Friedrich Akel
Friedrich Karl Akel (5. september 1871 Kaubi karjamõis Kaubi vallas, Halliste kihelkonnas – 3. juuli 1941 Tallinn) oli eesti poliitik ja diplomaat, Riiginõukogu liige, elukutselt arst.
Isa Juhan Akel ja ema Kärt Akel (sündinud Risso) olid Kaubi karjamõisa omanikud. Friedrich Karl oli oma vanemate ainuke laps. Ema poolt oli tal kaks poolõde.
Akel õppis 1881–1883 Viljandi elementaarkoolis, kus tema õpetajaks oli Friedrich Kuhlbars, 1883–1887 Viljandi kreiskoolis, 1889–1892 Tartu Aleksandri Gümnaasiumis ning 1892–1897 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Üliõpilasena uuris ta pidalitõbe Saare kihelkonnas ja sai selle uurimuse eest kuldauraha.
Akel astus Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli 1897. aasta II semestril seltsi esimees. Ta oli 1906 korporatsiooni Fraternitas Estica asutaja ja vilistlane.
Akel oli 1897–1898 Tartu Ülikooli polikliinikus assistent. 1898–1899 ja 1901–1902 täiendas ta end Riias Reimersi silmakliiniku arstina. Ta oli sõjaväearst Ostralenkos ja Ujazdovi haiglas Varssavis, täiendas end 1901 Berliinis, Prahas ja Leipzigis, töötas 1902–1922 Tallinnas silmaarstina. 1902–1904 ja 1905–1912 oli ta erasilmaarst. Akel osales 1904–1905 mobiliseerituna sõjaväehospidali Vene-Jaapani sõjast.
Friedrich Akel osales innukalt seltside, ühingute ja erakondade tegevuses. Ta oli Jalgrattasõitjate Seltsi "Kalev" (hilisema Eestimaa Spordi Seltsi "Kalev") esimees 1907–1908, teatriosaühingu "Estonia" ja Tallinna Eesti Seltsi "Estonia" esimees ning juhause liige, Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse (hilisema "Krediitpanga" nõukogu liige ja esimees ning 1920. aastate alguses juhatuse liige.
Kui Akel oli "Kalevi" esimees, otsustati seal peale jalgrattasõidu ja uisutamise hakata tegelema ka tennisega.
1907 oli ta üks Eesti arstide silmakliiniku asutajatest. 1912 rajas ta oma silmakliiniku.
Friedrich Akel oli Tallinna linnavolikogu liige ja 27. aprillist 1913 24. augustini 1917 esimees.
Ta oli 1920–1922 EELK konsistooriumi ilmalik abipresident. Ta oli Kaarli koguduse konvendi vöörmünder (7. juuni 1908 – 16. juuni 1918) ning esimene nõukogu ning eestseisuse esimees (nõukogu esimees 21. augustist 1919).
Poliitilist tegevust alustas Akel Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas, mis revolutsiooni ajal nimetati Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks ja pärast ühinemist Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonnaga muutus Eesti Rahvaerakonnaks. 1921. aastast kuulus ta Kristlikku Rahvaerakonda.
1920. aastatel oli Akel Tallinn-Haapsalu rahukogu aurahukohtunik.
Poliitilist karjääri alustas ta 1922–1923 saadikuna Soomes, oli 1923–1924, 1926–1927 ja 1936–1938 välisminister, 26. märts – 16. detsember 1924 riigivanem, 1928–1933 saadik Rootsis, Norras ja Taanis (resideeris Stokholmis), 1934–1936 Saksamaal ja Hollandis (resideeris Berliinis).
Kui Akel oli saadik Soomes, valmis ja avati Helsingis Vabadussõjas langenud soome vabatahtlike mälestussammas ja toimus Eesti riigivanema Konstantin Pätsi ametlik visiit Soome.
2. augustist 1923 kuni 26. märtsini 1924 oli Akel Konstantin Pätsi valitsuse välisminister. Sõlmiti leping Lätiga, mis lahendas mitmed erimeelsused.
26. märtsist 16. detsembrini 1924 oli Akel riigivanem. Ta juhtis koalitsiooni, kuhu kuulusid Kristlik Rahvaerakond, Rahvaerakond ja Tööerakond. Valitsuse saavutuseks oli rahanduse tugevdamine.
Akeli riigivanemaperioodil toimus sõjaväelise riigipöörde katse 1. detsembril 1924, mille esimestel tundidel rünnati Akeli ametiresidentsi Toompeal. Akelil, keda oli plaanis kohe tappa, õnnestus end abi saabumiseni varjata. Pärast riigipöördekatse mahasurumist andis Akel võimu üle rahvusliku ühtsuse valitsusele.
Akel oli välisminister kahes Jaan Teemanti valitsuses (23. juuli 1926 – 4. märts 1927 ja 4. märts – 11. november 1927).
Kui Akel oli suursaadik Rootsis, kasvas Eesti-Rootsi kaubavahetus ning Rootsi kapital investeeris eesti majandusse (põlevkivitööstusse), samuti ostsid ära ja seejärel likvideerisid tikuvabriku. Tallinnas avati Rootsi kunstinäitus. Toimus riigivanema Jaan Tõnissoni riigivisiit Rootsi ja kuningas Gustav V vastuvisiit. 1928 külastas Eestit Rootsi kuninga esindaja peapiiskop Nathan Söderblom. Kroonprints Gustav Adolf osales 1932 Tartu Ülikooli 300. aastapäeval ja kuningas Gustav II Adolfi mälestussamba avamisel.
Ajal, mil Akel oli suursaadik Saksamaal (1934–1936), kasvas Saksamaa osatähtsus Eesti väliskaubanduses ja Saksamaa mõju Läänemere piirkonnas.
Friedrich Akel oli 1923–1928 II–III Riigikogu liige, astus 2. mail 1928 Riigikogu liikme kohalt tagasi, oli Rahvuskogu II koja liige, 1938–1940 I Riiginõukogu liige.
1939 määrati Akel Esimese Eesti Põlevkivitööstuse juhataja asetäitjaks.
5. mail 1924 valiti parajasti välisminister olnud Akel Eesti Olümpiakomitee esimeheks. Ta jäi sellele kohale aastani 1931, mil ta sellest loobus. 1928–1932 oli Akel Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige. Akel oli ka Eesti Spordi Keskliidu juhatuse liige.
Nõukogude okupatsioonivõimud vahistasid Akeli 17. oktoobril 1940 ja lasksid pärast peaaegu aasta kestnud ülekuulamisi 2. juulil 1941 SARK-i vägede sõjatribunali kohtuotsuse põhjal 3. juulil 1941 kell 01.00 maha. Akeli haua asukoht ei ole teada.
Akelile esitatud süüdistuses oli öeldud: "F. Akeli kui valitsusjuhi poolt võeti vastu rida erakorralisi seadusi, mis olid suunatud kommunistide ja revolutsiooniliselt meelestatud tööliste vastu - relvastatud detsembriülestõusu mahasurumiseks. Vastuvõetud seadused andsid Eesti sõjaväele õiguse julmalt arveid õiendada revolutsioonilisest liikumisest osavõtnutega."
Nikolai Guli tegi 1997 Akelist Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja tellimusel õlimaali, mis asub Kadrioru lossis.
Sisukord |
[redigeeri] Tunnustused
- Eesti Punase Risti mälestusmärk, I järgu II aste (19. veebruar 1927)
- Eesti Punase Risti mälestusmärk, I järgu I aste (28. august 1936)
- Kotkaristi I klass (20. veebruar 1935)
- Valgetähe I klass (23. veebruar 1938)
- Välisriikidest 13 suurpaela
[redigeeri] Isiklikku
12. märtsil 1906 abiellus Akel Adele Karoline Tenziga. Laulatus ja pulmad toimusid Hallistes. Nende lapsed olid Vilma, Asta, Friedrich ja Lia.
Akel päris Kaubi karjamõisa ning selle müügist saadud raha eest soetas endale kodu aadressil Roosikrantsi 10, kus asus ka tema silmakliinik. 5. septembril 2001 avati majal mälestustahvel.
Abikaasa küüditati 14. juunil 1941 ja suri 1944.
Tütar Asta (suri 2000) koos laste Jaani ja Asta-Mariaga küüditati. Asta abikaasa Damasius Treude vangistati ja hukkus 1942.
Poeg Friedrich, kes töötas Riigikantseleis, vangistati ning hukkus 1942.
Üks tütardest oli abiellunud Rootsi diplomaadiga ja elas Rootsis. Ka kolmandal tütrel õnnestus pääseda Rootsi.
[redigeeri] Friedrich Akeli valitsus (26. märts 1924 – 16. detsember 1924)
- Friedrich Akel – riigivanem
- Otto Strandman – välisminister (kuni 14. maini, rahaminister (alates 14. maist)
- Kaarel Robert Pusta – välisminister (alates 6. juunist)
- Theodor Rõuk – siseminister
- August Kerem – põllutööminister
- Hugo Bernhard Rahamägi – haridusminister
- Christian Kaarna – töö- ja hoolekandeminister
- Karl August Baars – rahaminister (1. aprill – 14. mai)
- Oskar Amberg – sõjaminister (kuni 18. oktoobrini)
- Hans Kurvits – sõjaminister (11. november – 26. november)
- Karl Kark – teedeminister (kuni 1. detsembrini)
[redigeeri] Teenetemärgid
- Valgetähe teenetemärgi I klass (23. veebruar 1938
- Eesti Punase Risti teenetemärgi I klass (28. august 1936)
- Kotkaristi teenetemärgi I klass (20. veebruar 1935)
[redigeeri] Välislingid
- Foto
- Akeli tegevus Olümpiakomitees, foto
- Esimesel fotol Akel saadikuna esireas kolmas (1931); teisel fotol Akeli valitsus 1924, Akel esireas keskel; kolmandal fotol Riiginõukogu, Akel neljas
- Akeli tööst Kaarli koguduses
| Eelnev: Konstantin Päts |
Eesti riigivanem 1924 |
Järgnev: Jüri Jaakson |
| Eesti Vabariigi riigivanemad ja peaministrid |  |
|---|---|
| Peaministrid (1918-1920) |
|
| Päts | Strandman | Tõnisson | Birk | Tõnisson | Piip | | |
| Riigivanemad (1920-1934) Piip | Päts | Kukk | Päts | Akel | Jaakson | Teemant | Tõnisson | Rei | Strandman | Päts | Teemant | Einbund | Päts | Tõnisson | Päts |
|
| Peaministrid (1934-1940, 1944) |
|
| Eksiilvalitsuse peaministri kohusetäitjad (1944-1992) |
|
| Peaministrid (1990-) (Savisaar) |(Vähi) | Laar | Tarand | Vähi | Siimann | Laar | Kallas | Parts | Ansip | |
