Gregorius XVI

Gregorius XVI

Ilmiklik nimi Bartolomeo Alberto Cappellari Valitsemisaja algus 2. veebruar 1831 Valitsemisaja lõpp 1. juuni 1846 Eelkäija Pius VIII Järeltulija Pius IX Sünnikuupäev 18. september 1765 Sünnikoht Belluno Surmakuupäev 1. juuni 1846 Surmakoht Rooma

Gregorius XVI (Bartolomeo Alberto Cappellari, mungana Mauro Cappellari; 18. september 1765 – 1. juuni 1846) oli paavst 1831–1846. Ta oli 254. paavst.

Bartolomeo Alberto Cappellari sündis Bellunos juristist alamaadliku Giovanni Battista Cappellari ja Giulia Pagani Cesa peres. 23. augustil 1783 siirdus ta vanemate vastuseisust hoolimata benediktiinide kamalduleeslaste ordu San Michele di Murano kloostrisse ja võttis omale munganimeks Mauro. Ta andis 1786 mungatõotused, ordineeriti 1787 preestriks ja õpetas seejärel kloostris noori munki. Cappellari siirdus 1795 Rooma, kus elas esmalt Piazza Veneta kandis, seejärel San Gregorio al Celio kloostris. Ta pühendas 1799 avaldatud teose 'Il trionfo della Santa Sede' vangistuses viibivale Pius VI, rõhutades selles teoses paavsti ilmeksimatust ja tunnistades paavsti kui ilmaliku võimu kandjat. 4. veebruaril 1801 sai temast üks katoliikliku akadeemia asutajatest. Pärast San Michele kloostri sulgemist Pius VII vangistamise järel õpetas Cappellari Murano kolleegiumis ja seejärel Padua kolleegiumis. Talle pakuti kahel korral piiskopiametit, kuid ta keeldus mõlemal korral. Leo XII määras ta Perugia, Camerino, Macerata ja Fermo ülikoolide visiitoriks. Cappellari osales 1827 konkordaadi sõlmimisel Hollandiga ja 1829 lepingu sõlmimisel Türgiga. Kardinal Cappellari osales 2 konklaavil 1829 – 1831.

Sisukord 1 Ametid 2 1830. – 1831.aasta konklaav 3 Välispoliitilised suhted 3.1 Suhted Austriaga 3.2 Suhted Preisimaaga 3.3 Suhted Hispaaniaga 3.4 Suhted Portugaliga 3.5 Suhted Šveitsiga 3.6 Suhted Venemaaga 3.7 Suhted Poolaga 3.8 Suhted Kahe Sitsiilia kuningriigiga 3.9 Suhted Savoiaga 3.10 Suhted Iirimaaga 3.11 Muud välispoliitilised otsused 4 1831.aasta ülestõus Kirikuriigis 5 Sisepoliitiline tegevus Kirikuriigis 6 Suhted kiriku institutsioonidega 7 Liturgilised otsused 8 Ideoloogilised ja teoloogilised vaidlused 9 Entsüklikad 10 Kristlik eetika 11 Misjon ja uued piiskopkonnad 12 Kanoniseerimised 13 Gregorius XVI kultuuriloos 14 Kardinalide pühitsemised 15 1831.aasta komeet 16 Surm 17 Välislink

[redigeeri] Ametid

• 1790 kamalduleeslaste ordu ja Venezia inkvisitsiooni tsensor
• 1790 teoloogialektor San Michele kloostris
• 1800 – 1805 San Gregorio al Celio kloostri vikaar
• 1805 San Gregorio al Celio kloostri abt
• 1807 kamalduleeslaste ordu prokuraator
• 17. september 1814 erakorraliste olukordade kongregatsiooni konsultant
• 10. märts 1816 Rooma inkvisitsiooni konsultant
• 31. märts 1818 piiskoppide eksamineerija
• 29. veebruar 1820 Usupropaganda kongregatsiooni konsultant
• 23. mai 1821 orientaalkirikute liturgiliste raamatute korrigeerimise komitee konsultant
• 1823 kamalduleeslaste ordu ülemvikaar
• 21. märts 1825 – 2. veebruar 1831 kardinalpreester in pectore (avalikustati 13. märtsil 1826)
• 3. juuli 1826 – 2. veebruar 1831 San Callisto kardinalpreester
• 1. oktoober 1826 – 2. veebruar 1831 Usupropaganda kongregatsiooni prefekt

[redigeeri] 1830. – 1831.aasta konklaav

Gregorius XVI valiti paavstiks küünlapäeval, 2. veebruari hommikul 1831, pühitseti piiskopiks ja krooniti 6. veebruaril. Ta võttis nime Gregorius XV järgi. Gregorius XVI oli viimane paavst, kes polnud paavstiks valimise hetkel piiskop. Ta on jäänud ka viimaseks paavstiks, kes oli mungaordu liige.

14. detsembrist 1830 2. veebruarini 1831 toimunud konklaavil osales 45 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1799 – 1800 toimunud konklaavi, kus valiti Pius VII. Hiljem pole ükski konklaav nii kaua kestnud. Sellel konklaavil oli suurimaks soosikuks kardinal Giacomo Giustiniani, kuid tema vastu esitas kardinal Juan Francisco Marco y Catalán Hispaania kuninga Fernando VII nimel veto. Gregorius XVI valiti paavstiks 31 häälega 83 hääletusvoorus Zelanti fraktsiooni toetusel. Ta jäi viimaseks Zelanti fraktsiooni paavstiks.

[redigeeri] Välispoliitilised suhted

[redigeeri] Suhted Austriaga

Gregorius XVI saatis 1832 hilisema Austria keisri Ferdinand I abikaasale Marie-Annele kuldroosi.

[redigeeri] Suhted Preisimaaga

Gregorius XVI ajal jätkus Preisimaaga Pius VIII ajal alanud vaidlus katoliiklaste ja luterlaste segaabielude õigsuse üle. 27. märtsil 1832 ja 12. septembril 1834 kinnitas Gregorius XVI Pius VIII otsust selliste abielude kohta. Preisimaa võimud ei tunnustanud paavsti otsuseid, kuid Kölni peapiiskop Clemens August Droste zu Vischering otsustas paavsti otsuseid järgida ja arreteeriti 20. novembril 1837. 12. detsembril 1837 protesteeris paavst peapiiskopi vangistamise üle. 1838 järgis paavsti otsust Gniezno peapiiskop Martin von Dunin, kellele paavst avaldas 13. septembril 1838 tunnustust. Droste vabastati 1839 ja 1841 saavutati kokkulepe taoliste abielude sõlmimise osas. 1840 pidi paavsti nõudel sama probleemi pärast tagasi astuma Breslau piiskop Leopold von Sedlnitzki.

[redigeeri] Suhted Hispaaniaga

Gregorius XVI taunis Hispaania regendi Maria Cristina teostatud radikaalset religioonipoliitikat, mille järgi peatati 1835 Hispaanias ordude tegevus, konfiskeeriti preestrite tulud ja 22 piiskopkonnas ei määratud piiskoppe. Kirikureformi teostamiseks moodustatud komitee etteotsa määrati väga liberaalsete vaadetega preester. 1840 otsustati Hispaanias ametist tagandada kõik piiskopid.

[redigeeri] Suhted Portugaliga

Kui kuninganna Maria II taastas Portugalis oma võimu, saatis ta nuntsiuse Lissabonist minema ja katkestas diplomaatilised suhted Roomaga. Portugalis tühistati kiriklikud privileegid, peatati ordude tegevus ja kuningas Migueli poolt määratud piiskoppide jurisdiktsioon tunnistati kehtetuks. Kui Gregorius XVI protesteeris Maria II tegevuse vastu, rakendati Portugalis vaimulike vastu karmimaid meetmeid. Gregorius XVI saatis 1842 kuningannale kuldroosi. Paavst saatis 1843 laiali Lissaboni katedraali kapiitli.

[redigeeri] Suhted Šveitsiga

Gregorius XVI taunis 17. mail 1835 avaldatud entsüklikas 'Commissum divinitus' 21. jaanuaril 1834 Aargau kantonis asuvas Badenis tunnustatud otsust, millega vabastati Šveitsi katoliiklased paavsti autoriteedi alt.

[redigeeri] Suhted Venemaaga

Gregorius XVI taunis Venemaa karme meetmeid ruteenlaste represseerimisel, mille käigus küüditati 160 preestrit Siberisse, Minski basiliaani nunnad saadeti sunnitööle ja hulk piiskoppe vangistati. Kui keiser Nikolai I külastas 1845 Roomat, protesteeris Gregorius XVI Venemaa võimude tegevuse vastu.

[redigeeri] Suhted Poolaga

Osalt Vene võimude soovil ja edasise verevalamise vältimiseks 9. juunil 1832 avaldatud entsüklikas 'Cum primum' mõistis Gregorius XVI hukka 1830 – 1831 toimunud poolakate ülestõusu ja kohustas poolakaid kuuletuma legitiimsele valitsejale – Vene võimule.

[redigeeri] Suhted Kahe Sitsiilia kuningriigiga

Gregorius XVI sõlmis 1834 konkordaadi Kahe Sitsiilia kuningriigiga.

[redigeeri] Suhted Savoiaga

Gregorius XVI sõlmis 1841 konkordaadi Savoiaga.

[redigeeri] Suhted Iirimaaga

Gregorius XVI kohustas 15. oktoobril 1844 Iiri vaimulikkonda hoiduma poliitilisest tegevusest.

[redigeeri] Muud välispoliitilised otsused

7. augustil 1831 avaldatud bullas 'Sollicitudo ecclesiarum' rõhutas Gregorius XVI riigikorra muutumise korral õiglase vahendamise tähtsust endise ja uue liidriga.

Ta rajas välisesindused 17. detsembril 1832 Iraagis, 1834 Kreekas ja 28. mail 1839 Egiptuses.

[redigeeri] 1831.aasta ülestõus Kirikuriigis

Gregorius XVI nägi natsionalismis ohtu katoliku kiriku ühtsusele ja Kirikuriigi iseseisvusele. Tal tuli aga oma ametiaja esimestest päevadest tegeleda ülestõusnud rahva meelsusega ja vabariigi väljakuulutamise ideega.

3. veebruaril 1831 vahistas Modena hertsog Francesco IV karbonaaride juhi Ciro Menotti koos kaaslastega, mille tõttu vallandus Reggios mäss ja hertsog pidi põgenema Mantuasse. Järgmisel päeval puhkes ülestõus Bolognas ja laienes seejärel kogu riigis. Kui Roomas suudeti kardinal Tommaso Bernetti otsustava tegevusega 12. veebruaril ülestõus ära hoida, siis Romagnasse saadetud kardinal Giovanni Antonio Benvenuti vangistati ülestõusnute poolt. Ülestõusu laienedes pöördus Gregorius XVI abipalvega Austria poole, mille väed tungisid 25. veebruaril Kirikuriiki, surusid ülestõusu 3. aprilliks maha ja tõmbusid 15. juulil 1831 Kirikuriigist välja.

Detsembris 1831 puhkes taas ülestõus. Kardinal Giuseppe Albani pöördus palvega Austria kindrali Josef Wenzel Radetzky poole, mille tulemusena ühinesid Austria väed paavsti üksustega Cesena juures ja sisenesid jaanuaris 1832 Bolognasse. Austria tegevus polnud meelepärane Prantsusmaale, mille väed tungisid Anconasse ja lahkusid sealt alles 1838.

[redigeeri] Sisepoliitiline tegevus Kirikuriigis

Gregorius XVI keelustas Kirikuriigis raudteede ehitamise ja gaasilaternate kasutamise, kuid ta soosis aurulaevade kasutamist.

Mais 1831 otsustasid Austria, Preisimaa, Venemaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia esindajad Roomas, et Kirikuriigis tuleb läbi viia olulised reformid. Gregorius XVI nõustus teostama mitmeid reforme, kuid ta ei soostunud esinduskogu valimisega ega aadlikest koosneva esinduskogu moodustamisega. 5. juulil, 5. oktoobril ja 21. novembril 1831 teostatud administratiivreformiga ja kohtureformiga moodustati kolm kohtuinstantsi. 1835 teostas Gregorius XVI rahareformi, mille järgi 1 skuudo võrdus 100 baiocchiga, 1 baiocchi võrdus 5 quattriniga.

Augustist oktoobrini 1841 tegi Gregorius XVI siseriikliku visiidi, mille käigus ta külastas Umbriat, Loretot, Anconat, Fabrianot, Assisit, Viterbot ja Orvietot. 1843 toimusid Romagnas ja Umbrias mässud, kuhu kardinalid Luigi Vannicelli Casoni ja Francesco Saverio Massimo saadeti taastama korda. Septembris 1845 puhkes mäss Riminis.

Gregorius XVI ajal rajati Monte Catillo tunnel, et vältida Tivolis üleujutusi. Roomas rajati statistikabüroo. Tema ajal avati mitmed varjupaigad ja avalikud saunad Roomas.

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Bartolomeo Pacca, Lodovico Micara Riigisekretär Tommaso Bernetti, Luigi Lambruschini Camerlengo Pietro Francesco Galeffi, Giacomo Giustiniani, Tommaso Riario Sforza Rooma kardinalvikaar Giacinto Placido Zurla, Carlo Odescalchi, Giuseppe della Porta Rodiani, Costantino Patrizi Naro

Kuuria

Gregorius XVI reorganiseeris Signatura gratiae.

Billiarti õed

Ta tunnustas 1844 Julie Billiarti rajatud Notre-Dame de Namuri Instituuti.

Bufalo selts

Ta tunnustas 17. detsembril 1841 Gaspar del Bufalo rajatud kongregatsiooni (Congregatio Missionariorum Pretiosissimi Sanguinis, C.PP.S.).

Desservandid

Ta tunnustas 1845 desservante.

Halastuse Instituut

Ta tunnustas 20. detsembril 1838 Antonio Rosmini Serbati rajatud Halastuse Instituuti (Institutum Charitatis, I.C.), millele ta andis ametliku tunnustuse 20. septembril 1839.

Halastuse Isade Selts

Ta tunnustas 18. veebruaril 1834 Jean-Baptiste Rauzani rajatud Halastuse Isade Seltsi (S.P.M.).

Jarico õed

Ta tunnustas 1840 Pauline Marie Jaricot rajatud seltsi (l’œuvre de la Propagation de la Foi).

Jesuiidid

Prantsusmaa kuningas Louis-Philippe soovis jesuiitide keelustamist. Siseminister François Guizot saatis 1845 Rooma saadikuks Pellegrino Rossi, kuid paavst ei soostunud tema nõudmistega.

Maristid

Ta tunnustas 29. aprillil 1836 Jean-Claude-Marie Colini rajatud mariste (Societas Mariae, S.M.).

Mauristid

Ta rajas 1837 mauristide Prantsusmaa kongregatsiooni.

Notre-Dame-des-Victoires vennaskond

24. aprillil 1838 tunnustas ta Notre-Dame-des-Victoires vennaskonda.

Pelletieri kongregatsioon

16. jaanuaril 1835 tunnustas ta Rose-Virginie Pelletieri rajatud Angersi kongregatsiooni (La Congrégation des Sœurs de Notre-Dame de Charité du Bon-Pasteur).

Providentsiaaliõed

Ta tunnustas 2. oktoobril 1831 Jacques Hector Nicholas Joubert de la Muraille rajatud oblatisti providentsiaaliõdede kongregatsiooni.

Püha Perekonna vennad

Ta tunnustas 28. augustil 1841 Gabriel Taborini rajatud Püha Perekonna vendade kongregatsiooni (F.S.F.).

Püha Silvesteri rüütliordu

Ta rajas 31. oktoobril 1841 Püha Silvesteri rüütliordu.

Püha Viatori vaimulikud

Ta tunnustas 27. septembril 1838 Louis Querbesi rajatud Püha Viatori kongregatsiooni (Congregatio Clericorum Parochialium seu Catechistarum S. Viatoris, C.S.V.).

Vincent de Pauli Selts

Ta tunnustas 10. jaanuaril 1845 ja 12. augustil 1845 Frédéric Ozanami rajatud Vincent de Pauli Seltsi (S.V.D.P.).

Xaveriaani vennad

1838 kohtus ta xaveriaani vendade kongregatsiooni (X.B.S.S.) rajaja Theodore James Rykeniga.

[redigeeri] Liturgilised otsused

Gregorius XVI tunnustas 11. juulil 1835 noveenide palvetamist.

15. augustil 1837 pühitses ta sisse ikooni Santa Maria Maggiore katedraalis.

Ta sätestas septembris 1837 Gregorius Valgustaja püha tähistamise 1. oktoobril.

Ta andis 7. detsembril 1838 Pariisi peapiiskopkonnale õiguse tähistada Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Püha advendi teisel pühapäeval.

[redigeeri] Ideoloogilised ja teoloogilised vaidlused

15. augustil 1832 avaldatud entsüklikas 'Mirari vos' mõistis Gregorius XVI hukka südametunnistusvabaduse, pressivabaduse ja kiriku eraldamise riigist.

Oktoobris 1831 andis ta audientsi teoloog Félicité Robert de Lamennais’le, kuid kui Lamennais taunis teoses 'Paroles d’un croyant' paavsti entsüklikat 'Mirari vos', mõistis Gregorius XVI tema arvamuse entsüklikas 'Singulari nos' hukka.

Gregorius XVI taunis entsüklikas 'Inter praecipuas' liberalismi, Londoni piibliseltsi ja New Yorgi kristlaste allianssi antikatoliiklikke hoiakuid.

Ta mõistis 26. septembril 1835 avaldatud kirjas 'Dum acerbissima' filosoofiliste vaadetena hukka ratsionalismi ja fideismi.

Ta toetas vendade Allignolide teoloogilisi vaateid.

Ta mõistis 1843 hukka Michel Vingtrasi teose 'La Miséricorde'.

[redigeeri] Entsüklikad

1. 'Commissum divinitus' 17. mai 1835
2. 'Cum primum' 9. juuni 1832
3. 'Inter praecipuas' 8. mai 1844
4. 'Mirari vos' 15. august 1832
5. 'Probe nostis' 18. september 1840
6. 'Quas vestro' 30. aprill 1841
7. 'Quo gravioar' 4. oktoober 1833
8. 'Singulari nos' 25. juuni 1834
9. 'Summo iugiter' 27. mai 1832

[redigeeri] Kristlik eetika

3. detsembril 1839 avaldatud kirjas 'In supremo' mõistis Gregorius XVI hukka orjanduse ja orjakaubanduse, kui kristlase jaoks vääritu tegevuse.

[redigeeri] Misjon ja uued piiskopkonnad

12. novembril 1845 tunnustas Gregorius XVI kohaliku päritolu vaimulike kasutamist misjonitööl.

• 26. aprill 1831 Iirimaal Galway piiskopkond
• 9. september 1831 Korea apostellik vikariaat
• 8. märts 1833 USAs Detroiti piiskopkond
• 1834 Austraalia apostellik vikariaat
• 1834 ühendas Itaalias Lanciano ja Ortona piiskopkonnad
• 1834 Indias Bengali apsotellik vikariaat
• 1834 Saksamaal Anhalti apostellik vikariaat
• 6. mai 1834 USAs Vincennesi piiskopkond
• 27. mai 1834 Belgias Brügge piiskopkond
• 19. september 1834 Argentiinas San Juan de Cuyo piiskopkond
• 3. detsember 1834 Sri Lankas Tseiloni piiskopkond
• 1835 Lääne-Okeaania apostellik vikariaat
• 25. september 1835 Colombias Nueva Pamplona piiskopkond
• 4. märtsil 1836 ühendas Itaalias Giovinazzo, Molfetta ja Terlizzi piiskopkonnad
• 13. mai 1836 Kanadas Montréali piiskopkond
• 10. jaanuar 1837 Jamaica apostellik vikariaat
• 12. aprill 1837 Briti Guayana apostellik vikariaat
• 28. juuli 1837 USAs Dubuque'i, Natchezi ja Nashville'i piiskopkonnad
• 29. jaanuar 1838 Ecuadoris Guayaquili piiskopkond
• 10. august 1838 Alžeerias Alžiiri piiskopkond
• 1839 Texase apostellik prefektuur
• 1839 Etioopias Abessiinia apostellik prefektuur
• 18. mai 1839 Egiptuses Heliopolise apostellik vikariaat
• 3. september 1839 Hiinas Põhja-Shandongi apostellik vikariaat
• 1840 reorganiseeris katoliku kiriku Inglismaal
• 1840 Mongoolia apostellik vikariaat
• 27. aprill 1840 Mehhikos California (Two Californias) piiskopkond
• 21. mai 1840 Tšiilis Santiago de Chile peapiiskopkond
• 2. juuni 1840 Luksemburgi apostellik vikariaat
• 1. juuli 1840 Tšiilis La Serena ja San Carlos de Ancudi piiskopkonnad
• 28. august 1840 Hiinas Yunnani apostellik vikariaat
• 1841 Madagaskari apostellik prefektuur
• 3. aprill 1841 Indoneesias Bataavia apostellik vikariaat
• 22. aprill 1841 Hiinas Hongkongi apostellik prefektuur
• 10. juuli 1841 Texase apostellik vikariaat
• 1. oktoober 1841 Prantsusmaal Cambrai peapiiskopkond
• 25. november 1841 Itaalias Poggio Mirteto piiskopkond
• 17. detsember 1841 Kanadas Toronto piiskopkond
• 1842 Uus-Meremaa apostellik vikariaat
• 1842 Türgis Maraşi piiskopkond
• 22. jaanuar 1842 Aafrikas Guinea ja Senegambia apostellik prefektuur
• 15. veebruar 1842 Kanadas Halifaxi piiskopkond
• 5. aprill 1842 Austraalias Sydney piiskopkond, Adelaide ja Hobarti apostellikud vikariaadid
• 22. aprill 1842 Austraalias Sydney peapiiskopkond, Adelaide'i ja Hobarti piiskopkonnad
• 23. august 1842 Kesk-Okeaania apostellik vikariaat
• 28. september 1842 Salvadoris San Salvadori piiskopkond
• 30. september 1842 Kanadas Saint Johni piiskopkond
• 1843 Tuneesia apostellik vikariaat
• 1843 Hiinas Põhja-Henani apostellik vikariaat
• 11. august 1843 USAs Pittsburghi piiskopkond
• 28. november 1843 USAs Chicago, Hartfordi, Little Rocki ja Milwaukee piiskopkonnad
• 1. detsember 1843 USAs Oregoni apostellik vikariaat
• 2. märts 1844 Vietnamis Lääne-Cochinchina apostellik vikariaat
• 16. aprill 1844 Kanadas Kirde apostellik vikariaat
• 15. mai 1844 Itaalias Noto piiskopkond
• 20. mai 1844 Itaalias Siracusa peapiiskopkond
• 25. mai 1844 Itaalias Caltanissetta piiskopkond
• 31. mai 1844 Itaalias Trapani piiskopkond
• 27. juuni 1844 Itaalias Acireale piiskopkond
• 12. juuli 1844 Kanadas Québeci peapiiskopkond
• 22. september 1844 Kanadas Arichati piiskopkond
• 1845 Austraalias Essingtoni ja King George Sounde apostellikud vikariaadid
• 1845 Hiinas Jiangxi apostellik vikariaat
• 17. veebruar 1845 Sri Lankas Jaffna apostellik vikariaat
• 6. mai 1845 Austraalias Perthi piiskopkond
• 27. märts 1846 Tiibetis Lhasa, Vietnamis Lõuna-Tonkini ja Hiinas Guizhou apostellikud vikariaadid
• 3. aprill 1846 Kesk-Aafrika apostellik vikariaat
• 1. aprill 1846 Jaapani apostellik vikariaat
• 4. mai 1846 Etioopias Galla apostellik vikariaat
• 19. mai 1846 Indias Madurai apostellik vikariaat

[redigeeri] Kanoniseerimised

Gregorius XVI kuulutas juulis 1843 austusväärseks (venerabilis) Jean-Gabriel Perboyre.

Gregorius XVI kuulutas pühakuks 9 isikut.

1. Alfonso Liguori 26. mai 1839
2. Artaldus 2. juuni 1834
3. Ceccardus Lunist 9. aprill 1832
4. Fortunatus Napolist 15. jaanuar 1841
5. Francesco de Girolamo 26. mai 1839
6. Giovanni Giuseppe della Croce 26. mai 1839
7. Konrad Baierist 9. aprill 1832
8. Pacifico di San Severino 26. mai 1839
9. Veronica Giuliani 26. mai 1839

Gregorius XVI kuulutas õndsaks 36 isikut

1. Alberto Sassoferratost 20. september 1837
2. Aloisius Rabata 10. detsember 1841
3. Angelo Masacciost 27. september 1842
4. Angelus Acquapagana 24. juuli 1845
5. Arcangelo Piacentini 9. september 1836
6. Battista Varani 7. aprill 1843
7. Bonifatius Savoiast 7. september 1838
8. Bronislava 23. august 1839
9. Camilla Gentili 15. jaanuar 1841
10. Cristina Ciccarelli 15. jaanuar 1841
11. Evangelistus 17. november 1837
12. Francesco Piani 1. september 1843
13. Gerardo Mecatti 18. märts 1833
14. Giacomino de’ Canepaci 5. märts 1845
15. Giordano Pisast 23. august 1833
16. Giovanni Becchetti 28. august 1835
17. Giovanni Bufalari 9. aprill 1832
18. Giovanni Dominici 9. aprill 1832
19. Heinrich Seuse 22. aprill 1831
20. Juan Macias 22. oktoober 1837
21. Kristiina Spoletost 19. september 1834
22. Louisa Savoiast 12. august 1839
23. Lucia Bufalari 3. august 1832
24. Ludovico Morbioli 24. oktoober 1842
25. Manes de Guzman 2. juuni 1834
26. Marco de Marchio 20. september 1839
27. Maria Francisca 12. november 1843
28. Martin Porres 29. oktoober 1837
29. Paula Gambara-Gosta 14. august 1845
30. Peregrinus 17. november 1837
31. Pietro Becchetti 28. august 1835
32. Rizzerio di Muccia 14. detsember 1838
33. Romaeus 29. aprill 1842
34. Sebastian Valfré 31. august 1834
35. Simone Rinalducci 13. märts 1833
36. Umberto III 7. september 1838

[redigeeri] Gregorius XVI kultuuriloos

Gregorius XVI edendas Rooma foorumi ja katakombide uurimist. Tema ajal avastati Pauluse matmiskoht. Vatikanis rajati etruski ja egiptuse muuseumid ning Lateraanis kristlaste muuseum.

Ta tunnustas 13. septembril 1833 Leuveni ülikooli taastamist.

Ta toetas tulekahju tagajärjel kannatada saanud San Paolo fuori la Mura basiilika ja Assisis asuva maavärina tagajärjel kannatada saanud Santa Maria degli Angioli basiilika taastamist. Ta toetas ka Colosseumi renoveerimist.

Ta külastas 1837 Iiri kolleegiumi Roomas ja sulges ajutiselt 1831 poliitiliste olude tõttu Tiberina akadeemia.

Luigi Pichler tegi temast portree ja Luigi Amici tegi tema hauamonumendi.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Gregorius XVI pühitses kardinaliks 75 isikut 26 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius IX. Lisaks itaallaste said kardinalideks 4 prantslast, 2 portugallast, 1 austerlane, 1 belglane ja 1 inglane. Seni polnud ükski paavst pidanud kardinalide pühitsemiseks nii arvukalt konsistooriume. Hiljem on veel rohkem konsistooriume pidanud Leo XIII. Gregorius XVI pühitses 35 kardinali in pectore, kuid jättis avaldamata 6 kardinali, keda ta pühitses in pectore.

Gregorius XVI rajas 8. juunil 1839 Santi Andrea e Gregorio al Monte Celio titulaarkiriku San Eusebio titulaarkiriku asemele. 25. novembril 1841 laiendas ta Sabina kardinalpiiskopi jurisdiktsiooni Farfa kloostri üle.

[redigeeri] 1831.aasta komeet

Gregorius XVI vapil on kujutatud jaanuaris 1831 ilmunud hele komeet.

[redigeeri] Surm

Gregorius XVI tervis halvenes roosi tagajärjel tekkinud komplikatsioonide tõttu 20. mail 1846, ta suri 1. juunil 1846 ja maeti 6. juunil.

[redigeeri] Välislink

• Gregorius XVI entsüklikad (inglise keeles)
• Artikkel Gregorius XVI kohta (inglise keeles)

Eelnev: Pius VIII

Rooma paavst 1831-1846

Järgnev: Pius IX