Immanuel Kant

See artikkel vajab toimetamist

Immanuel Kant [imm'aanuel kant] (22. aprill 1724 Königsberg – 12. veebruar 1804 Königsberg) oli saksa filosoof.

Sisukord 1 Elulugu 2 Tähtsamad tööd 3 Kanti filosoofia 3.1 Teadmised 3.2 Tunnetus 3.3 Kõlblus 4 Teosed eesti keeles 5 Kirjandus 6 Vaata ka

[redigeeri] Elulugu

Immanuel Kant sündis Ida-Preisimaal Königsbergi (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) linnas sadulsepa peres. Kantide esivanemad Cantid olid arvatavasti pärit Šotimaalt.

Ristimisel anti tulevasele filosoofile nimeks Emanuel; Immanueliks muutis ta selle hiljem ise, olles õppinud heebrea keelt. Kanti ema oli vaga kristlane, pietist, kes nõudis usulises elus ja ka kõiges muus täpsust ja rangust. Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd.

Tema nooruspõlv ja õpinguaastad olid vaiksed ja silmatorkamatud. 1740. aastal asus ta õppima Leibnizi ja Wolffi filosoofiat ning Newtoni matemaatikat kohalikus ülikoolis Martin Knutseni juhendamise all. 1755 sai ta samas ülikoolis lektoriks ja 1770 professoriks. Kant oli keskajast alates esimene suur filosoof, kes töötas ülikoolis õppejõuna.

Praktiliselt kogu Kanti elu möödus kodulinnas, ta oli väikest kasvu, kehaliselt nõrk ja põdur. Lugupeetud professor oli kodulinnas tuntud oma korrapäraste eluviiside ja pedantsete harjumustega; königsberglased võisid nende akna alt oma igapaevasel jalutuskaigul mööduva Kanti järgi kelli seada. Kuigi ta hindas head seltskonda ja võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks.

Kant suri oma kodulinnas 1804 a, tema hauamonumendile on kirjutatud read: "Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees".

[redigeeri] Tähtsamad tööd

• "Puhta mõistuse kriitika" (1781)
• "Prolegomena" (1783)
• "Alusepanek kommete metafüüsikale" (1785)
• "Praktilise mõistuse kriitika" (1788),
• "Otsustusvõime kriitika" (1790)

[redigeeri] Kanti filosoofia

[redigeeri] Teadmised

Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti (see, mille kohta väidetakse) ja predikaati (see, mida väidetakse). Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad). Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi:

1. sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked");
2. analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka");
3. sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel").

Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuse võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad.

Kanti eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul "kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda.

[redigeeri] Tunnetus

Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses" (saksa keeles Ding an sich), kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks" (Ding für uns). Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleorganite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis.

Kõike, mida me ükskõik mil viisil mõistame, mõistame me oma viie meele, aju ja kesknärvisüsteemi abil. Meie silmadel on kindlad ja väga tähtsad võimed, kuid mitte rohkem. Kõrvad suudavad täita mitut tähtsat funktsiooni, mida silmad ei suuda. Maitsmismeel võimaldab aistida asju, mida ei suuda aistida ei meie silmad ega kõrvad. Meie aju suudab tajud korraldada lugematuks hulgaks erinevat liiki asjadeks. Kui loeme üles kõik oma võimed, siis nende piiresse mahtuv ongi kokku see, mida me võime tunnetada. Öeldu ei tähenda, et midagi muud pole olemas, kuid kui see miski, ükskõik mis, ka olemas on, siis ei suuda me seda haarata.

Me ei suuda ette kujutada midagi tõeliselt olevat, ilma et see oleks miski, ilma et sellele oleks omistatud reaalne identiteet. Me ei suuda ette kujutada tagajärgi ilma põhjusteta. Need on meie mõistuse kategooriad, ilma milleta me ei suudaks haarata kübetki meid ümbritsevast maailmast. Samamoodi ei oska me kujutleda eset eksisteerivat teisiti kui ruumis või liikuvana väljaspool aega. Ruum ja aeg on meie tajumisvormid, ilma nendeta ei suudaks me mitte midagi tajuda ega mõista. Need tajuvormid on nagu võrgud, millesse me püüame kõik oma aistingud. Mõistuse kategooriad (üksus, paljusus, kõiksus, reaalsus, eitus, piiritlus, põhjus, toime, vältimatus, juhuslikkus jne) on raamideks, mis teevad. mõistetavaks kõik meelte poolt registreeritu, kuid need kirjeldavad kogemust, mitte asju iseeneses.

Meie võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentaalne" – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda.

Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis. Kui nende liikumine oleks lõpuni määratud füüsikaseadustega, poleks olemas sellist asja nagu vaba tahe. Ometi uskus Kant, et meil on vaba tahe - ja mis veelgi olulisem, et seda saab tõestada. Tema lahendus probleemile oli see, et meie vaba tahte aktid ei toimu mitte fenomenaalses, st teaduslike seaduste kaudu kirjeldatavas maailmas, vaid noumenaalses maailmas, milleni teaduslik tunnetus ei küüni.

[redigeeri] Kõlblus

Kanti tõestus ei näidanud mitte niivõrd seda, et meil on vaba tahe, kui seda, et me ei suuda uskuda selle puudumist. On empiiriline tõsiasi, et meil on olemas kõlblusmõisted nagu hea ja peab ja õige, ning kõlbelised veendumused selle kohta, mis on hea või kuri, mida me peaksime ja mida ei peaks tegema. Et neil mõisteil üldse oleks mingi sisu või tähendus, selleks peab meil vähemalt mõnikord olema valikuvabadus midagi teha või tegemata jätta. Igaüks, kes tõesti usub inimsaatuse ettemääratusse, jõuab nende järeldusteni, kuid paistab olevat tõsi, et me ei suuda asju nii võtta. Kui me usume vaba tahte olemasolu, peame uskuma ka seda, et materiaalsete objektide mõningaid ümberpaiknemisi ruumis ei määra täielikult loodusseadused. Niisiis meeldib see meile või mitte, kuid tegelikult me usume, et peale empiirilise eksisteerib ka mingi teine maailm.

Kõlblus ongi Kanti järgi võimalik alus religioonile, mida mõistuse ega teaduse argumentidega "tõestada" ei saa. Kõlbeline tegutsemine ja seega vaba tahe, hinge surematus ja Jumala olemasolu on Kanti järgi nn praktilise mõistuse postulaadid, mida puhta mõistuse abil pole võimalik tõestada, kuid mis on meie praktilise maailma ja vahetu kogemuse paratamatud alused.

Kant uskus, et vaid selle olendi kohta, kes on võimeline mõistma mingi tegevuse poolt- ja vastuargumente, saab öelda, et ta käitub moraalselt või ebamoraalselt, ning seetõttu on ainult mõistusega olendeil võimalus käituda kõlbeliselt. Kuid nende poolt- ja vastuargumentide paikapidavus ei ole isikliku maitse küsimus; tõeliselt veenev põhjendus peab olema üldkehtiv ja pälvima üldist heakskiitu. See tähendab, et kui empiirilist maailma valitsevad universaalsed loodusseadused, siis moraalimaailma valitsevad universaalsed ja tingimatud kõlblusseadused – nn kategooriline imperatiiv.

Tegu on hea mitte siis, kui sellel on head tagajärjed, vaid siis, kui see on toimunud sõnakuulelikkuses sellele sisemisele kohusetundele, mida meis tekitab universaalne kõlblusseadus - Kanti arvates on moraalselt kõige väärtuslikumad need teod, mis sooritatakse puhtast kohusetundest, ilma mingi kalduvuse või sümpaatiata. Inimene peab lähtuma käitudes sellistest põhimõtetest, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik. See ongi kuulus kategooriline imperatiiv Kanti sõnastuses: "Toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks". Sellel imperatiivil on ka teine sõnastus: "Toimi nõnda, nagu sinu toimimise maksiim peaks sinu enese tahte läbi saama üleüldiseks loodusseaduseks". Kolmas sõnastus erineb kahest esimesest ning rõhub inimese kui mõistusolendi väärtusele iseendas: "Toimi nõnda, et sa inimsusse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati ühtlasi kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendisse".

[redigeeri] Teosed eesti keeles

raamat

• "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena". Tõlkinud Jüri Saar. Tallinn, Eesti Raamat 1982

artiklid

• "Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?". Tõlge ja järelsõna: Eduard Parhomenko – Akadeemia, 1990, nr 4, lk. 801–810
• "Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis". Tõlkinud Andrus Tool – Akadeemia, 1998, nr 3
• "Uurimus loomuliku teoloogia ja moraali printsiipide selgusest: Vastuseks küsimusele, mille esitas Berliini Kuninglik Teaduste Akadeemia aastaks 1763" – Akadeemia, 2001, nr 4
• "Transtsendentaalne meetodiõpetus". Katkend. – samas

[redigeeri] Kirjandus

• Igor Narski, "Kant". Tõlkinud Jüri Saar. Sari Suuri mõtlejaid. Eesti Raamat, Tallinn 1979
• Elem Treier, "Tammsaare ja Kant" – Looming 1998, nr. 1, lk. 92–102
• Eva Piirimäe, "Immanuel Kant ja ajaloodilemma" – Akadeemia 1998, nr. 3, lk. 547–572

[redigeeri] Vaata ka

• Kolm kriitikat