Altar
See artikkel räägib ohverdamiskohast; tähtkuju kohta vaata artiklit Altar (tähtkuju)
Altar on ohvrilaud või ohverdamiskoht – pind, millele asetatakse ohvriannid, mida ohverdatakse ühele või mitmele jumalusele. Altar on ka jumalus(t)e austamise koht. Ka altari rajamine ise ja mõnikord ka altari kaunistamine on jumalus(t)e austamise aktid. Altarid on kasutusel paljudes usundites.
Sisukord |
[redigeeri] Sõna "altar"
Sõna "altar" on alamsaksa laensõna 16.–17. sajandist. Sõna tuleb ladina sõnast altar, mis arvatavasti on tuletis sõnast altus 'kõrge'.
Altari nimetus on kreeka keeles βημα, ladina keeles ara. Kristliku altari ladinakeelne nimi on altar, altare, altaria või altarium. Sõna altaria tähendas klassikalises ladina keeles seadeldist, mis pandi ohvrialtari (ara) peale ja mida kasutati altari süütamiseks. Samuti tähendas see ara't ja altaria't koos.
[redigeeri] Eesti muinasusund
Eesti muinasusundis on altariks olnud tavaliselt kivi, mida nimetati ohvrikiviks.
[redigeeri] Budism
Budismis on altarid sageli väikeste majakeste kujulised, katusega kaetud ehitised. Nende sisemuses on pühakute või jumaluste kujukesed; esiäärele asetatakse ohvriande, süüdatakse küünlaid jmt.
[redigeeri] Vanakreeka usund
Vana-Kreekas rajati mõnikord väga suuri altareid. Näiteks Sürakuusas oli altar, mille mõõtmed olid 198 × 23 m. Hilisemast ajast nii suuri altareid ei tunta. Altarid paiknesid vabas õhus, mis võimaldas suuri põletusohvreid.
Tuntud on reljeefidega kaunistatud Pergamoni altar 2. sajandist eKr. Selle põhja pindala oli umbes 36 × 34 m. Berliinis Pergamoni muuseumis on selle vähendatud koopia.
[redigeeri] Kristlus
Kristluses on altar arenenud lihtsast lauast, millele on hiljem lisandunud rikkalike kaunistustega ülaosa ehk pealmik.
Jumalateenistusel on altar tähtsaim koht. Ta on Jumala kohaloleku ja palve sümbol. Eelkõige on altar armulaua laud.
Altarilaud kaetakse valge puhta linaga, lauale asetatakse küünlad. Rist või krutsifiks, piibel ja lilled on altarilaual teisejägulised.
Altar paigutatakse kiriku idapoolsesse ossa.
Ida- ja läänekirikute vahel tekkis altari ehitamise ja kasutamise traditsioonides varakult lahknevus.
[redigeeri] Läänekirik
Läänekirikus hakati altarit kaunistama baldahhiinide ja rentaablitega, altarimaalide ja kujudega. Altariks nimetatakse siiski vaid altarilauda – risttahukakujulist kõrgendit, mille peal pühitsetakse armulauda.
Pühakodadesse rajati peaaltari kõrvale ka teisi altareid. Peaaltari ruumi nimetatakse läänekirikus kooriks, kooriruumiks või altariruumiks.
[redigeeri] Idakirik
Idakirikus ei ole läänekiriku altari otsest vastet: altariruumis täidavad selle aset aujärg ja ohvrilaud.
Altariks hakati nimetama kiriku osa, mis on kogudusest eraldatud võre, eesriide või ikonostaasiga. Kogu seda eraldatud piirkonda hakati nimetama altariks. Altari kasutamise reeglid on paljuski pärit Jeruusalemma templist.
Idakiriku altarisse pääseb läbi kolme värava. Keskmisest väravast, mida nimetatakse kuninglikuks väravaks, võivad läbi astuda ainult vaimulikud ja pühitsetud kuningad.
[redigeeri] Reliikviad
Kiriku pühitsemisel on altarite alla paigutatud reliikviaid. Reliikviateks on näiteks pühaku säilmed. Nende järgi on ka kirikud pühendatud vastavale pühakule ja kiriku aastapäeva peetakse selle pühaku mälestuspäeval (tavaliselt surma-aastapäeval).
[redigeeri] Kunstiväärtuslikumad altarid Eestis
Eestis on kõige kunstiväärtuslikumad altarid
- Mustpeade Vennaskonna altar
- Niguliste kiriku Antoniuse altar ja endine peaaltar
- Pühavaimu kiriku altar
[redigeeri] Välislingid
