Aquino Thomas

Aquino Thomas ehk Thomas Aquinost (1225 Roccasecca – 7. märts 1274 Fossanova) oli katoliiklik skolastiline teoloog ja filosoof, katoliku pühak. Katoliku kirik peab teda oma suurimaks teoloogiks ning arvab ta kiriku õpetajate hulka.

[redigeeri] Elu

Thomas sündis Itaalia kõrgaadli perekonnas. Oma ema, Theate krahvinna Theodora kaudu oli ta suguluses Hohenstaufenite dünastiaga.

Thomas sündis tõenäoliselt 1225. aasta alguses Napoli territooriumil oma isa krahv Landulfi lossis Roccaseccas. Landulfi vend Sinibald oli benediktlaste algse kloostri abt Monte Cassinos. Perekond soovis, et ka Thomasest saaks selle kloostri abt. See oleks olnud aadliperekonna noorema poja tavaline tee. Viiendal eluaastal saadeti Thomas kloostrisse õppima.

Napoli ülikoolis õppides astus Thomas aga dominiiklaste ordusse. Tegemist oli hiljuti asutatud uut laadi orduga – rändjutlustajate orduga. Et see ei olnud perekonnale meelepärane, siis võtsid vennad teel Rooma Thomase kinni ning tõid ta tagasi vanemate juurde. Teda hoiti üks või kaks aastat kinni San Giovanni lossis, et sundida teda oma sihtidest taganema. Varajaste elulugude järgi toodi ahvatluseks kohale isegi prostituut, kelle Thomas aga ära ajas.

Lõpuks andis perekond järele ja dominiiklased saatsid Thomase õppima Kölni Albert Suure juurde. Sinna jõudis ta tõenäoliselt 1244. aasta lõpus. Koos Albertiga läks Thomas 1245 Pariisi Ülikooli ning jäi sinna koos oma õpetajaga kolmeks aastaks. 1248 naasis ta koos Albertiga Kölni. Ta jäi veel mitmeks aastaks Alberti juurde, samal ajal arvatavasti õpetades. Albertilt sai Thomas mitmekülgse hariduse ning Albert tegi Thomasest ka Aristotelese õpetuse veendunud pooldaja.

Aastal 1252 läks Thomas Pariisi magistrikraadi omandama. Tal tekkis seal raskusi, sest ülikooli professorid olid kerjusmunkade suhtes vaenulikud. Lõpuks sai ta siiski magistrikraadi kätte ja hakkas 1257 õpetama. Pariisis õpetas ta mitu aastat. Seal kirjutas ta ka mitu oma teost ja alustas tööd mitme teise kallal. Aastal 1259 viibis ta ühel oma ordu tähtsal kapiitlil Valenciennes'is. Paavst Urbanus IV kutsus ta Rooma (seetõttu ei saa tema Rooma minemise aeg olla varasem 1261. aasta teisest poolest). Aastatel 1269–1271 tegutses ta jälle Pariisis. Aastal 1272 andis volitas Firenze provintsikapiitel teda asutama uue the studium generale vabalt valitud kohta, ja ta valis Napoli.

Kaasaegsete kirjelduste järgi oli Thomas suurt kasvu, tüse ja tõmmu, suure peaga ja poolkiilas. Tema käitumine oli peen, lahke ja armastusväärne. Vaidlustes säilitas ta enesevalitsuse ning võitis vastaseid oma isiksuse ja õpetatusega. Tema maitse oli lihtne. Kaaskondsetele avaldas erilist muljet tema mälu. Keskendunult mõeldes unustas ta sageli ümbruse. Oma mõtteid väljendas ta süstemaatiliselt, selgelt ja lihtsalt.

1274. aasta alguses saatis paavst ta Teisele Lyoni kirikukogule. Thomas asus teele, kuigi ei tundnud end hästi. Teel peatus ta venna- või õetütre lossis ning jäi seal tõsiselt haigeks. Ta tahtis lõpetada elupäevad kloostris. Et läheduses dominiiklaste kloostrit ei olnud, viidi ta tsistertslaste kloostrisse. Ta suri Fossanova kloostris Sonnino lähedal 7. märtsil 1274.

1323 kuulutas katoliku kirik ta pühakuks.