Demokraatia

Artikli neutraalsus on vaidlustatud! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust.

Demokraatia on vastavalt sõna etümoloogiale (sõna pärineb kreeka keelest) rahva võim.

Riik on seda demokraatlikum, mida vähem on eriõigusi ja seadusi, mida ei ole võimalik demokraatlikult (rahvahääletusega) muuta. Demokraatlikus riigis võib rahvahääletuste teel muuta kõiki kõrgeima astme otsuseid. Kõrgeima astme otsusteks esindusdemokraatia riikides on parlamendivalimised ja muud rahvahääletuse teel otsustatavad küsimused.

Paljud tänapäeva riigid, nagu näiteks Eesti, on liberaalse esindusdemokraatia riigid (Eesti on täpsemalt parlamentaarne vabariik). Siiski ei tähenda see absoluutselt kõigi inimeste osalemist otsuste tegemisel. Põhireegliks on, et rahva moodustavad riigi otsustusvõimelised elanikud, kes omavad hääleõigust. Samuti ei tähenda demokraatia seda, et iga inimene osaleb iga otsuse tegemise juures, ehkki näiteks Aristoteles ei pidanud esindusdemokraatiat demokraatiaks – seega on kriteeriumid, mille alusel riigikorda demokraatiaks peetakse, aja jooksul muutunud. Esindusdemokraatiat, mille puhul rahvas osaleb otsustusprotsessis, kutsutakse osalusdemokraatiaks. Osalusdemokraatia näiteks on rahvahääletused, mida korraldatakse ka Eestis, ent millega on kaugemale mindud näiteks Šveitsis. Kui osalusdemokraatiaga selle loogilise lõpuni minna, tekib otsedemokraatia, mis tähendab, et rahval on võimalus sekkuda otsustusprotsessi igas punktis.

Otsustusvõime on läbi aegade määratletud erinevalt.

Vana-Kreekas moodustasid valijaskonna vabad täisealised meesterahvad (mõnes linnriigis oli lisatingimuseks sõjaväekohustuse ärakandmine). Seega naistel, lastel ja orjadel polnud otsustusõigust. Nende eest otsustas nende mees-isa-omanik.

Keskajal taastekkis demokraatia maapäevade näol. Sel juhul olid otsustajateks maad ja talupoegi omavad maahärrad.

Tänapäeva liberaaldemokraatias moodustavad valijaskonna peaaegu kõik täisealised isikud. Kitsendused on seoses piirkonnaga seotusega (näiteks riigi otsuste tasemel riigi kodanikuks olemine), kriminaalkaristusega, mõnes riigis ka terve mõistusega (vaimuhaigete elimineerimine otsustamisest).

Peale otsustusvõime seatakse piiranguid ka sellele, keda ja millistes tingimustes saab valida. Piiranguteks võib olla üks või mitu järgnevatest:

• Valida saab ainult ülikuid (paljud vanad demokraatiad)
• Valida saab erakondi või nende liikmeid, ent erakondade moodustamine ja nendesse kuulumine ei ole piiratud
• Piirangud parlamenti kandideerimisel (vanusepiirang, riigikeele oskus)
• Piirangud erakondade loomisele (NSVL – üheparteisüsteem, USA – sisuline kaheparteisüsteem) ja sellega seoses võib osutuda valituks ainult see, kes on eelnevalt saanud loa kitsalt ringilt ehk neilt, kes juba mõnda erakonda kuuluvad.

Demokraatia vastandiks peetakse hierarhilist käsutamispõhimõttega juhtimissüsteemi, kus käsud lähtuvad ülevalt ega kuulu arutamisele – peamiselt sellist, kus juhtimiseks vajalikud privileegid on sünnipärased või antakse mõne mittevalitava koosluse, näiteks kiriku poolt. Tegelikult on ka demokraatia olemuselt hierarhiline, ehkki hierarhia tipus on mõtteline isik, rahvas, mis teeb otsuseid vastavalt hääletuste tulemusele. Rahva langetatud otsuseid peab iga rahva liige samuti vaidlemata täitma, ehkki sõltuvalt demokraatia liigist on erinevad tegevused, millega ta saab soodustada otsuste muutumist. Demokraatia üksi ei tähenda, et tegemist ei ole totaalse riigiga, vt. nt. liberaaldemokraatia või totaaldemokraatia.

Demokraatiaid võib liigitada järgnevatel alustel:

• Kes saab valida/hääletada?
• Kes saab kandideerida?
• Milline on valimise/hääletamise viis?
• Milline on riigijuhtimise struktuur; kes, kuidas ja millistes punktides saab otsustamist mõjutada?
• Mida loetakse riigi pädevuses olevaks? (Totaalne riik loeb kõik enda pädevusse, liberaalne riik ei sega vahele inimeste eraellu (mitte ajada segi liberaalse turumajandusega, mis eemaldab riigi pädevusest ainult turuasjadesse sekkumise)).
• Kes osalevad millistes hääletustes? Esindusdemokraatias osalevad enamikus hääletustes parlamendiliikmed ja rahvas saab neid valida. Osalusdemokraatias osalevad paljudes hääletustes kõik riigi otsustusvõimelised kodanikud. Otsedemokraatia viib kogu seaduseloome protsessi rahvahääletustele, ent riigiasutused jäävad siiski alles ja võivad oma igapäevaseid siseküsimusi ise otsustada, ehkki rahvas saab riigiasutusi kokku kutsuda, laiali saata jne.