Wilhelm II

See artikkel räägib Saksamaa keisrist; teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata lehekülge Wilhelm II (täpsustus).

Wilhelm II

Wilhelm II (27. jaanuar 1859 Berliin – 4. juuni 1941 Doorn) oli viimane Saksamaa keiser ja Preisimaa kuningas 1888–1918. Teda on peetud üheks peamiseks süüdlaseks Esimese maailmasõja algatamises, ent selle väite õigsus on kaheldav.

Wilhelm II oli vaid sada päeva keisrina valitsenud Friedrich III poeg ja esimese Saksa keisri Wilhelm I pojapoeg. Wilhelm II oli inglise kuninganna Victoria vanim lapselaps. Tema üks käsi oli väga nõrgalt arenenud, Wilhelm jaksas seda vaevu tõsta, kuid teine käsi oli seevastu väga tugev. Wilhelm tavatses kanda sõrmust nii, et selle kivi oli sissepoole pööratud ja kätlemisel teretatava ihusse tungis.

Ta soovis valitseda oma riiki sisuliselt absolutistlikult ning seetõttu saatis 1890. aastal erru ka riigikantsler Otto von Bismarcki. Ta huvitus väga kõigest sõjaväelisest ning moderniseeris pidevalt Saksa armeed, püüdes isegi luua omal käel uute relvade ja sõjalaevade mudeleid. Tema valitsemisajal hakkas Saksamaa otsima "kohta päikese all". Wilhelm arvas, et Saksamaale oleks kohane omada sama palju kolooniaid kui Prantsusmaa, mis tekitas hulga konflikte, kuna enamik maailmast oli juba teiste Euroopa suurvõimude, Jaapani ning USA vahel laiali jagatud. Wilhelm lootis sõjaga olukorda Saksamaa ja ta liitlaste kasuks muuta, kuid ometigi ei soovinud ta maailmasõda, kuna see viis Saksamaa sõtta kahel rindel ning nõrkade liitlastega. Pärast sõda püüti aga teda näidata peamise sõjasüüdlasena, et võitjariikidelt vastutus ära veeretada. See tendents jätkub ajalookäsitlustes kohati tänaseni.

Wilhelmi sõjaeelne poliitika oli agressiivne. Ta püüdis Saksamaa positsioone tugevdada kõikjal, kus vähegi võimalik, tekitades sellega Maroko kriisid ning põhjustades Saksamaa-vastase Antandi tekke.

Pärast Franz Ferdinandi mahalaskmist (28. juunil 1914) toetas Wilhelm tugevalt keiser Franz Josephit, andes nii Austria-Ungarile võimaluse alustada sõda Serbia vastu. Ent nähtavasti ei kavatsenud Wilhelm siiski valla päästa üleeuroopalist sõda, sest otsustavatel nädalatel juulikuu alguses läks ta oma jahiga Põhjamerele seilama ning lõikas end nõnda riigiasjust ära. Kui suur sõda juuli lõpus juba puhkemas oli, püüdis ta seda isikliku sekkumisega veel ära hoida, ent tema katsed ei toonud tulemusi.

Pärast sõda lahkus Wilhelm II Hollandisse eksiili ja elas seal kuni surmani. Esialgu toetas ta natsionaalsotsialismi, kuna pidas peamiseks ohuks Euroopale ja monarhistlikule korrale kommuniste ning lootis ka, et natsionaalsotsialistid taastavad monarhia. Kui Adolf Hitler aga diktatuuri kehtestas, loobus Wilhelm tema valitsust toetamast. Teise maailmasõja ajal asetas ta pärjad nii Saksa kui ka Hollandi sõdurite haudadele, näidates sellega oma lahtiütlemist natsionaalsotsialismi pooldavast suunast ja vastuseisu Saksamaa välksõdadele. Seetõttu ei saatnud pettunud Hitler tema matustele enamat ühest tagasihoidlikust pärjast. Ekskeiser oli keeldunud ka natsionaalsotsialistliku sümboolika kasutamisest ja riiklikest matustest.