Jaan Tõnisson

Jaan Tõnisson (sündis 22. detsembril (vana kalendri järgi 10. detsembril) 1868 Tänassilma lähedal Viljandi vallas, surmaaeg ja -koht teadmata) oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem.

Sisukord 1 Elulugu 1.1 Noorpõlv 1.2 Ühiskondliku tegevuse algus 1.3 20. sajandi esimesed aastad 1.4 1905. aasta revolutsioon 1.5 Tõnissoni tegevus revolutsioonist revolutsioonini (1906–1917) 1.6 Tõnisson 1917. aastal 1.7 Tõnisson ja demokraatlik Eesti Vabariik 1.8 Tõnisson ja 1930. aastate autoritaarne Eesti 1.9 Seosed Nõukogude luurega 1.10 Vangistamine ja kadumine 2 Tõnisson kui rahvusmüüt 3 Mitmesugust 4 Kronoloogia 5 Poliitiline tegevus 6 Ühiskondlik tegevus 7 Tunnustused 8 Teoseid 9 Kirjandus 10 Vaata ka: 11 Välislingid

[redigeeri] Elulugu

[redigeeri] Noorpõlv

Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus. Ta õppis 1878–1886 Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ning astus 1888. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. aastal õigusteaduste kandidaadi (cand. jur.) kraadiga.

Tõnisson oli 1891–1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892. aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ning hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.

1894–1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse.

[redigeeri] Ühiskondliku tegevuse algus

Aastal 1896 ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ära ning nimetasid selle peatoimetajaks Tõnissoni. Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. Tõnisson oli kuni 1930. aastani lehe vastutav väljaandja ning kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja. Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks.

Tõnissoni nimega seotakse "Tartu renessanssi" ehk rahvusliikumise hoogustumist. Tõnisson ja ta aatekaaslased propageerisid 1890. aastatel Tartus kauplustes ja restoranides eesti keele kasutamist, mis toona üpris harv oli. Mitmeaastase kampaania tulemusena hakkas eesti keele pruukimine ka kõrgseltskonna seas üha tavalisemaks muutuma. Tõnissoni tegevusest vihale aetud sakslased andsid talle hüüdnimeks "Nuustaku hertsog", mis oli seotud ka tema džentelmenlike maneeridega. Eestlaste seas said tema populaarseteks hüüdnimedeks aga Koodi-Jaan ja Vana Jaan.

Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta väärtustas ka demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele. Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist.

1890. aastate lõpus tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis rahvusliku nihilismi positsioonil oleva Ado Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: 1901. aastal lahkus Grenzstein Prantsusmaale.

[redigeeri] 20. sajandi esimesed aastad

1898–1918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ehk tegelikult kõigi Eesti Põllumeeste Seltside keskvalitsuse juht. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902. aastal Tartus Eesti Laenu- ja Hoiuühisus. Tõnissonist saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse vedajaid, Eesti Vabariigi aastatel sai temast ka ühistegevuse professor (1935).

20. sajandi esimestel aastatel tekkis Tõnissonil teatav konflikt Tallinna ajalehega Teataja, mille toimetajaks oli Konstantin Päts. Tavaliselt on Postimehe ja Teataja vastuolu hinnatud põhimõtteliseks ning teravaks, kujutades seda tagantjärele "kahe suure" omavahelise gigantse heitlusena. Ajalehtede sisu näib siiski olevat suhteliselt sarnane, mõlemad toetasid tugevalt Eesti rahvuslikku liikumist ning pöörasid suurt tähelepanu ka põllumajandusele, kuid Teataja rõhutas enam sotsiaalprobleeme, sest Tallinnas asus palju tööstustöölisi ning talurahvas oli Eestimaa kubermangus üldiselt vaesem kui Liivimaal.

[redigeeri] 1905. aasta revolutsioon

1905. aasta revolutsiooni ajal otsustas Tõnisson jääda mõõdukate nõudmiste juurde, esitades ülevenemaalise nõudmisena konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, Eesti-siseselt aga eestlastele võrdseid õiguseid sakslaste ja venelastega ning eestikeelset haridussüsteemi. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta 27. novembril Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille juhiks oli ta aastatel 1905–1917. Erinevalt teisest toonasest eestlaste parteist, Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatlikust Ühisusest, sai Tõnissoni erakond teatud määral jätkata oma tegevust ka pärast 1905. aasta revolutsiooni, kuna esindas mittesotsialistlikke ning reserveeritud vaateid.

Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga juba selle algul, kui ei suudetud kokku leppida koosoleku juhatuse valimistes. Tõnissoni pooldajad jäid algsesse koosoleku toimumispaika "Bürgermusse" majja, radikaalid eesotsas Jaan Teemantiga pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas ("aulakoosolek"). Tagantjärele on arvatud, et mõlemal koosolekul oli umbes sama palju inimesi ning on teada, et väga suur osa inimestest käis kahe koosoleku vahet, suutmata otsustada, kumma programmi ta toetab. Kongressi lõhkiminekust on üpris põhjalikult oma mälestustes kirjutanud Friedebert Tuglas.

[redigeeri] Tõnissoni tegevus revolutsioonist revolutsioonini (1906–1917)

1906. aastal valiti Tõnisson Liivimaa talupoegade saadikuna I Riigiduumasse ning tegutses seal autonomistide-regionalistide rühmas, kes nõudsid Venemaa vähemusrahvustele rahvusautonoomiat. Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena, ent kuna autonomistide arv Duumas oli suhteliselt väike ning nende vaated suhteliselt erinevad (näiteks poolakad nõudsid riiklikku iseseisvust, mis toonastes oludes oli mõeldamatu), siis jäi nende reaalne mõju Venemaa asjadele sisuliselt olematuks. Eestlased ja lätlased nõudsid ka karistussalkade tegevuse uurimist, kuid valitsus hakkas asja menetlemisega venitama. Peagi saadeti I Riigiduuma laiali ning hiljem arreteeriti Tõnisson Viiburi märgukirjale (kus protesteeriti Duuma laialisaatmise vastu) allakirjutamise tõttu ning oli 1908. aastal vangis. Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks.

Esimese maailmasõja ajal (1915) asutas Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mille ametlikuks tegevuseks pidi olema vaid sõjapõgenike või muidu sõjas kannatada saanud inimeste abistamine, ent tegeles aktiivselt ka rahvuspoliitikaga, arutas üldisemaid ühiskondlikke probleeme ning esitas valitsusele seaduseparandusettepanekuid.

[redigeeri] Tõnisson 1917. aastal

Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Tõnisson Rahvameelse Eduerakonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mille juhiks jäi ta kuni 1919. aastani. Selle erakonna järeltulijaks sai Eesti Rahvaerakond.

1917. aasta 12. aprillil (vana kalendri järgi 30. märtsil) kuulutati tänu Eesti rahvuslike poliitikute pingutustele ning Petrogradis hiiglasliku meeleavalduse korraldanud eestlastele Eestimaa rahvuskubermang, mis hõlmas kogu eestlaste etnilise asuala. Tõnisson oli varem toetanud kahekubermangulise autonoomse Eesti loomist, ent see idee oli tagasi lükatud. Milline oli tema mõtte ajend, on selgusetuks jäänud: Tõnissoni vastased nägid selles katset Lõuna-Eesti kuberneri koht enda kätte saada ning Tartu tähtsust kunstlikult upitada, pooldajad on rääkinud sellest aga kui tasakaalustatud regionaalpoliitika ja parema valitsuskorralduse loomise plaanist (kahe kubermangu korral oleks saanud lisaks kuberneridele ametisse panna ka kindralkuberneri, kel oleks kuberneridest tunduvalt enam võimu).

Sama aasta sügisel sai Tõnissonist Eesti Ajutise Maanõukogu liige. Oma sõnavõtus 1917. aasta septembris pakkus ta välja idee, et Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumiseks, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid Tõnissonile hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa Föderatsiooni ideed.

1917. aasta novembris, kui oli toimunud enamlaste võimuhaaramine, oli Tõnisson üks peamisi Eesti demokraatliku opositsiooni juhte. Tema eestvedamisel toimus kuu lõpus "Tartu mäss", kus rahvas kogunes sinimustvalgete lippudega raekoja platsile ning nõudis enamlaste diktatuuri lõpetamist. Seepeale areteeriti suur hulk Eesti rahvuslasi, sealhulgas ka Jaan ja Aleksander Tõnisson. Mõlemad Tõnissonid viidi Tallinna Patarei vanglasse, kus kommunistide juht Viktor Kingissepp neid üle kuulas. Mõne aja pärast saadeti Jaan Tõnisson maalt välja ning nii sai temast pooleldi vastutahtmist Eesti esimene välisesindaja. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ning oli 1918. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. Kogu selle aja viibis ta välismaal ning püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia.

[redigeeri] Tõnisson ja demokraatlik Eesti Vabariik

1918. aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal.

1919. aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ning osales Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ning astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Uus peaminister Ado Birk sai Asutavas Kogus aga väga väikese toetuse ning loobus valitsusjuhi kohast. Nii pani oma teise valitsuse kokku Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma, sest seekord tekkis vastuolu talumaade jagamise ümber (valitsus tahtis maid anda eelisjärjekorras Vabadussõjas silmapaistnutele, ent sotsialistid olid selle vastu). Ametisse astus Ants Piibu valitsus.

Järgnevalt oli Tõnisson I–V Riigikogu ja liige; 1923–1925 ja 1932–1933 Riigikogu esimees, 1927–1928 ja 1933 riigivanem ning 1931–1932 välisminister.

1928. aastal parandas Tõnisson suhteid Rootsiga, tehes sinna riigivanemana riigivisiidi ning valmistades nii ette kuningas Gustav V vastukülaskäiku 1929. aastal. Tõnissoni eesmärgiks oligi Eesti lähendamine Skandinaavia maadele, sest ta taipas, et Balti riikide omavaheline liit jääks välisjulgeoleku tagamiseks liialt nõrgaks. Ent Rootsi ei olnud liidust Eestiga reaalselt huvitatud ning hilisemad valitsused asusid otsima hoopis Poola toetust. Lõpptulemuseks oli see, et tuge ei saadud kusagilt ning Eesti pidi leppima nõrga ja lõdvalt seotud Balti Liiduga.

1931–1932 oli Tõnisson teatava üllatusena oma vana rivaali Konstantin Pätsi valitsuse välisminister.

1932–1935 oli Tõnisson Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ning Tööerakonna ühinemisel moodustunud Rahvusliku Keskerakonna juht.

Kui ta 1933 uuesti valitsusjuhiks sai, oli tema suurimaks mureks lahendada Eestit ikka veel vaevav majanduskriis. Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ning vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha. Eelmised valitsused ei olnudki "krooni kukutamisega" julgenud tegeleda ning Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Tõnissoni valitsus tegi asja ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla. Lisaks sellele süüdistati teda ka Eesti kahe sõjalaeva mahaparseldamises Peruule, kuigi tegelikult oli nende müügis kokku leppinud juba eelmine valitsus.

Tõnissoni valitsuse ajal toimus ka Vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ning moodustati koguni paramilitaarseid ühinguid. Et see hakkas ohustama Eesti riigikorda, oli Tõnisson sunnitud riigis välja kuulutama kaitseseisukorra, millega parteide löögirühmad laiali saadeti ning valitsuse kritiseerimist ajakirjanduses piirati. Tegu ei olnud diktatuuri kehtestamisega, sest kõik parlamentaarse demokraatliku riigikorra institutsioonid jäid täies mahus alles ning toimisid edasi. Tõnissoni eesmärgiks oli ebademokraatlikuks muutuvaid ühendusi "õigele teele" tagasi suunata, mis tal üldiselt ka õnnestus: sisepoliitiline olukord rahunes tunduvalt. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus uus konstitutsioon kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagsi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai Konstantin Pätsi kuues valitsus.

[redigeeri] Tõnisson ja 1930. aastate autoritaarne Eesti

Esialgu toetas Tõnisson koos enamiku teiste Eesti poliitikutega 12. märtsil 1934. aastal läbi viidud riigipööret, arvates, et see oli teostatud vaid korra ja stabiilsuse tagamiseks riigis ning kui vapsid kui ohuallikas on likvideeritud, taastub normaalne demokraatlik riigikorraldus. Ent Päts ja tema mõttekaaslased kuulutasid Eesti rahva raske meelehaiguse käes vaevlevaks ning algas Vaikiv ajastu (Pätsi poolehoidjad nimetasid seda aega ka Riigireformi aastateks). Aastal 1935 kõrvaldati Tõnisson poliitilistel põhjustel "Postimehe" peatoimetaja kohalt, samal aastal peatati ka kõigi erakondade tegevus. Tõnisson oli sunnitud poliitilisest elust taanduma ning 1935–1939 oli ta Tartu Ülikoolis ühistegevuse professor.

5. novembril 1936 avaldas ta koos Juhan Kuke, Ants Piibu ja Jaan Teemantiga märgukirja Pätsi autoritaarsele valitsusele, nõudes demokraatia taastamist. Et seda tsensuuri tõttu Eestis avaldada ei saanud, ilmus märgukiri Soome ajalehes Helsingin Sanomat.

Aastal 1938 naasis Tõnisson poliitikasse ning kandideeris edukalt Riigivolikokku. Samal aastal oli ta Riigivolikogus presidendivalimistel ainus Konstantin Pätsi vastaskandidaat, kes seal ettearvatult suure häälteenamusega kaotas.

[redigeeri] Seosed Nõukogude luurega

1939. ja 1940. aastal kohtus Tõnisson mitmeid kordi Nõukogude spioonide ning värvatud agentidega (kelle sellisest staatusest Tõnissonil ilmselt teavet ei olnud, ta pidas neid lihtsalt Nõukogude-meelseteks tegelasteks), püüdes leida vastukaalu üha ähvardavamaks muutuvale Hitleri-Saksamaa ohule. Tema välispoliitiliseks arusaamaks oli, et kui Nõukogude-Saksa suhted on halvad, siis on nende vahel olevail riikidel võimalik iseseisvaks jääda, kui need aga omavahel kokkuleppele jõuavad, siis mitte. Nii lootis ta võib-olla anda oma panuse Nõukogude-Saksa vastasseisu tugevdamiseks. Samas ei panustanud ta ilmselt täielikult Nõukogude kaardile, sest otsis (ilmselt Johan Laidoneri ja Pätsi nõusolekul) Eestile aktiivselt toetust ka Rootsist, Soomest ja Suurbritanniast. Nõukogude agendid tema käest ilmselt mingeid riigisaladusi teada ei saanud ning pärast Talvesõja algust pettus Tõnisson Nõukogude-orientatsioonis täielikult. Oktoobris 1939 oli tapetud ka Tõnissoni poeg, noor ja lootustandev poliitik Ilmar Tõnisson, mistõttu teda tabas tugev vapustus. Tõnisson haigestus tõsiselt ning tervenes alles 1940. aasta kevadeks. Selleks ajaks oli ta kohtumised Nõukogude esindajatega täielikult lõpetanud.

[redigeeri] Vangistamine ja kadumine

Kui NSV Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, alustas Tõnisson avalikku võitlust demokraatia eest, püüdes kaasa aidata antikommunistlike kandidaatide ülesseadmisele juulikuistel Riigivolikogu valimistel. 12. detsembril 1940 ta arreteeriti ta ning ta oli vähemalt kuni 1941. aasta aprillini Tallinnas ülekuulamistel. Seal käitus ta sirgeseljaliselt ning kindlameelselt, keeldudes nimetamast oma mõttekaaslasi ning andmast muud kommunistidele kasulikku infot. Tema edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole, võimalik, et ta lasti 1941. aasta juulis maha. Kaupo Deemant ning teised Tõnissoni elu ja tegevust uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et pärast 2. juulil korraldatud farslikku kohtuprotsessi lasti Tõnisson koos mitme teise avaliku elu tegelasega järgmisel päeval maha.

Siiski on mitmed inimesed väitnud, et nägid Tõnissoni ka pärast 1941. aastat: küll deporteeritute rongi peal, kuskil asulas teiselpool Uuraleid ning isegi pärast sõda Tartu raudteejaamas. Ilmselt ei tasu neid teateid väga tõsiselt võtta, ent need näitavad, kuivõrd oluline oli Jaan Tõnisson eestlastele rahvusliku iseseisvuse sümbolina.

[redigeeri] Tõnisson kui rahvusmüüt

Jaan Tõnissoni kui rahvusliku suurkuju ja isegi müüdi olemust ning tekkepõhjusi on käsitlenud oma 1933. aastal ilmunud artiklis folklorist Oskar Loorits. Ta toob selles ära levinumaid müüte ja legende Tõnissoni ehk Koodi-Jaani või ka Vana Jaani kohta ning püüab jõuda ka hüüdnimede paneku põhjusteni. Hüüdnime 'Koodi-Jaan' tekkeversioone toob Loorits ära neli:

• 1) Mulgimaal olnud koodimehed kottiajajatest lastehirmutised ning kommunist Hans Pöögelman ähvardanud, et kapitalistist natsionalist Koodi-Jaan tuleb ja ajab kogu Eesti kotti;
• 2) Setumaal olnud Koodi Jaan naljamehe sünonüüm ning pilkeks pandud see siis ka Tõnissonile;
• 3) 1905. aasta revolutsiooni ajal ähvardanud töölised Tõnissoni kotti ajada ning too hüüdnud neile seepeale, et neile on kooti vaja;
• 4) Tõnissoni pooldav kirjasaatja pakkus välja aga "tõnissonlaste" enda versiooni, mille järgi too saanud oma hüüdnime selle järgi, et öelnud korra, et mõisnikele tuleks koodiga koonu pihta anda.

Milline versioon nendest (kui üldse) on õige, ei ole ilmselt võimalik kindlaks teha. Kui Koodi-Jaanist kujunes pigem pilkenimi, siis Vana Jaan oli kahtlemata austav nimetus.

[redigeeri] Mitmesugust

Jaan Tõnissonil sündis kaks poega: Ilmar, kes tapeti 1939 oma naise poolt, ja Heldur, kes on üks rikkamaid eestlasi maailmas.

11. aprillil 1991 asutati Jaan Tõnissoni Instituut, mis tegeleb Eesti demokraatliku korra ja kodanikuühiskonna arendamise, eriti hariduselu edendmisega.

2001. aastal püstitati Tartusse Jaan Tõnissoni mälestussammas.

[redigeeri] Kronoloogia

• 1878–1886 Tusti külakool
• 1888 lõpetas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumi
• 1888–1892 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õigusteaduste kandidaat
• 1892–1894 töötas "Postimehe" toimetuses
• 1894–1896 kohtu-uurija ja kohtuameti kandidaat Orjoli kubermangus
• 1896–1930 "Postimehe" omanik
• 1896–1935 "Postimehe" peatoimetaja (vaheaegadega)
• 1898–1930 trükikoja ja raamatukaupluse omanik Tartus, samal ajal ka vandeadvokaat
• 1908 oli vangis Viiburi üleskutsele allakirjutamise eest
• 1935–1939 Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.

[redigeeri] Poliitiline tegevus

• 1905–1917 Eesti Rahvameelse Eduerakonna juht
• 1906–1907 I Vene Riigiduuma (Liivimaa talupoegade saadik, autonomistide rühm)
• 1915–1917 Ajutise Põhja-Balti Komitee esimees
• 1917–1919 Eesti Demokraatliku Erakonna juht
• 1917–1919 Maanõukogu (Maapäeva) saadik
• 1917–1918 Eesti välisdelegatsiooni juht
• 1918–1919 Ajutise Valitsuse portfellita minister, ministrina Eesti esindaja välismaal
• 1919–1932 Eesti Rahvaerakonna juht
• 1919–1920 Asutava Kogu liige
• 18. novembrist 1919 28. juulini 1920 peaminister
• 30. juulist 1920 26. oktoobrini 1920 peaminister
• 1920–1934/1937 I-V Riigikogu liige
• 1923–1925 II Riigikogu esimees
• 9. detsembrist 1927 4. detsembrini 1928 riigivanem
• 1931–1932 välisminister
• 1932–1933 V Riigikogu esimees
• 1932–1935 Rahvusliku Keskerakonna juht
• 18. maist 1933 21. oktoobrini 1933 riigivanem
• 1938–1940 Riigivolikogu liige.

[redigeeri] Ühiskondlik tegevus

• 1891–1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees
• 1898–1917 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees
• 1902 Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse nõukogu esimees
• 1908–1917 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi esimees
• 1909–1916 eelnevale seltsile kuulunud tütarlastegümnaasiumi kuratooriumi esimees
• 1909–1920 Eesti Kirjanduse Seltsi eestseisuse liige
• 1932–1940 Eesti-Suurbritannia Ühingu ja
• 1933–1940 Eesti-Rootsi Ühingu esimees.

[redigeeri] Tunnustused

• Vabadusrist III/1 (kolmanda liigi esimene järk)
• 1921 Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane
• 1922 Vanemuise Seltsi auliige
• 1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor
• 1928 Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu auliige
• 1929 Eesti Kirjanduse Seltsi auliige
• 1930–1933 Eesti Ajakirjanikkude Liidu auliige
• 1931 Eesti Karskusliidu auliige
• 1939 Tartu aukodanik
• ka Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, Tartu Meestelaulu Seltsi jt auliige.

[redigeeri] Teoseid

• "Ühistegevuse alalt"; Tartu, 1935
• "Ühistegevuse üldkursus", I ja II osa (Jaan Tõnissoni loengute kokkuvõtted); Tartu, 1936

[redigeeri] Kirjandus

• Hans Kruus, "Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina". Tartu 1921
• "Jaan Tõnisson. Tagasivaateid ja mälestusi tema 60 a. sünnipäevaks" (koguteos, autorid Anton Jürgenstein, Jaan Lattik, Peeter Põld, Oskar Kallas, Aleksander Tõnisson, Karl Eduard Sööt), Tartu 1928, 88 lk.
• "Jaan Tõnisson töös ja võitluses. Koguteos tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul" (sisaldab Jaan Roosi ülevaate "Jaan Tõnissoni elukäik" lk. 11-98 ning 90 autori meenutusi ja artikleid), Tartu 1938, 612 lk.
• Märt Raud, "Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu". Orto, Toronto 1953; 2. trükk Olion, Tallinn 1991
• "Jaan Tõnisson Eesti välispoliitikas, 1917–1920: dokumente ja materjale". Tallinn 1993
• Kaupo Deemant, "Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest" – Akadeemia 1998, nr. 9, lk. 1815–1829
• Tiiu Põld, "Märgitud mees" (NKVD kuritööd Eestis 1940–41). Tänapäev, Tallinn 2000 (Jaan Tõnissoni vanglatoimikust lk. 8–31 ja lisad)
• Oskar Loorits, "Koodi Jaan– kuidas tekivad kangelasmüüdid?" – Akadeemia 1989, nr. 9, lk. 1949–1965

[redigeeri] Vaata ka:

• Jaan Tõnissoni instituut
• Jaan Tõnissoni esimene valitsus
• Jaan Tõnissoni teine valitsus
• Jaan Tõnissoni kolmas valitsus
• Jaan Tõnissoni neljas valitsus

[redigeeri] Välislingid

• Mart Laar, "Jaan Tõnissoni viimased päevad"
• Krista Aru "Katse näha Jaan Tõnissoni"
• Alo Lõhmus, "Mees, kes sõi tuld ja rüüpas sädemeid peale"
• Jaan Tõnissoni elulugu

Eelnev: Otto Strandman	Eesti peaminister 1919-1920	Järgnev: Ado Birk
Eelnev: Ado Birk	Eesti peaminister 1920	Järgnev: Ants Piip
Eelnev: Jaan Teemant	Eesti riigivanem 1927-1928	Järgnev: August Rei
Eelnev: Konstantin Päts	Eesti riigivanem 1933	Järgnev: Konstantin Päts

Eesti Vabariigi riigivanemad ja peaministrid
Peaministrid (1918-1920)
Päts | Strandman | Tõnisson | Birk | Tõnisson | Piip |
Riigivanemad (1920-1934) Piip | Päts | Kukk | Päts | Akel | Jaakson | Teemant | Tõnisson | Rei | Strandman | Päts | Teemant | Einbund | Päts | Tõnisson | Päts
Peaministrid (1934-1940, 1944) Päts | Eenpalu | Uluots |(Vares) | Tief |
Eksiilvalitsuse peaministri kohusetäitjad (1944-1992) (Tief) | Sikkar | Kint | Warma | Kint | Mark | Penno |
Peaministrid (1990-) (Savisaar) |(Vähi) | Laar | Tarand | Vähi | Siimann | Laar | Kallas | Parts | Ansip |