Mandala
| See artikkel vajab toimetamist |
Mandala (tiibeti dkyil 'khor) on geomeetriline kujund. Rig-Vedas on sees mõiste mandalast ja jantrast. Mandala kese kujutab endast jumaluse eluaset. Tema algse geomeetriline baaskujundi töötasid välja juba muistsed kultuurid. Mandala on maailma sümboolne projektsioon, mis on üle kantud geomeetrilisse mudelisse. Budism laenas mandala mõiste tantratest. Astroloogilised kaardid on mandala printsiibil koostatud. On olmeas ka ruumilised mandalad.
Templites on tihti mandala mudelid , pühendatud mingile konkreeetsele jumalusele. Samuti on ehitatud templeid ja hooneid mandala printsiibil. Näiteks Samje klooster Tiibetis.
Iga mandala on seotud tantrate ikonograafias konkreetse buda või jumalusega.
Mandalaid on kolme liiki:
- idu- ehk seemne-mandala,
- sümbolite või märkidena avalduv
- kujudena avalduv
Tantrate praktiseerijad kutsuvad mandalat "Teadvuse seisundi palee" Chögjam Trungpa on nimetanud mandalat organiseeritud kaos.
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Mandalal on tiibeti budismis kaks põhilist funktsiooni:
- kosmoloogiline - ta tähistab sfäärilist ruumi, maad, tuld ja vett.
- rituaalne - maagiline diagramm või figuraalne kujutis .
Mandala on tavaliselt üsna keerulise struktuuriga geomeetriline kujund. Tüüpiline mandala skeem on ringiga ümbritsetud ruut. Ruut on orienteeritud ilmakaarte järgi. Igale ilmakaarele vastab kindel värv, millele vastavalt ruut on jaotatud neljaks eri värvi sektoriks. Tiibeti budismi traditsioonis kujutatakse mandalal põhjakaart rohelisena, idakaart valgena, lõunakaart kollasena ja läänekaart punasena. Ruudu keskmele vastab sinine värv, ehkki enamasti paikneb seal mingi sümboolne objekt, mis vastavalt määrab ära ka värvi.
Ruudu iga külje keskel on T-kujulised väravad, mis jätkuvad ruudust väljaspool ristisarnaste kujutistena, mida sageli piiravad väikesed poolringid. Sisemise ringi keskel kujutatakse sakraalset kultuse objekti – jumalust, tema atribuuti või sümbolit, mida rituaalis ülekantud tähenduses kasutatakse. Eriti tihti kujustatakse vadžrat eri variantides – ühe-, kahe-, kolme- või enama harulisena. Mandala kirjeldatud põhivariandil on hulk modifikatsioone, mille iseärasused määrab kas keskel asuv sümbol või kohaliku sümboolika muud eripärad.
Mandalat tõlgendatakse universumi mudelina, ilmaruumi kujutatakse nii, nagu see on iseloomulik universumi modelleerimisele ringi ja ruudu abil. Modelleerimise objektiks on universumi mingid idealiseeritud parameetrid, mis on seatud vastavusse kõrgemate sakraalsete väärtuste süsteemiga.
Eriti selgelt väljendub see budismis. Konkreetsema semantikaga antropomorfsed objektid asuvad tavaliselt ainult seespool keskmist ringi. Mandala kosmoloogilise tõlgenduse järgi tähistab välimine ring kogu universumi kõiksust, visandab universumi ruumilised piirid ning modelleerib ka tema ajalist struktuuri. Välimisel ringil kujustatakse sageli 12 sümboolset elementi – nidaanat, mis väljendavad 12 üksteisega seotud "sõltuvusliku tekkimise" ahela "lüli", mis kutsuvad esile ning tagavad eluvoolu pidevuse (vt. "Bhavatšakra – eluratas".
Need 12 nidaanat modelleerivad mandalal aja lõputust ja tsüklilisust, "aja ringi", milles iga ühik on eelmisest määratud ning määrab ise ära järgmise. Mandala põhiosade kokkulangevus kaalatšakra ehk "ajaratta" süsteemiga – keerulisima õpetusega vadžrajaana neljast suunast – rõhutab samuti mandala ajalist aspekti.
Lõpuks vastab mandala välimine ring Kesk- ja Kagu-Aasia kalendrile ja kronoloogilisele süsteemile. Sealjuures eeldab mandala ja talle lähedaste "ajaratta" ja "eluratta" (sanskriti bhavatšakra ) tüüpi skeemide tõlgendamine tavaliselt ka eetiliste ja aksioloogiliste struktuuride esiletoomist. Rattal kujustatakse tihti kuut olendite maailma, mis viitab sõltuvusele inimese praeguse käitumisviisi ja uue sünni vahel. Välimise ringi sisse joonistatud ruudu küljed modelleerivad universumi põhisuundi, tema ruumilisi koordinaate, mille sissepääsukohad olendite maailma väärivad erilist tähelepanu ja kaitset. Sellepärast asuvad sageli just nendes ruudu punktides, eespool kirjeldatud T-kujulistes väravates nn. lokapalad ehk maharaadžad – “suured valitsejad”:
Vaišravana põhjas, Dhritaraštra idas, Virudhaka lõunas, Virupakša läänes. Tantristlikud rituaalsed mandalad kujutavad vastavalt nelja dhjaani-budat (meditatsioonibudat): Amoghasiddhit, Ašobhjat, Ratnasambhavat ja Amitābhat. Sel juhul on keskel tavaliselt Vairotšana. Ruudu sisse joonistatud kaheksa kroonlehega ring (jantra) sümboliseerib naisalget, emakoda, mille sees kujutatakse meesalget – vadžrat. Seda geomeetriliste sümbolite suhet mandala keskmes dubleeritakse rituaalmütoloogilise motiiviga: kutsutav jumalus laskub taevas otse mandala keskmesse, mida tähistab lootos, ning sooritab seal toimingu, mis tagab viljakust, rikkust ning edu. Tiibetis ja Mongoolias vaadeldakse mandalat üldse sageli jumalusena või jumaluse asupaigana. Mongoolias nimetatakse selliseid mandalaid hoto-mandalateks, mis tähendab “mandala-elukoht”.
Vastavalt nimetatakse selliseid mandalaid konkreetsete jumaluste järgi, näiteks Jamantakiin hoto – “Jamantaka elukoht” jne. Pärimuse järgi toimus jumaluse allatulek esmakordselt VIII sajandil, mil budistliku tantrismi rajaja Tiibetis, Padmasambhava, vajades jumalikku abi, olevat valmistanud esimese mandala ning palvetanud seejärel seitse päeva, mispeale jumalus laskuski mandala keskmesse ning sooritas seda, milleks ta oli kutsutud.
Jumaluse ülevalt alla, taevast maa peale mandala keskmesse tuleku motiiv lisab mandala struktuuri vertikaalkoordinaadi, ehkki see avaneb selgelt ja aktualiseerub olulisena vaid rituaali ajal. Liikumine vertikaali mööda ning selle viimane etapp, mil jumalus asub mandala keskmesse, seostub maailma vertikaalse struktuuri teiste sümbolitega: maailmateljega, ilmapuuga, Meru mäega, rituaalse ehitusega. Siit ka sakraalehitiste struktuuri sarnasus mandalaga, olgu siis tegemist tsikuraatidega või tšakravartini müütilise lossiga, stuupadega, valitsejalosside ja templitega Kagu-Aasias ja Kesk-Ameerikas ning isegi linnatüüpi asulate planeeringutega.
Ka sotsiaalse hierarhia struktuuri loodi ja kirjeldati mandala printsiibi järgi. Paljud uurijad arvavad, et ka Tiibetis ja mujal asuvate megaliitehitiste (näiteks Stonehenge Inglismaal) alusprintsiibiks on mandala, ehk vastupidi: mandala ei ole midagi muud kui selliste megaliitehitiste skeem. Mandalat kõrvutatakse ka muude ilmaruumi sümbolitega, näiteks Hani ajastu Hiina pronkspeeglitel kujutatud universumi skeemidega või Põhja-Aasia šamaanitrummidega, millel on maailma kaarti kujutavad joonistused. Taolised seisukohad näitavad paika pidavat, kuivõrd mandala printsiip ise mitte üksnes ei ole levinud mandalast kui niisugusest palju laiemalt, vaid on praktiliselt universaalne universumi või tema osade (näiteks astroloogiliste mandalade puhul) mudel ning alateadvuse süvakihtideni jõudmise vahend rituaalis või individuaalses meditatsioonis.
Mandala need funktsioonid on teineteisega tihedalt seotud: see, kes mediteerib või toimetab vastavalt rituaali, asetab end mandala keskmesse ning ootab jumalust, jumalikku hingust, mis peab tema peale tulema. Carl Gustav Jung rõhutas mandala kui psühhokosmilise ruumi mudeli universaalset iseloomu, mis tagab erilise, makro- ja mikrokosmost ühendava universumi rütmi. See annab tunnistust sellest, et mandala idee ja tema kuju on sõltumatult välja töötatud mitte ainult eri religioossete süsteemide, vaid ka loovalt andekate inimeste (eelkõige kunstnike) poolt. Ka psüühiliselt haiged inimesed võivad häälestada end sellele, et tuua oma alateadvusest esile mitmesuguseid arhetüübilisi komplekse, samuti isiklikele “kosmilistele” elamustele, st. inimese ja kosmose ühtse rütmi leidmisele ning kosmilise energia hoomamisele, tajumisele ja ümberkujundamisele. Sellel ideel rajanevad ka mõned kaasaegsed meditsiini (näiteks Jungi psühhiaatria) ning kunsti ja kunstiloo teooriad.
[redigeeri] Kirjandus
- Tarthang Tulku Sacred art of Tibet
- Jackson Thanka painting
- Chögyam Trungpa, The Heart of the Buddha
- M Brauen, The Mandala, Sacred circle in Tibetan Buddhism Serindia Press, London, 1997
- S Cammann, Suggested Origin of the Tibetan Mandala Paintings The Art Quarterly, Vol. 8, Detroit, 1950
- Sylvie Grossman and Jean-Pierre Barou, Tibetan Mandala, Art & Practice The Wheel of Time, Konecky and Konecky, 1995
- Giuseppe Tucci, The Theory and Practice of the Mandala trans. Alan Houghton Brodrick, New York, Samuel Weisner, 1973
- Roberto Vitali, Early Temples of Central Tibet London, Serindia Publications, 1990
- Alex Wayman, "Symbolism of the Mandala Palace" in The Buddhist Tantras Delhi, Motilal Banarsidass, 1973
[redigeeri] Välislingid
