | ||||
| Ajavöönd | Ida-Euroopa aeg | ||||
| Riigihümn | İstiklal Marşı | ||||
| Üladomeen | .tr | ||||
| Maakood | 90 | ||||
Sisukord |
[redigeeri] Rahvastik
[redigeeri] Rahvastiku tihedus
Asustus on tihedam lääne- ja põhjarannikul (umbes 200 inimest ruutkilomeetri kohta), hõredaim Ida-Anatoolias (umbes 25 inimest ruutkilomeetri kohta).
[redigeeri] Demograafilised näitajad
Rahvastiku juurdekasv (2004. aastal 1,13%) on olnud kiire peamiselt tänu suurele sündimusele (17 sündi 1000 elaniku kohta; 6 surma 1000 elaniku kohta). Keskmine eluiga on 72 aastat (2004; meestel 70 aastat, naistel 74 aastat).
[redigeeri] Rahvuslik koosseis
Põhiosa (kuni 80%) elanikkonnast moodustavad türklased. Suurim vähemusrahvus (kuni 20%) on Türgi ida- ja kaguosas elavad kurdid. On ka araablasi, kreeklasi, armeenlasi, bulgaarlasi, juute ja teisi.
[redigeeri] Keeled
Ametlik keel on türgi keel. Räägitakse veel kurdi, araabia, kreeka ja armeenia keelt.
[redigeeri] Kirjaoskus
Kirjaoskus on 86,5% (2003), sealhulgas meestel 94,3% ja naistel 78,7%.
[redigeeri] Religioon
Valitsevaks religiooniks on islam: 99,8% elanikkonnast on moslemid (peamiselt sunniidid). Leidub ka kristlasi ja judaiste. İstanbulis resideerib õigeusu kiriku kõrgeim vaimulik Konstantinoopoli patriarh.
1924 lahutati religioon riigist. Võrreldes ülejäänud islamimaailmaga suhtutakse Türgis võõrusulistesse sallivamalt.
[redigeeri] Majandus
[redigeeri] Majanduspoliitika ja makromajanduslikud näitajad
Türgi dünaamiline majandus on keeruline segu tänapäevasest tööstusest ja ärist ning traditsioonilisest põllumajandussektorist, mille arvele veel 2001. aastal tuli 40% tööhõivest. Erasektor on tugev ja kiiresti kasvav, kuid riigil on ikka veel suur roll tööstuses, panganduses, transpordis ja kommunikatsioonides. Kõige tähtsamad tööstusharud, mis toodavad ka kõige suurema osa ekspordist, on tekstiili ja rõivatööstus, mis on peaaegu täielikult erakätes.
Türgi alustas 1980. aastatel reforme, mille eesmärgiks oli üleminek stagneerunud ja isoleeritud süsteemilt rohkem erasektoril ja turumajandusel põhinevale majandusele. Tulemuseks oli tugev majanduskasv. rahvusliku koguprodukti reaalkasv on paljudel aastatel ületanud 6%. Ent majanduskasvu on katkestanud järsud langused ja finantskriisid aastatel 1994, 1999 ja 2001. Juunis 1994 kaotas töö 577 000 inimest. Tööpuudus kasvas ja aastane inflatsioon oli 100%. Tekkis stagflatsioon.
Reformid on jäänud poolikuks. Eelarvedefitsiit on kasvanud ning on regulaarselt ületanud 10% rahvuslikust koguproduktist. Selle põhjuseks on olnud kõrge intressimaksete koormus, mis 2001. aastal moodustas üle 50% keskvalitsuse kuludest. Seetõttu on riigis kõrge (vähemalt 10-protsendiline) inflatsioon, kasvav makromajanduslik volatiilsus ning nõrk pangandussektor.
Bülent Eceviti valitsuse ajal (1999–2002) taasalustati struktuurireforme vastavalt IMF-iga allakirjutatud lepingule. Nende seas on sotsiaalkindlustusreform, rahandusreform, riiklike pankade reform, pangandussektori reform, läbipaistvuse suurendamine avalikus sektoris ning telekommunikatsiooni- ja energiaturu liberaliseerimine. IMF-i programmi raames püüdis valitsus ka vahetuskursipoliitika abil inflatsiooni tõkestada.
2000. aasta lõpul tekkis kasvava jooksevkonto defitsiidi ja nõrga pangandussüsteemi tõttu ning kasvava mure tõttu, et vajalike struktuurireforme ei viida ellu, likviidsuskriis, mis ajendas IMF-i programmi korrigeerimise. Veebruaris 2001 tekitas avalik vaidlus presidendi ja peaministri vahel suure nõudmise liiri järele ning intressimäärade järsu kasvu. Tagajärjeks oli kiire inflatsioon, ränk oanganduskriis, siseriikliku riigivõla suur tõus ja äritegevuse suur langus (rahvuslik koguprodukt langes 2001. aastal 9,5% võrra). Valitsus oli sunnitud liiri kursi vabaks laskma ning alustama ulatuslikumat reformiprogrammi, mis muuhulgas nägi ette väga range fiskaalpoliitika, sügavamad striktuurureformid ning enneolematult suured laenud IMF-ilt.
Suured laenud IMF-ilt koos ulatuslike struktuurireformidega võimaldasid Türgil stabiliseerida intressimäärad ja valuuta ning rahuldada võlakohustused. Aastatel 2002 ja 2003 hakkasid reformid tulemusi andma. Kui mitte arvestada turu tõmblusi Iraagi sõja eel, on inflatsioon ja intressimäärad märgatavalt langenud, valuuta on stabiliseerunud ja usaldus hakanud taastuma. Majandus on siiski endiselt väga habras ning kasvu ja stabiilsuse säilimise eelduseks on reformide jätkumine. Kasvu raskendavad ülemaailmse majanduskasvu aeglus ning poliitilisec pinged Lähis-Idas.
Türgil on hulk kahepoolseid investeerimis- ja maksulepinguid (sealhulgas USA-ga), mis tagavad kapitali vaba tagasiviimise ning väldivad topeltmaksustamise. Otseste välisinvesteeringute kogumaht oli novembris 2002 siiski ainult 15,7 miljardit USA dollarit ning aastane otseste välisinvesteeringute maht on alla miljardi dollari aastas. Asi on selles, et investorid on mures poliitilise ja makroökonoomilise ebakindluse, koormavate regulatsioonide ning riigi suure rolli pärast majanduses.
Türgi püüab investeerimiskliimat parandada bürokraatia vähendamisega, investeeringute tõkestamise lõpetamisega ja intellektuaalse omandi kaitse alase seadusandluse tugevdamisega. Investeerimist pidurdavad välisinvestoritega seotud vaidlused ning mõned poliitikast tulenevad tegurid, nagu näiteks koolatoodete kõrge maksustamine ja lüngad imtellektuaalse omandi kaitses. On käimas mitmete riigiettevõtete, sealhulgas riikliku alkoholi- ja tubakakompanii ning naftatöötlemisettevõtte erastamine. 2004. aastal on plaanis erastada telefonikompanii ja mõned riiklikud pangad. Valitsus on WTO-s kohustunud liberaliseerida 2004. aasta alguses telekommunikatsioonisektor.
[redigeeri] Põllumajandus
Põllumajandus on Türgi tähtsaim majandusharu, kus töötab umbes 40% töötavast elanikkonnast.
Umbes 37% maast sobib maaharimiseks ja veel 12% karjakasvatuseks. Suurem osa paremast põllumajanduslikust maast on rannikutasandikel ja jõeorgudes. Platoo- ja mägedepiirkonnas on palju sellist maad, mis sobib ainult karjamaaks.
Palju kasvatatakse teravilja, valdavalt nisu. Kuivemates piirkondades kasvatatakse otra. Vähesel määral kasvatatakse ka rukist, maisi ja riisi.
Et vihma sajab vähe, on paljudes kohtades hädavajalik niisutus. Riik on ehitanud tamme, veehoidlaid ja kanaleid.
Tähtsaim tehniline kultuur on puuvill, mis on kordumaise tekstiilitööstuse tooraineks. Puuvilla kasvatatakse põhiliselt Kiliikia tasandikul. Tähtis eksportkultuur on ka tubakas, mida kasvatatakse põhiliselt riigi edelaosas ja Musta mere rannikul. Et suhkrut vähem importida, kasvatatakse ka suhkrupeeti.
[redigeeri] Väliskaubandus
Türgi ekspordib rõivatööstuse toodangut (naiste ja meeste valmisriideid, T-särke jms), televiisoreid, autosid, autoosi, naftat ja naftatooteid ning impordib naftat, mootoridetaile, ravimeid, kulda, puuvilla.
Türgi peamisteks kaubanduspartneriteks on Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Välislingid
| Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) |  |
|---|---|
|
Ameerika Ühendriigid | Belgia | Bulgaaria | Eesti | Hispaania | Holland | Island | Itaalia | Kanada | Kreeka | Leedu | Luksemburg | Läti | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rumeenia | Saksamaa | Slovakkia | Sloveenia | Suurbritannia | Taani | Tšehhi | Türgi | Ungari |
|
