Budism

See artikkel on viletsas seisus.

Vajab toimetamist

Sisukord

1 Ajalugu
2 Õpetuse alused
3 Kombestik
4 Koolkonnad
5 Vaimulikud
6 Budismi geograafia
7 Budism Eestis
8 Mõisted
9 Vaata ka
10 Välislingid

[redigeeri] Ajalugu

Budism on traditsioonilise dateeringu järgi 563–483 eKr Põhja-Indias elanud Siddhārtha Gautama õpetusest alguse saanud usund ja filosoofia, üks vanim maailmareligioonidest. Budismi sügavalt psühholoogilises õpetuses mõtestatakse lahti eksistentsi olemus, inimloomus, isiksusliku arengu võimalused jm küsimused,

I budistlik kogu u. 483 a.e.Kr. Rãjagrhas - juhid Mahãkãsyapa, Upãli ja Ãnanda. Selgitati kloostri reegleid. II budistlik kogu u. 388/386/383 või u. 378/373 a.e.Kr. - juht Revata. Suurem kohtumine kas 100 v. 110 a. peale Buddha surma. Tekkis vastuolu vanemate ja nooremate munkade vahel, mis oli aluseks hinayana ja mahayana koolkondade tekkimisele. III budistlik kogu u. 253/ 250/ 249 a. e. Kr. Pãtaliputras - juht Maudgalyaputra Tisya. Liberaalsemate suundade esindajad, kes pidasid mõtet tähtsamaks, kui kirja pandud sõna. Vanemad mungad otsustasid kirja panna sutrad ja pitakad.

Budismi järgijad ise nimetavad end dharma järgijateks või ka virgumisele viiva õpetuse järgijateks. Ammu enne tänapäeva füüsikas või filosoofias teoks saanud „protsessilise maailmapildi“ väljakujundamist oldi budismis arusaamisel, et eksistentsi juhttunnuseks on protsessiline kulg, muutuvus, üleminek ühest olekuvormist teise. Kõik tekkinu areneb, muutub ja kaob kunagi. Nähtuste püsikindlus ja ürgkehtivus on ainult näiline ,illusoorne . Mingil ajahetkel kindlas kohas ainuõigena näiv osutub teisel ajal või teises kohas illusoorseks ja vääraks. Budism iidse õpetusena on milleski üsna sarnane tänapäeva postmodernistlike vaadetega.Budistlikes suutrades on hulgaliselt kohti, mis selgitavad, mil viisil elu – sünd, kasvamine, iseseisva elu alustamine, vaevanägemine, puudused, frustratsioon, puuduse all kannatamine, ihaldatust ilma jäämine, haigused ja surm – toob endaga inimestele kannatusi kaasa. Inimlike kannatuste rada tähistavaks mõisteks on sansaara, millele vastandub kõigi maiste kirgede ja kannatuste lõpliku ületamise seisund nirvaana.

Budism ei ole teistlik õpetus nagu näiteks kristlus. Budismi järgi alluvad ümbersünnile ka jumalad, nagu kõik teisedki olendid, siin maailmas.

Eksisteeriva efemeersuse mõistmisel on budismis oluline tähendus. Maailma muutuvuse, pidetuse ja püsituse nägemine vabastab meid liigsest klammerdumisest väliskeskkonna, sotsiaalsete konventsioonide ja lõppude lõpuks ka elu külge. Kõige suhtelisuse, teisenemise, mööduvuse tunnistamine laseb vabaneda jäigast dogmatismist ja vaimsest piiratusest. Kõik eksisteeriv – olendid, asjad, sündmused – kuulub samas kokku, tuhanded just nagu eraldi asjad on lähemal vaatlusel omavahel seotud ja vastastikuses sõltuvuses. Buddha õpetuse omaksvõtt tähendab transformatsiooni maailmatajus. Mõistes seda, kuivõrd staatilisena näiv on tegelikult läbinisti protsessiline – teisenev ja muutuv, omaette ja isoleerituna paistev aga paljude teiste asjadega seotud, jõuab inimene otsekui uuele mõistmistasandile. Püsitustaju võib mõneski äratada nukruse kõige kaduvuse pärast, ent budistide meelest oleks õigem kõike efemeerselt vaadata kaastundliku, ent samas ka dharmade eri kombinatsioonide vaatemängu imetleva pilguga.

Seadmuse-Ratas ehk Dharma-ratas

Budistliku õpetuse rajajaks on kuningapoeg Siddhārtha Gautama, kes pärast Valgustatusele ehk Virgumisele jõudmist sai endale nimeks Buddha (Virgunu). Ta elas 566–486 eKr, teistel andmetel 560-480. Veel kutsutakse teda Šakjamuni ehk erak Sakja soost. Sakja suguvõsa elas praeguse Nepali kunigriigi lõunaosas.

Kui joogas rõhutatakse inimese individuaalse mina samasust maailmakõiksusega (Brahmaniga), siis budismis, vastupidi, leitakse, et oma mina, individuaalsuse, subjektiivsuse, erilisuse manifesteerimine pole kuigi taibukas tegevus. Individuaalne mina on budismi järgi vaid tähekombinatsioon, meele moodustis, kujutluste vili – hajus, püsitu, tinglik. Buddha õpetuse järgi on oma mina (laiemalt üldse oma individuaalsuse) väärkäsitus inimliku nõmeduse ja kannatuse olulisemaid allikaid. Budismi ürikuis on palju juttu sellest, mida mina ei ole. Näiteks pole see ei kogu keha ega mõni kehaosa eraldi, ei tunne, aisting, taju, mõte, meenutus ega kõik need koos võetuna.

Budismil on maailmas kusagil 230-500 miljonit järgijat, eriti Bhutanis, Birmas, Hiinas (sealhulgas Tiibetis), Jaapanis, Kambodžas, Laoses, Lõuna-Koreas, Mongoolias, Sri Lankal, Tais, Taiwanil ja Vietnamis samuti Läänes, sealhulgas ka Eestis.

Budistide munklus ja kloostritraditsioon on praegu eksisteerivatest religioonidest kõige vanem. Buddha sõnad ja loengud õpiti pähe ja anti edasi suusõnaliselt aastasadu ja kirjutati hiljem üles palmilehtedele. Algselt koostati Pali kaanon, millele hiljem liitus sanskritikeelne kaanon, mis kannab nime Tripitaka, paali k. Tipitaka (Kolm Korvi). Mõlemad on äärmiselt mahukad. Kanoniseeriti alles III budistide kogunemisel keiser Ašoka ajal (270-230 eKr). Kolm osa: (Vinaja-pitaka, 'dul ba) juhised munkadele ja kloostrireeglid; (Suutra-pitaka, (mdo) Buddha õpetuskõned; (Abhidharma-pitaka, (mngon chos) filosoofilised traktaadid (suutrad). Hiljem tekkinud koolkondadel on arvukalt teisi pühi raamatuid [[Kandzur]]. Kommentaare kirjutatakse tänapäevani.

Munk

[redigeeri] Õpetuse alused

Neli õilsat tõde: 1. On olemas kannatus (dukha), mis tuleneb kulgemise ja muutumise paratamatuse mittemõistmisest, väljendub sünni ja surma ringis (sansaaras). 2. Kannatusel on põhjus (avidya, teadmatus), mis väljendub ahnitsemises või kiindumuses millegi/kellegi vastu (trišna). 3. Kannatusest (sh. sansaarast) on võimalik vabaneda selle põhjustaja kaotamisega ja saavutada täielik vabanemine (nirvaana). 4. Selleks on olemas kaheksaosaline tee (õige vaade, kavatsus, jutt, tegu, eluviis, püüdlemine, mõtlus, keskendumine).

Lootose troon buddadele

Eesmärk on nirvaana (valgustus, kannatustest vabanemine, elu ja surma tsüklist väljumine). Meie oma "mina" ja asjade väline külg on vaid meelepete ja illusioon (maaja, maya), mis eksisteerib vaid niipalju kui inimene talle ise väge annab.

Neli põhipahet: (1) kõigi kuue meele (sealhulgas mõtlemine) kaudu saadav nauding, (2) lõbu tekkimisest, tagasitulemisest maailma, (3) väärusk, (4) nõmedus e. teadmatus (rumalus).

Õpetuse põhitunnuseid on väljendatud ka kolme faktorina: (1) püsimatus, muutuvus (kõik muutub, teiseneb); (2) kannatus, rahulolematus, viletsus (eelnevast tuleneva ebakindlusega); (3) minatus, isetus, hingetus (võimaldab kannatusi ületada).

[redigeeri] Kombestik

Mungad ei võta osa tavapärasest ühiskondlikust elust. Hinajaanas kannavad mungad kollast rüüd, mahajaanas on eelistatud punane. Pea on munkadel ja nunnadel paljaks aetud, enamus järgib tsölibaati. Hierarhia munkluses eksisteerib, kuid väliseid tunnused puuduvad, st kõik mungad on väliselt võrdsed. Kõiki budiste ühendavat keskset võimu pole kunagi olnud. Iseloomulik on tolerantsus teiste uskude suhtes.

Mõnedes Tiibeti budismi koolkondades, näiteks nyingmapas, on kooselu naistega lubatud.

Paljudes maades on kombeks, et noormehed elavad mõned kuud templis/kloostris mungaelu, kus nad järgivad kombeid, mediteerivad, saavad õpetust jm vajalikku. Samamoodi võib aga igaüks, sõltumata vanusest ja soost, ka igal muul eluperioodil mõnda aega templis/kloostris elada.

Rahvabudism avaldub igapäevaelus altarite eest hoolitsemises ja palvetes, amulettide kasutamises, templite-kloostrite külastamises ning paljus muus. Kalendrilisi tähtpäevi võib olla üle viiekümne. Altarid on mitmesuguse kujuga nähtavale kohale paigutatud väikesed katusega kaetud ehitised, kus kesksel kohal on Buddha või mõne pühaku kuju või pilt. Altarite eest hoolitsetakse igapäevaselt: puhastatakse, värskendatakse, süüdatakse küünlad ja suitsuküünlad, asetatakse lilli ja ohvriande (jooke, puuvilju), loetakse väike palve jne. Igal majal, igal asutusel või ettevõttel ja kohal on oma altar. Amuletid ja talismanid on kaasaskantavad pühad esemed: medaljonid, käepaelad, värsked lillepärjad (sõidukites) jne. Templite külastamisel tehakse väike annetus, süüdatakse küünlaid, loetakse palveid, lisatakse õhukesi kuldlehekesi Buddha või pühaku kujule, ennustatakse jne. Kombed erinevad piirkonniti. Tiibetis on iseloomulik palveveskite keerutamine, mõnel pool helistatakse kellasid vms. Kohalviibivalt mungalt võetakse vastu õnnistusi (pühitsetud vesi, õnnistussõnad, käepael talismaniks jne). Rahvabudism ei pruugi seada piiranguid toiduvalikule ega muudele igapäevaelu kommetele.

Sümbolid: ratas, kala, merikarp, vaas, lill, vihmavari, palvelipp, lõputu sõlm.

Püha lause (mantra): „O(o)m mani padme hu(u)m” (on ka teisi kirjapilte), millel on palju tõlgendusi.Buddha kujud ilmusid u. 1. saj. eKr, varasematel aegadel kujude loomist tauniti. Ajaarvamist loetakse Buddha virgumisest (543 eKr theravaadas).Budism oli riigiusk ajaloolises Tiibetis ning on praegusel ajal Bhutanis, Sri Lankas, Birmas ja Tais ning on laialdaselt levinud Hiinas, Jaapanis, Koreas, Mongoolias, Laoses, Kambodžas, vähemal määral ka Nepalis, Malaisias, Vietnamis, Ida-Siberis jm.

[redigeeri] Koolkonnad

Budismis on väga palju erinevaid koolkondi, mis laias laastus jagunevad kolmeks: nikaja (nikaya), mahajaana (mahayana) ning vadžrajaana (vajrayana). Nikaja koolkonnast on tänapäeval olemas vaid theravaada (theravada) koolkond, mis tugineb üksnes pali kaanonile. Pali kaanonit loetakse vanimaks ning selle suutraid tunnustavad kõik budismi koolkonnad.

Mõnikord on nikaja (ja theravaada) budismi kohta kasutatud nimetust "hinajaana" ("väike vanker"), mis nagu viitaks, et mitte kõik ei pääse sellele ning mida on seetõttu peetud veidi ebakohaseks ja isegi solvavaks selle suuna esindajate suhtes.

Mahajaana - Theravaada - Lamaism - Zen-budism

[redigeeri] Vaimulikud

bogdogeegen - budismi peavaimulik Mongoolias.
hubilgaan - Mongoolias taaskehastunud kõrgem vaimulik.
tulku - Tiibeti budismis taaskehastunud suur õpetaja.

[redigeeri] Budismi geograafia

Budism on levinud järgmistes maades:

Esimene grupp maid ,kus budism on traditsioonina eksisteerinud sajandeid.

Tiibet, kus eksisteerib budismi vorm mahajaana. Tuntud Tiibeti budismi nime all.
Hiina puhul vöib rääkida Hiina budismist.
Jaapan omab isikliku rahvuspärast Jaapani budismi.
Korea
Lõuna-Korea
Vietnam
Kambodža
Tai
Sri Lanka
Mongoolia
Venemaa
Birma (Myanmar)
Nepal
Indoneesia
Laos

Viimane aastasada on teinud budismi populaarseks ka läänes.Juba on ehitatud kloosterid ja templeid Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal ,Hollandis, Belgias,, Rootsis, Hispaanias, Sveitsis ,Ukrainas ,Poolas,Norras, Soomes ,Lätis, Leedus,Ungaris, Kanadas, USA-s, Löuna-Ameerikas ,Austraalias.

[redigeeri] Budism Eestis

Budismi ajalugu Eestis algas 20. sajandi alguses, mil Eestis tegutses budistlik munk vend Vahindra, kodanikunimega Karl Tõnisson (ka Karlis Tennissons), kelle XIII dalai-laama nimetas Esimeseks Läti, Eesti ja Leedu budistlikuks peapiiskopiks. Vend Vahindra lahkus Eestist 1930. aastatel ning suri 1962. aastal Birmas pühakuna.

Aastatel 1982–1988 tegutses Eestis Vello Väärtnõu juhtimisel budistlik ühendus – Eestimaa Budistlik Vennaskond, kes asutas Eesti Nyingma traditsiooni. See oli tuntud oli rahva hulgas Taola nime all ja asus Tallinnas Kadriorus.

Traditsiooni kohaselt alustati esimese stuupa ehitamisega, mis püstitati kunstnik Jüri Arraku suvekodusse Pangarehele. Ehituses osalesid Jüri Arrak, Urve Arrak, Jaan Arrak, Jaanus Tamm, Siim Jöesaar ja Vello Väärtnõu. Stuupa ülemise osa, mis sümboliseerib Brahma taevaid, tegi Vigala Sass, rahva hulgas tuntud ravitseja ja maausuline.

1984–1985 aastal ehitati kolm stuupat Läänemaale, Haapsalu lähedale. Taola poolt on rajatud siiani ainukesed Eesti stuupad .

Kerjakauss

Tõlgiti suur hulk budistliku kirjandust eesti keelde.

Praegu tegutsevad Eestis Eesti Budistlik Kogudus "Drikung Kagyu Shri Ratna Keskus" ja Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus, Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade kohalik osakond, budistlikku kirjandust üllitav Dharma kirjastus, Budismi Instituut ja Eesti-Tiibeti Kultuuriselts. Tallinnas on budistlik tempel.