Püha
Selles artiklis räägitakse sakraalsusest; kohtade kohta vaata lehekülge Püha (täpsustus)
| Vajab toimetamist |
Püha ehk sakraalne (ld. sacer, sanktus) on nähtus, olend, paik, aeg, ese, tekst vm., mis on oluline, puutumatu, õige, tõene. Kasutatakse tänapäeval peamiselt religioonides.
Kasutatakse järgmistes tähendustes:
- Püha (puutumatu, oluline, väe/jõu) paik, pühapaik
- Püha (õige, arenenud) inimene, pühak
- Püha (õige, tõene) tekst, pühakiri
- Püha (eriline) päev, pühad, pühapäev
On kaks arusaama:
- Pühadus on välja kasvanud tabust (pühaks peetu on seotud erilise keeluga) ja muutunud religioosseks mõisteks,
- pühadus on algselt religioosne mõiste, mis tähistas jumalikku valdkonda kuulumist, erilisust ja puutumatust. Pühadus on profaansest eraldi.
Jumala puhul tähendab pühadus kõikväelisust ja majesteetlikust, pühakirja puhul seda, et teksti ei tohi muuta. Usutunnistuse puhul tähendab pühadus selle olulisist usu alusena. Pühakute puhul ei austata inimesi vaid tunnustatakse neid kui nähtamatule Jumalale pühendunuid.
[redigeeri] Bibliograafia
- Eliade, Mircea. Sakraalne ja profaanne. Vikerkaar, nr 4-12, 1992.
