Friedrich Nietzsche
| Vajab toimetamist |
Friedrich Wilhelm Nietzsche (15. oktoober 1844 Röcken – 25. august 1900 Weimar) oli saksa filosoof. Teda seostatakse anarhismi, nihilismi, voluntarismi ja irratsionalismiga.
Nietzsche, “Ecce homo”: "Ja ometi olid minu esivanemad poola ülikud. /---/ Mõeldes sellele, kui sageli mind reisidel ja seejuures poolakate eneste poolt poolakana on võetud, kui harva mind aga sakslaseks peetakse, võiks arvata, et minus on sakslast vaid pritsmete jagu."
Nietzsche sündis Röckeni külas Lützeni lähedal kirikuõpetaja pojana. 1849 suri isa peaajupõrutuse tagajärjel. Ema oma poja Friedrichi ja tütre Elisabethiga kolis varsti pärast seda Naumburgi. Seal käis ta läbi peamiselt konservatiivsete ja kristlike ametnikega, seal sai ka poiss oma esimese koolihariduse.
1866 siirdus Nietzsche pärast paari semestrit Bonni Ülikooli filosoofiateaduskonnas Leipzigi ülikooli õppima keeleteadust professor Ritschli juures. Seal haigestus Nietzsche samal aastal süüfilisse.
Mais 1869 pidas Nietzsche Baselis oma avakõne "Homerose ja klassikaline keeleteadus". Baselis tutvus ta Richard Wagneriga, kes oli Dresdeni mässu ajal 1849. aasta mais olnud Mihhail Bakunini võitluskaaslane. Wagner asus tol ajal oma abikaasaga, Ferenc Liszti tütre Cosimaga, Tribschenis Vierwaldtstätteri järve kaldal ilusas ümbruses, kuhu Nietzsche väga sageli pärast tutvuse sõlmimist tavatses sõita nädalalõppu veetma. Nietzsche, “Ecce homo”: "Mõned tõeliselt kõrge harituse näited, mida ma Saksamaal olen kohanud, olid kõik prantsuse päritolu, esmajoones proua Cosima Wagner, kõigi minuni kostnute seas kaugelt kandvaim hääl maitseküsimustes. /---/ Olles oma süvainstinktidelt nii võõras kõigele saksapärasele, et isegi sakslase lähedus minu seedimistegevust pärsib, kujunes mu esimene kokkupuude Wagneriga ka esimeseks vabaks hingetõmbeks minu elus: ma tajusin, ma austasin temas välismaad, kehastunud protesti kõigi “saksa vooruste” vastu, nende vastandit. Meie, viiekümnendate aastate sumbunud õhustiku lapsed, oleme paratamatud pessimistid kõige selle suhtes, mida seob sõna 'saksa'; me ei oska olla midagi muud kui revolutsionäärid – me ei tunnista ühtegi olukorda, kus pinnale ujub pugeja. Mulle on täiesti ükskõik, kas ta täna teistes värvides mängib, kas ta nüüd sarlakpunast kannab ja enesele husaarivormi selga ajab… Hüva! Wagner oli revolutsionäär – ta jooksis ära sakslaste juurest. Artistil ei ole Euroopas teist kodumaad peale Pariisi: kõige viie kunstimeele délicatesse’i, mida Wagneri kunst eeldab, head nina nüansside peale, psühholoogilist morbiidsust kohtab ainult Pariisis. /---/ Veel mõni sõna eriti valitud kõrvadele: mida ma muusikast tegelikult otsin. Et ta oleks hele ja sügav kui oktoobripärastlõuna. Et ta oleks iseäralik, ülekeev, õrn, et ta oleks väike kena alatu ja sulnis naine… Mitte eales ei nõustu ma sellega, et sakslane üldse võiks teada, mis on muusika. Need, keda saksa helikunstnikeks hüütakse, on eesotsas suurimatega välismaalased, slaavlased, horvaadid, itaallased, hollandlased – või juudid: vastasel korral tugevat, väljasurnud tõugu sakslased, nagu Heinrich Scütz, Bach ja Händel. Mina ise olen ikka veel piisavalt poolakas, et Chopini vastu kogu ülejäänud muusika ära anda; kolmel põhjusel teeksin ma erandi Wagneri Siegfriedi-idüllile, võib-olla ka mingile osale Lisztist, kes oma õilsate orkestri-aktsentidega teistele heliloojatele silmad ette annab; viimaks veel kõigele, mis sündinud sealpool Alpe – siinpool…"
1870 nimetati Nietzche Baseli ülikooli korraliseks professoriks. Ta luges ülikoolis antiikset kirjandust ja klassikalist keeleteadust ning õpetas peale selle veel ühes kohalikus gümnaasiumis. Ent puhkev sõda katkestas ajutiselt Nietzsche õppetegevuse, kuna ta sõitis sellest osa võtma haigeravitsejana. Ta haigestus aga ise raskelt difteriiti ja kõhutõppe, tuli rindelt jäädavalt tagasi ning jäi kauemaks põdema.
Nietzsche teadusliku tegevuse kuulsus oli nähtavasti ulatunud Liivimaalegi. Ka Tartu Ülikool oli teda professoriks kutsunud, nagu Raoul Richter oma Nietzsche-biograafias mainis, arvatavasti 1875. aasta ümber.
1876 sai Nietzsche sisemiselt tugevnedes selgeks, et tema ja Wagneri ideed üksteisest järjest kaugenevad, ja sellal kui Wagner Bayreuthis süvendas oma usulis-askeetlikke meeleolusid ja kristlust taides, nagu see “Parsifalis” kristalliseerus, jõudis Nietzsche risti vastupidisele seisukohale, eitas askeesi, kristlust ja harrast andumust, ülistades elu ennast. Nietzsche kadus Bayreuthis äkki proovidelt ja linnast, kui valmistati ette Wagneri esimest suurt “pidumängu”, tuli küll jälle tagasi etenduste ajaks, aga läks ka siis minema enne peo lõppu, et mitte kunagi enam sinna ilmuda. Nietzsche, “Ecce homo”: "Mida ma Wagnerile eales ei andestanud? Seda, et ta saksluseni laskus, et ta riigisakslaseks hakkas… Niikaugele kui laotub Saksa, laostub ka kultuur. /---/ See, mis meid lähendab, nimelt kannatuste, ka teineteisele valmistatud kannatuste säärane sügavus, milleks selle sajandi inimesed ei ole suutelised olnud, hoiab meie nimed ikka ja igavesti koos; ja niisama kindlalt kui Wagner olen ka mina sakslaste jaoks vaid arusaamatus ning jään seda alati olema. /---/ Mis oli juhtunud? – Wagner oli saksa keelde tõlgitud! Wagneriaan oli Wagnerist jagu saanud! – Saksa kunst! Saksa meister! Saksa õlu! Meie teised, kes me liigagi hästi teadsime, ükspäinis millistele rafineeritud artistidele, ükspäinis millisele maitsekosmopolitismile Wagneri kunst kõneleb, olime endast väljas, leides nüüd eest saksa “voorustega” ehitud Wagneri. /---/ Tõepoolest, ihukarvu püsti ajav seltskond! Nohl, Pohl, Kohl [kapsas, jama], kaale ja kapsaid ja graatsiat in infinitum [lõpmatuseni]! Kõik värdjad üheskoos, isegi antisemiit ei puudu. – Vaene Wagner! Kuhu ta oli sattunud! – Oleks veel, et sigade, aga ei, sakslaste sekka! Järelpõlvedele õpetuseks peaks nüüd ühest ehtsast bayreuthlasest topise tegema, veel parem, ta piiritusse pistma, sest spiritus’t [hing, vaim, piiritus] siin napib –, ja alla kirjutama: nii nägi välja “vaim”, millele rajati “Riik”."
22. mail 1888 oleks 5 aastat varem surnud Richard Wagner saanud 75-aastaseks. Selle aastapäeva puhul avaldas Nietzsche raamatu nimega “Wagneri juhtum. Muusikuprobleem”.
21. jaanuaril 1889 koostati Jena vaimuhaigete ravimisasutuses Nietzsche kohta protokoll, kus üliinimese loojast anti üksikasjalik füsioloogiline kirjeldus kuni tema hambakiristuse laadini. See algas järgmiselt: "Suur mees (1 m 71), muskulatuur ja rasvakord keskmine. 132 naela. Pruunid juuksed, mittetihedad. Värvkile pruunikasroheline. Parema kõrva pikkus – 5,8, pahema – 5,6. Kolba ümbermõõt – 57 cm…"
Nietzsche suri Weimaris 55-aastaselt.
Nietzsche, “Ecce homo”: "Ilmaasjata ei kutsuta poolakaid prantslasiks slaavide seas. Šarmantne venelanna ei kõhkle hetkekski minu kuuluvuses. Pidulikuks muutuda mul ei õnnestu, parimal juhul lõpeb kõik kimbatusega… Saksikult mõelda, saksikult tunda – olgu muuga, kuidas on, kuid see käib mul üle jõu…"
1901 ilmus Nietzsche “Võimutahe” (“Der Wille zur Macht”), raamat, mida ta tegelikult ei kirjutanud, vaid mille konstrueerisid nn. järelejäänud paberitest, ääremärkustest, visanditest ja katkenditest tema natsionalistist õde Elisabeth Förster-Nietzsche ja Peter Gast alias Heinrich Köselitz.
1908 oleks Nietzsche saanud 64-aastaseks. Samal aastal ilmus tema autobiograafia “Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse”.
Sisukord |
[redigeeri] Teosed
- "Tragöödia sünd" (Die Geburt der Tragödie), 1872
- "Ajakohatud vaatlused", 1876
- "Inimlik-üliinimlik" (Menschliches, Allzumenschliches), 1878
- "Koidupuna" (Die Morgenröte), 1881
- "Lõbus teadus" (Die fröhliche Wissenschaft), 1882
- "Sealpool head ja kurja" (Jenseits von Gut und Böse), 1886
- "Moraali genealoogiast" (Zur Genealogie der Moral), 1887
- "Wagneri juhtum. Muusikuprobleem", 1888
- "Puuslikehämarus" (Götzen-Dämmerung), 1889
- "Nõnda kõneles Zarathustra" (Also sprach Zarathustra), 1892 (eesti keeles 1932, 1993 ja 2006)
- "Antikristus" (Der Antichrist), 1895 (eesti keeles 1919 pealkirjaga "Vastkristlane" ja 2002 pealkirjaga "Antikristus")
- "Nietzsche contra Wagner", 1895
- "Võimutahe" (Der Wille zur Macht), 1901
- "Võimutahe" (Der Wille zur Macht), 1906
- "Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse", 1908 (eesti keeles 1996)
[redigeeri] Nietzschest mõjustatud filosoofe
- Aleksei Borovoi
- Giulio Evola
- Lev Tšornõi
- Georges Sorel
- Gilles Deleuze
- Michel Foucault
- Martin Heidegger
- Georges Bataille
[redigeeri] Nietzschest mõjustatud rühmitusi
- Beznatšalije (Безначалие)
- Tšornoje Znamja (Чёрное Знамя)
[redigeeri] Välislinke
