Peeter I
Peeter I ehk Peeter Suur (vene Пётр I Алексеевич, Пётр I ehk Пётр Великий; 9. juuni (30. mai) 1672 Moskva Kreml – 8. veebruar (28. jaanuar) 1725 Peterburi) oli Vene tsaar 1682–1721 ja Venemaa Keisririigi keiser (Isamaa Isa ja Ülevenemaaline Keiser) 31. jaanuarist (20. jaanuarist) 1721. aastast kuni surmani.
Ta oli üks tähtsamaid Venemaa moderniseerijaid. Ta orienteerus tugevalt Lääne-Euroopale. Teda peetakse üheks Venemaa väljapaistvamaks poliitikuks üldse.
Aastani 1689 valitses regendina (monarhi asemikuna) Peetri poolõde Sofja Aleksejevna, aastatel 1682–1696 oli Peeter I troonil koos poolvenna Ivan V-ga (kuni viimase surmani).
Peeter I oli teadmishimuline, tahtejõuline ja juhtimisvõimekas, kuid ägeda loomuga inimene.
Oma peaeesmärgiks pidas ta Venemaa muutmist euroopalikuks suurriigiks. Selleks tuli jagu saada majanduse ja kultuuri mahajäämusest.
Sisukord |
[redigeeri] Nimi
Peeter I kasutas saksapärast nime Peter (Пeтeрь).
Nimi "Peeter Suur" osutab peale selle valitseja suurele elutööle ka tema hiigelkasvule ja vägevale kogule (ta oli 6 jalga 7 tolli (1, 97 või 2,04 m pikk).
[redigeeri] Elulugu
[redigeeri] Lapsepõlv ja noorpõlv
Lähemalt artiklis Peeter I lapsepõlv ja noorpõlv
Peeter I vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš ja tema teine abikaasa Natalja Narõškina.
Peetri sünnipäev langes Dalmaatsia Iisaku (Konstantinoopoli Iisaku, vaga kannataja Isaakiose) mälestuspäevale. Seetõttu on sellele pühakule pühitsetud Iisaku katedraal Peterburis.
Kui tsaar Aleksei Mihhailovitš 1676 suri ning 1682 suri ka Peetri vanem poolvend tsaar Fjodor Aleksejevitš, sattus Peeter tsaar Aleksei esimese abikaasa sugulaste Miloslavskite pooldajate ning tema ema sugulaste Narõškinite pooldajate vahelise võimuvõitluse keskpunkti.
Pärast tsaar Fjodori matuseid kuulutas Bojaaride Duuma patriarh Joakimi toetusel Peetri tsaariks, minnes möödas tema vanemast poolvennast Ivanist. Ent peagi algasid streletside rahutused hovanštšina), mille provotseerisid Miloslavskid Peetri vanema poolõe Sofja Aleksejevna juhtimisel. Streletside mässu ajal tapeti alaealise Peetri silme all paljud tema sugulased (Narõškinid).
Nii kuulutati tsaarideks mõlemad vennad – Peeter ja Ivan, kusjuures Ivan kuulutati "vanemaks" tsaariks. Regendiks sai aga Sofja Aleksejevna, kes oli faktiliselt täie võimuga valitseja ning kõrvaldas Peetri ema Natalja Kirillovna täielikult riigi juhtimise juurest. Sofja Aleksejevna valitsemise ajal elas Peeter oma emaga Moskva-lähedastes külades Kolomenskojes ja Preobraženskojes. Hõõrumised Moskva ja Preobraženskoje "õukonna" vahel jätkusid.
Kui Peeter sai 17-aastaseks, abiellus ta ema pealekäimisel Jevdokija Fjodorovna Lopuhhinaga, kuid abielu ei olnud õnnelik. Peeter ignoreeris demonstratiivselt oma abikaasat, kuigi neil 1690 sündis poeg Aleksei Petrovitš.
Aastal 1689 hakkas Sofja Aleksejevna ette valmistama uut streletside ülestõusu, et kõrvaldada Peeter võimult ja kindlustada oma positsiooni ainuvalitsejana. Ent Peetril ja tema pooldajatel õnnestus Sofja Aleksejevna regendistaatusest ilma jätta. Ta vangistati Novo-Devitši kloostrisse. Ivan V, kes oli sünnist saadik haige ja peaaegu pime, jäi nominaalselt Peetri kaasvalitsejaks kuni oma surmani 1696.
Kuigi Peeter sai tegevusvabaduse, huvitus ta vähe riigiasjadest. Kuni ema surmani 1694 oli Peeter temast üpris sõltuv. Kuni 1695. aastani valitsesid riiki tema ema Natalja Kirillovna lähikondlased.
[redigeeri] Esimesed saavutused
Lähemalt artiklites Peeter I Azovi sõjakäigud, Suur saatkond
Noore tsaari esimene iseseisev samm oli 1695 ette võetud katse vallutada Azovi, mis asus Doni suudme lähedal. See kindlus oli tähtis, sest Peeter tahtis saavutada väljapääsu Mustale merele. Samuti oli tarvis kaitsta riigi lõunaosa krimmitatarlaste röövretkede eest.
Esimene Azovi sõjakäik 1695 ebaõnnestus. Türgi garnisoni varustati merelt ja Peetri väed ei suutnud seda takistada, sest venelastel puudus sõjalaevastik.
Talvel ja kevadel 1696 organiseeris Peeter Voronežis jõelaevastiku. Nii sai ta enda käsutusse äsja ehitatud flotilli. Ta reorganiseeris armee juhtimise ning kordas tormijooksu. 19. juulil 1696 Azovi garnison alistus. Mõni päev hiljem pandi Aasovi mere ääres alus Taganrogi linnale.
Peetri algatusel töötati välja suurt laevaehituse kava. Selle rahastamiseks viidi sisse uut liiki koormised: maavaldajad ühendati "kumpanstvotesse". Iga "kumpanstvo" pidi oma rahaga laeva ehitama.
Laevastikku ehitades ja armeed reorganiseerides kasutas Peeter välismaa asjatundjate abi. Pärast Azovi sõjakäike otsustas ta saata noori aadlikke välismaale õppima ning suundus ka ise Euroopa-reisile.
Umbes samal ajal ilmnesid esimesed märgid rahulolematusest Peetri poliitikaga. Aastal 1697 esitas munk Avrami tsaarile palvekirja, kus ta osutas tsaari tegude ebaõigsusele ning tema käitumise vastuolule traditsioonidega. Pisut hiljem avastati Ivan Tsõkleri vandenõu: too püüdis organiseerida streletside ülestõusu. Mõlemal korral said teisitimõtlejad range karistuse.
Aastal 1697 läks Moskvast teele "Suur saatkond", mis sai nime oma rohkearvulisuse tõttu. Saatkonna koosseisus oli Pjotr Mihhailovi nime all ka tsaar ise. Poolteist aastat kestnud reisil käis Peeter Kuramaal, Brandenburgis, Hollandis, Inglismaal, Saksimaal, Austrias ja Poolas.
Juba lapsena oli Peeter suhelnud Moskvas elavate sakslastega (Nemetskaja sloboda).
Peeter tundis elavat huvi kõige vastu, mis oli seotud sõjanduse, laevaehituse ja uute leiutistega. Hollandis õppis tsaar isiklikult laevaehitust ja õppis laevapuusepaks. Augustis 1697 tahtis ta Hollandis Zaandamis omandada kogemusi laevaehituse alal. Ta veetis mõned päevad sepp Gerrit Kisti väikeses puumajas. Suure tunglemise tõttu olevat ta aga majast vaevalt väljuda saanud. Paberivabrikut külastades valas ta pealtnägijate kinnitusel suurepärase paberilehe. Inglismaal pühendas ta palju aega laevanduse teooria omandamisele ja omandas kellatootmise tehnoloogia.
Suur saatkond ei saavutanud oma poliitilist eesmärki, milleks oli Türgi-vastase liidu tugevdamine. Küll aga mõjutas see sõit kahtlemata Peetri enda maailmavaadet ja tugevdas tema otsustavust Venemaa Euroopa moodi ümber korraldada.
Veel üks sõidu tähtis tulemus oli taipamine, et on võimalik organiseerida Rootsi-vastane liit. Tagasi Moskvas, tegi Peeter palju jõupingutusi, et sõlmida Türgiga võimalikult kiiresti rahu, ning alustas ettevalmistusi sõjaks põhjas.
Sõidu lõppu tumestas sõnum streletside mässust. Peeter, kes viibis parajasti Viinist, pidi loobuma kavast külastada Veneziat ning kiirustas Moskvasse.
Mäss suruti maha juba enne tsaari naasmist. Juurdlus arvukate ülekuulamiste ja piinamistega lõppes streletside massiliste hukkamistega 1698. aasta lõpus ja 1699. aasta alguses. Sofja Aleksejevna ja tema õde Marfa Aleksejevna pöeti nunnadeks. Sama saatus tabas ka tsaari abikaasat Jevdokia Lopuhhinat, kes ei olnud vandenõuga seotud.
[redigeeri] Põhjasõda
Lähemalt artiklis Põhjasõda
Põhjasõjaga püüdis Peeter I vallutada Venemaale väljapääsu jäävabale merele.
Pärast Venemaale naasmist ja Türgiga rahulepingu sõlmimist kuulutas ta sõja Rootsile, mis oli pool sajandit varem vallutanud osa Venemaale kuulunud Läänemere-äärseid maa-alasid.
Pärast lüüasaamist Narva lahingus 1700 uuendas ta relvajõud: moodustas alalise sõjaväe ja sõjalaevastiku. Ta asutas 1703 Peterburi ja muutis selle 1712 pealinnaks.
Aastal 1711 ründas Peeter Türgit ja sai tõsise kaotuse osaliseks. Rahuleping kohustas teda ära andma Musta mere äärsed sadamad, mis ta 1697 oli vallutanud, sultan aga kohustus mitte liituma Põhjasõjas Karl XII-ga.
Põhjasõjas taotletud eesmärgi saavutas Venemaa Uusikaupunki rahuga (1721), seejärel vallutas Peeter I Kaspia mere lääneranniku.
[redigeeri] Pärast Põhjasõda
Aastal 1722 andis Venemaa Senat Peetrile keisritiitli. Peagi tunnistati ta ka Poola, Preisimaa ja Rootsi valitsejaks.
Aastal 1724 kroonis ta keisrinnaks oma teise abikaasa Katariina. Keiser oli temaga elanud alates 1703. aastast, mil ta kohtas teda oma parima sõbra Aleksandr Menšikovi juures. Kahekümneaastane endine talutüdruk ja teenija, kelle nimi oli siis Marta Skawronska, oli Menšikovi armuke. Varsti sai temast Peetri armastatu. Abiellusid nad 1712 ning siis võttis naine ka nimeks Katariina (Jekaterina). Naine sünnitas keisrile mitu last, nii enne kui ka pärast abiellumist. Pärast Peetri surma 1725 päris ta trooni Katariina I nime all ja suri 1727.
[redigeeri] Adminstratiivreformid
Sisepoliitikas jätkas Peeter I keskvõimu tugevdamist. Ta korraldas ümber haldusjaotuse, asendas vanad riigi- ja haldusorganid uutega (Bojaaride Duuma Senatiga, prikaasid kolleegiumidega) ning asutas kiriku võimu kitsendamiseks Püha Sinodi, mille liikmed ta määras ise.
Aadliriigi tugevdamine suurendas rahva koormisi. Selle tagajärjel puhkenud ülestõusud suruti karmilt maha.
[redigeeri] Reformid
Peeter algatas arvukaid reforme:
- armee ümberkorraldamine
- sõjalaevastiku rajamine
- patriarhiameti likvideerimine ning Vene Õigeusu Kiriku riigistamine luterlikul eeskujul.
Tähtsaimad Peetri kultuurireformid olid:
- kalendri- ja kirjauuendus
- Peterburi Teaduste Akadeemia asutamine
- lääneeuroopa rõivastuse kasutuselevõtt
Peeter laskis tõlkida raamatuid prantsuse, inglise, hollandi ja saksa keelest.
[redigeeri] Kronoloogia
- 1672
- 9. juuni (3. mai) – sündis Moskvas Vene tsaar Aleksei Mihhailovitši ja tema teise abikaasa Natalja Narõškina pojana.
- 9. juuli (29. juuni) – ristiti.
- 1677
- 22. märts (12. märts) – õpetajaks määrati Nikita Zotov.
- 1689
- 6. veebruar (27. jaanuar) – abiellus Jevdokia Lopuhhinaga.
- 1690
- 14. september (4. september) – toimus õppelahing, milles paljud said haavata.
- 1696
- 19. juuli (9. juuli) – vallutas Azovi kindluse.
- 1721
- 31. jaanuar (20. jaanuar) – kuulutati riiklike teenete eest Isamaa Isaks ja Ülevenemaaliseks Keisriks (Отец отечества и Император Всероссийский)
- 1725
- 8. veebruar (28. jaanuar) – suri Peterburis.
| Eelnev: Fjodor III |
Vene tsaar 1682–1721 |
Järgnev: — |
| Eelnev: — |
Venemaa keiser 1721–1725 |
Järgnev: Katariina I |
[redigeeri] Välislingid
