Niccolò Machiavelli
| Vajab toimetamist |
Niccolò Machiavelli [nikol'o makjav'elli] (3. mai 1469 Firenze – 21. juuni 1527 Firenze) oli renessansiaegne Itaalia poliitik ja filosoof.
Teoreetikuna oli ta reaalpoliitika ja poliitilise utilitarismi põhjendaja. Oma tähtsamad teosed "Discorsi sopra la prima deca di Tito Livio" ("Arutlusi Titius Liviuse esimesest dekaadist") ja "Il Principe" ("Valitseja") kirjutas ta lootuses parandada Põhja-Itaalia vürstiriikide olukorda, kuid neist said uue poliitikastiili üldised käsiraamatud. "Valitseja" pidi kiirendama poliitilise päästja ilmumist, kes vahendeid valimata ühendaks rikutud linnriigid ning tõrjuks tagasi välisvallutused.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Niccolò Machiavelli sündis tuntud juristi Bernardo di Niccolò Machiavelli ning tema abikaasa Bartolommea di Stefano Nelli teise pojana. Machiavelli isa kuulus mõjuka vana Firenze perekonna vaesunud harru.
On teada, et Machiavelli oli hästi tuttav enamiku vanarooma ja ka vanakreeka luuletajate, filosoofide ja ajaloolaste teostega. Tõenäoliselt õppis ta õigusteadust.
Aastatel 1494–1512 oli Machiavelli Firenze riigiametis. Sel ajal viibis ta diplomaadina Prantsusmaa, Saksamaa ning Itaalia linnriikide õukondades. Aastal 1512 leiti Machiavelli nimi nimekirjast, kus olid loetletud 20 isikut, kes arvati osalevat Medicite vastases vandenõus. Tõenäoliselt Machiavelli vandenõus ei osalenud, kuid ta oli lühikest aega vangis Bargellos, vaid veidi eemal Palazzo Vecchiost, kus ta oli töötanud. Teda piinati, kuid ta leiti süütu olevat. Hiljem saadeti ta pagendusse ning ta tõmbus tagasi Sant'Andrea in Percussinasse.
Machiavelli haud ei ole teada. Basilica di Santa Croce di Firenze's on tema sümboolne haud.
Machiavelli elu võib jagada kolmeks perioodiks, mis vastavad ajastutele Firenze ajaloos. Tema noorusajal oli Firenze võimas Itaalia riik Lorenzo I de' Medici võimu all. Medicid langesid 1494, samal aastal astus Machiavelli avalikku teenistusse. Tema teenistuse ajal oli Firenze vabariik, mis kestis 1512. aastani; Medicite tagasitulekuga kaotas Machiavelli koha. Medicid valitsesid seekord Firenzet 1527. aastani. Sel perioodil kirjutas Machiavelli palju ning tema mõju kasvas. Ent ta suri varsti pärast Medicite väljaajamist, jõudmata saada ametikohta.
[redigeeri] Noorpõlv 1469–1494
Kuigi otseselt Machiavelli noorpõlvest on vähe andmeid, on tolleaegne Firenze nii hästi tuntud, et tema keskkonda on hõlbus ette kujutada. Firenzes oli kaks vastandlikku elusuundumust, millest üht kehastas usufanaatik Savonarola, Teist toredust armastav Lorenzo. Savonarola mõju noorele Machiavellile ei saanud olla suur, sest Machiavelli mainib teda ainult korra "Valitsejas", kus ta on toodud näiteks relvastamata prohvetist, kes lõpetab halvasti. See vastu Lorenzo-aegne toredus pidi Machiavellit tugevalt mõjutama, sest ta mainis oma teostes Lorenzot sageli ning pühendas "Valitseja" viimase pojapojale Lorenzo II de' Medicile.
1498. aastal sai temast Firenze vabariigi välispoliitiliste ja sõjaliste küsimustega tegeleva komisjoni "Rahu ja vabaduse kümme" sekretär. Aastal 1512, pärast vabariigi kukutamist, kaotas Machiavelli väidetava osalemise pärast Medicite-vastases vandenõus oma ametikoha, 1513. aastal ta vahistati ja pandi piinapinki. Ta pidi linnast lahkuma ning tõmbus tagasi oma mõisasse San Cascianos Firenze lähedal.
Veel samal aastal kirjutas ta seal oma kuulsaima teose Valitseja (Il principe, ilmus 1532) ja alustas teost Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist (Discorsi sopra la prima deca di Tito Livio, ilmus 1531).
Maal veedetud kuue aasta jooksul valmis enamik tema teoseid, sealhulgas ka õpetlikud luuletused antiigi eeskujul ja komöödiad, nende seas Mandragora (La Mandragola; ilmus 1524). Aastal 1518 liitus Machiavelli Firenze poliitilis-kirjandusliku rühmitusega "Orti Oricellari" ja tutvustas seal katkendeid oma teostest.
Kardinal Giulio de Medici tellimusel kirjutas ta oma kuulsa Firenze ajaloo (Istorie fiorentine; ilmus 1532). Viimaks taastati Machiavelli kodanikuõigused, nii et teda sai jälle kõikidesse riigiametitesse valida. Aastal 1526, kui Firenzet ähvardasid Karl V väed, sai Machiavellist paavst Clemens VII soovil linna kindlustuste järelevalvega tegeleva komisjoni juht. Kui Medicid pidid pärast seda, kui Karl V oli Rooma vallutanud ja rüüstanud, 1527. aastal Firenzest ajutiselt lahkuma, jäi ka Machiavelli taas oma ametitest ilma. Ta suri sama aasta 22. juunil 58-aastasena ja maeti Santa Croce kirikusse, mis on suurim frantsiskaanlaste kirik Itaalias.
[redigeeri] Tööd
Machiavellile kuuluvad laused:
- Mõistust on kolme liiki: esimene taipab kõike ise, teine suudab mõista seda, mida esimene on taibanud, aga kolmas ei taipa ise midagi ega suuda mõista ka teiste taibatut.
- Suuri tegusid korda saatnud valitsejad on osanud inimeste päid kavaldamisega segi ajada. Lõppkokkuvõttes on nad üle olnud neist, kes on teinud panuse aususele.
Valik erinevatest poeemidest ja teistest Machiavelli töödest, mida elu jooksul oli üle 30:
- Discorso sopra le cose di Pisa, 1499
- Del modo di trattare i popoli della Valdichiana ribellati, 1502
- Del modo tenuto dal duca Valentino nell' ammazzare Vitellozzo Vitelli, Oliverotto da Fermo, etc., 1502 (Hertsog Valentino rakendatud meetodite kirjeldused Vitellozzo Vitelli, Oliverotto da Fermo, Signor Pagolo, ja Hertsog di Gravina Orsini tapmisest)
- Discorso sopra la provisione del danaro, 1502
- Decennale primo 1506
- Ritratti delle cose dell'Alemagna, 1508-1512
- Decennale secondo, 1509
- Ritratti delle cose di Francia, 1510
- Discorsi sopra la prima deca di T. Livio, 1512-1517
- Il Principe, 1513
- Andria, komöödia, 1513 (?)
- Mandragola, komöödia kolmes vaatuses, 1513
- Della lingua (dialoog), 1514
- Clizia, proosakomöödia, 1515 (?)
- Belfagor arcidiavolo (romaan), 1515
- Asino d'oro (poeem), 1517
- Dell'arte della guerra, 1519-1520 (Sõjapidamise kunst)
- Discorso sopra il riformare lo stato di Firenze, 1520
- Sommario delle cose della citta di Lucca, 1520
- Vita di Castruccio Castracani da Lucca, 1520 (Castruccio Castracani Luccast elulugu)
- Istorie fiorentine, 8 raamatut, 1521-1525 (Firenze ajalugu)
- Frammenti storici, 1525.
