Johan Laidoner

Vajab toimetamist

Johan Laidoner VR I/1 ja III/1 (12. veebruar 1884 Viiratsi vald, Viljandimaa - 13. märts 1953 Vladimiri vangla, Venemaa) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik.

Sisukord 1 Hariduskäik 2 Sõjaväeline teenistuskäik 2.1 Teenistuskäik Vene sõjaväes 2.2 Teenistuskäik Eesti rahvuslikes väeosades ja Eesti Vabariigi sõjaväes 3 Poliitiline tegevus 4 Elu Nõukogude okupatsiooni ajal, vahistamine ja surm 5 Tähtsamad tunnustused 6 Tsitaat 7 Välislingid

[redigeeri] Hariduskäik

• 1892-1894 Viiratsi vallakool.
• 1895-1897 Viljandi 1. algkool.
• 1897-1900 Viljandi linnakool.
• 1901 astus vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases.
• September 1902-5. mai 1905 Vilno sõjakool, lõpetas selle nooremleitnandina.
• 17. oktoobril 1909-mai 1912 Nikolai Kindralstaabi Akadeemia Sankt-Peterburgis.
• Korp! Sakala vilistlane kuni 1934. Korp! Leola auvilistlane.

[redigeeri] Sõjaväeline teenistuskäik

[redigeeri] Teenistuskäik Vene sõjaväes

• Enne Esimest maailmasõda teenis Johan Laidoner ohvitserina 13. Jerevani grenaderipolgus ja 1. Kaukaasia kütipolgus, 1913. aastast III Kaukaasia korpuse staabis. 7. jaanuaril 1913 ülendati alamkapteniks.
• Esimese maailmasõja ajal teenis mitmel pool staapides.
• 26. novembril 1914 ülendati kapteniks
• Novembris 1915 määrati Johan Laidoner Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks.
• 15. augustil 1916 ülendati Johan Laidoner kindralstaabi alampolkovnikuks.
• 11. märtsil 1917 määrati Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks, kuid viidi sama aasta oktoobris üle 62. diviisi staabiülemaks. Sellega lõppes Johan Laidoneri karjäär Vene sõjaväes.

[redigeeri] Teenistuskäik Eesti rahvuslikes väeosades ja Eesti Vabariigi sõjaväes

• 2. detsembril 1917 kutsuti Johan Laidoner Eesti Sõjavägede Ülemkomitee poolt Eestisse formeeritava Esimese Eesti diviisi ülemaks. Juhtis Eesti rahvuslikke vägesid kuni 19. veebruarini 1918, mil oli sunnitud enamlaste survel lahkuma.
• Saksa okupatsiooni ajal tegutses Johan Laidoner Eesti Ajutise Valitsuse sõjalise esindajana Venemaal.
• 4. aprillil 1918 ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine Valitsus Johan Laidoneri polkovniku auastmesse
• Vabadussõja algul tuli Soome kaudu Eestisse, kus nimetati algul operatiivstaabi ülemaks.
• 23. detsembrist 1918 Sõjavägede ülemjuhataja.
• 20. jaanuaril 1919 ülendati pärast Narva tagasivallutamist kindralmajoriks.
• 26. märtsil 1920 lahkus omal soovil ülemjuhataja kohustest ning ülendati kindralleitnandiks.
• Enamlaste mässukatse puhul 1. detsembril 1924 nimetati Laidoner taas Sõjavägede ülemjuhatajaks.
• 12. märtsil 1934 sooritas Johan Laidoner koos Konstantin Pätsiga riigipöörde. Samal päeval nimetati Johan Laidoner Riigivanema otsusega kolmandat korda Kaitsevägede ülemjuhatajaks ja Sisekaitse Ülemaks.
• 24. veebruaril 1939. aastal ülendati Johan Laidoner kindraliks.
• 22. juunil 1940 vabastas Konstantin Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Kaitsevägede ülemjuhataja ametist.

[redigeeri] Poliitiline tegevus

• 1921—1929 oli ta Riigikogu 1., 2. ja 3. koosseisu liige, kuulus Põllumeestekogude rühma.
• 1925 vahendas Johan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid. Komisjoni soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile.
• 1933. aastast Riigikaitsenõukogu liige.
• 1938 I Riiginõukogu liige.

[redigeeri] Elu Nõukogude okupatsiooni ajal, vahistamine ja surm

• 19. juulil 1940 küüditati Johan Laidoner koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse.
• 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti.
• 28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse.
• septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani.
• 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on mõistetud 25 aastane vanglakaristus.
• 13. märtsil 1953 suri Johan Laidoner Vladimiri vanglas.

[redigeeri] Tähtsamad tunnustused

• Püha Stanislavi ordeni III ja II klass.
• Püha Anna ordeni IV, III, II klass .
• Püha Vladimiri IV klass.
• Georgi mõõk.
• 1919 Püha Mihkli ja Püha Jüri Ordu aumärk (ordeni 2. klass - rüütelkomandör, K.C.M.G.)
• 1920 Eesti Vabadusrist I/1
• 1925 Eesti Vabadusrist III/1
• 1925 Auleegioni komandör
• 1926 Eesti Punase Risti teenetemärgi I klass
• 1928 Tartu Ülikooli audoktor õigusteaduste alal
• 1929 Kotkaristi teenetemärgi I klass mõõkadega
• 12. veebruar 1934 Viljandi linna aukodanik
• 1938 Valgetähe teenetemärgi erisuurpael
• 1938 Õpetatud Eesti Seltsi auliige
• 1938 Loodusuurijate Seltsi auliige
• 1938 Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduste audoktor (dr. sc. techn. h. c.)
• 26. aprill 1940 Eesti Teaduste Akadeemia auliige

[redigeeri] Tsitaat

Kui meil praegune olukord kestab, siis pole meil hädaldamiseks mingit põhjust. Isiklikult aga kardan, et meil läheb raskemaks. Sõdivate riikide raskused mõjutavad ka meid. Elu ei saa olla nii lahe kui senini. Kui meil läheb aga nii edasi, siis peame saatust tänama. Läheb elu meil aga raskemaks, siis peavad kõik rahvakihid end piirama. Ka sel juhul, kui meil õnnestub jääda iseseisvaks riigiks. Selleks teeme meie Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja mina, Sõjavägede Ülemjuhataja, kõik, et Eesti jääks sõjast eemale.

(Riiginõukogu koosolekul 6. märtsil 1940.)

[redigeeri] Välislingid

• Laidoneri Muuseum
• Kõne 18. oktoobril 1936 Karl XII ausamba avamistseremoonial

See artikkel on pooleli.