Aeg

Käesolevas artiklis on juttu ajast kui mineviku üleminekust tulevikuks ja ümberpöördult ning varasema ja hilisema eristamise alusest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Aeg (täpsustus)

Sündmused leiavad aset üksteise järel ehk varem ja hiljem. On ka võimalik mõõta, kui palju varem või hiljem teisest sündmusest mingi sündmus aset leiab. Sel juhul mõõdetakse, kui palju aega on möödunud ühest sündmusest teiseni. Üks võimalus määratleda mõisteid 'varem' ja 'hiljem' põhineb põhjuslikkusel: kui mingi sündmus põhjustab teise sündmuse, siis ta leiab aset teisest sündmusest varem. Püüd aega filosoofiliselt lahti mõtestada tekitab palju raskusi ja lahkarvamusi.

Ajaks nimetatakse nii sündmuste järgnevuslikku korrastatust kui ka sündmuste omavahelist kaugust selles korrastatuses.

Aja mõõtmise täiustamine kalendrite ja kellade väljatöötamise teel on edendanud teaduse arengut. See oli algselt üks astronoomia põhiülesandeid.

Ajal on ka suur ühiskondlik tähtsus: tal on majanduslik väärtus ("aeg on raha") ning inimesed tajuvad aega kui piiratud ressurssi.

Sündmuste kestuse ja nendevaheliste ajavahemike mõõtmiseks on kasutusele võetud ajaühikud. Aluseks on võetud perioodilised protsessid, nagu päikese näiv liikumine taevas, kuu faasid ja pendli võnkumine. SI-süsteemis on aja mõõtühikuks sekund, mille kaudu defineeritakse suuremad mõõtühikud minut, tund, ööpäev, nädal, kuu, aasta, aastakümme, sajand ja aastatuhat.

Aja mõõtmise vahendid on kellad. Väga täpseid kelli nimetatakse sageli kronomeetriteks. Tänapäeval on kõige täpsemateks kelladeks aatomkellad.

Käibel on mitmed järjepidevad ajaskaalad: maailmaaeg, rahvusvaheline aatomiaeg, millel põhinevad teised ajaskaalad, koordineeritud maailmaaeg, mis on tsiviilaja standard, Maa-aeg jne.

Ööpäevade, nädalate, kuude ja aastate möödumise jälgimiseks on leiutatud kalendrid.

[redigeeri] Filosoofia

Lähemalt artiklis Aja filosoofia

Filosoofilised probleemid seoses ajaga on näiteks:

Kas aeg on absoluutne või põhineb suhetel?
Kas aeg ilma muutumiseta on mõeldav?
Kas aeg tõesti "möödub" või on arusaam minevikust, olevikust ja tulevikust täiesti subjektiivne, põhinedes üksnes meelepettel?

Zenoni apooriad esitasid väljakutse antiikaja ajamõistele, mis eeldas aja lõputut jagatavust, ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Parmenides, keda Zenon järgis, oli seisukohal, et aeg, liikumine ja muutumine on illusoorsed. Hiljem on sarnane seisukoht olnud John McTaggart Ellis McTaggartil ("The Unreality of Time").

Newton ja Leibniz olid eri seisukohtadel absoluutse aja küsimuses. Newton pidas aega, nagu ruumigi, reaalseks sündmuste mahutiks. Leibniz pidas aega, nagu ruumigi, mõisteliseks vahendiks sündmustevaheliste seoste kirjeldamiseks. Ta pidas aega koos ruumi ja arvuga fundamentaalseks osaks abstraktsest mõistestikust, mille abil me sündmusi järjestame, mõõdame nende kestust ning võrdleme objektide liikumist. Seega ei olnud aeg Leibnizi jaoks mingi "voolav" entiteet, millest objektid "läbi liiguvad", ega sündmuste "mahuti". Leibnizi kontseptsioon põrkus pangeargumendile, kuid selle rehabiliteeris Machi printsiip. Tänapäeva füüsikas on aegruumi kõverus samasugune objekti omadus nagu mass ja ruumala.

Immanuel Kanti "Puhta mõistuse kriitika" järgi on aeg koos ruumiga kogemuse aprioorne arv, mis teeb kogemuse võimalikuks. Nad ei ole substantsid, vaid vahendid, mille abil me oma kogemust struktureerime.

Nietzsche väitis raamatus "Nõnda kõneles Zarathustra", et aeg on tsirkulaarne ("igavene taastulek").

Martin Heideggeri filosoofias on aeg seotud olemisega.

[redigeeri] Füüsika

Enne Albert Einsteini relatiivsusteooriat käsitati aega ja ruumi eraldi mõõtmetena. Einsteini erirelatiivsusteooria sidus aja ja ruumi ühtseks aegruumiks: aega saab mõista üksnes aegruumi osana, aegruumi neljanda mõõtmena, millel on mitmeid ruumimõõtmetega ühiseid omadusi. Absoluutset aega ei ole olemas.

Relativistlikus füüsikas defineeritakse aeg kui sündmustevaheline kaugus piki aegruumimuutkonna neljandat telge. Sündmustevaheline kaugus sõltub sündmuste vaatlejate suhtelisest kiirusest. Eri kiirusega liikuvate objektide jaoks on aeg erisugune: igal objektil on omaaeg. Eri kiirusega liikuvad inimesed mõõdavad sündmuste toimumise aega ja objektidevahelisi kaugusi erinevate tulemustega. Tõsi küll, need erinevused on väikesed, kui liikumine ei toimu valguse kiirusele lähedasel kiirusel. Iga vaatleja jaoks käiks mööda lendava kosmoselaeva kell aeglasemalt kui oma kell (ja mööda lendavas kosmoselaevas asuva vaatleja jaoks käiks tema kell kiiremini). Paljud elementaarosakesed eksisteerivad laboris väikese kiirusega liikudes murdosa sekundist, kuid mõned osakesed, mis liiguvad valguse kiiruse lähedase kiirusega, jõuavad küllaltki kaugele ja nende eluiga on küllaltki suur. Erirelatiivsusteooria järgi eksisteerib osake kiiresti liikuva osakese inertsiaalsüsteemis tavalise aja ning läbib selles kiirusele vastava aja. Ent paigalseisva taustsüsteemi seisukohast paistab aeg osakese jaoks aeglustuvat.

Einstein defineeris aega nii:

"Kaks sündmust, mis leiavad aset süsteemi K punktides A ja B, on üheaegsed, kui nad paistavad lõigu AB keskpunktist M vaadatuna toimuvad samal hetkel. Aeg on siis defineeritud K suhtes paigalseisvate, samu sündmusi üheaegselt registreerivate sarnaste kellade näitude kogumina."

— Albert Einstein

Peale selle on aeg seotud gravitatsiooniga: täpsed aatomikellad näitavad, et gravitatsiooniväli aeglustab aja kulgu.

Tavaliselt peetakse aja kulgu pidevaks, nii et iga ajavahemikku saab jagada väiksemateks osadeks. Ent ühtsustavates füüsikateooriates (kvantgravitatsioon, suur ühtsusteooria, M-teooria) on kaalutlusi, mille kohaselt võiks olla olemas Plancki aeg, millest väiksemaid ajaühikuid ei ole mõtet kasutada, sest aeg ise kulgeb hüppeliselt.

Seniajani ei ole päriselt mõistetud, miks aeg on pöördumatu: ajas saab liikuda ainult ühes suunas, nimelt minevikust oleviku kaudu tulevikku. Oletatakse, et on olemas sügavam seos aja pöördumatuse ja termodünaamika teise printsiibi vahel, mille kohaselt kinnises süsteemis ei saa entroopia aja jooksul kahaneda.

Aeg on üks vähestest fundamentaalsetest suurustest: seda ei saa defineerida teiste suuruste kaudu. Nagu ruumi ja massi, nii defineeritakse ka aega mõõtmise kaudu. Ajaühik sekund defineeritakse praegu ajavahemikuna, mille võtavad Cs-133 aatomi teatud ülemineku 9 192 631 770 võnget.

[redigeeri] Psühholoogia

Inimese ajakogemus avaldub inimese võimes teha vahet varsasematel ja hilisematel sündmustel.

Inimene elab läbi, kuidas minevik olevikku läbides suubub tulevikku.

Ajakogemuse olemasolu inimesel lubab oletada, et aeg ei taandu füüsikalisele reaalsusele.

[redigeeri] Vaata ka

Sünkroniseerimine
ISO 8601
Allani dispersioon
Aeg (keeleteadus)
Ajaskaalad: aja mõõtmine, ajateenistus, ajavöönd, astronoomiline aastate numeratsioon, efemeriidiaeg, geoloogiline ajaskaala, Greenwichi aeg, kalender, koordineeritud maailmaaeg, Maa-aeg, meetriline aeg, päikeseaeg, rahvusvaheline aatomiaeg, täheaeg, suveaeg, maailmaaeg
Mõõteriistad: kronomeeter, aatomkell, pendelkell, kvartskell, kell, uur, päikesekell, veekell, liivakell
Ühikud: sekund, minut, ööpäev, nädal, kuu (kalender), aasta, sajand, poolestusaeg
Dateerimismeetodid: radiomeetriline dateerimine, süsinikmeetod, dendrokronoloogia
Samuti: aegruum, "Aja lühilugu", ajalugu, ajamasin, ajaratas, ajaränd, eksponentsiaalne aeg, füüsikafilosoofia, igavik, kestus, kiirus, kronoloogia, lineaarne aeg, Peter Lynds, Maa vanus, minevik, monoliitaeg, muutumine, olevik, omaaeg, periodiseerimine, Plancki aeg, põhjuslikkus, reaalaeg, sakraalne aeg, sündmus, tsükkel, tsükliline aeg, tulevik, tööaeg, vaba aeg