Põhjasõda
| Vajab toimetamist |
Põhjasõda oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Venemaa, Taani, Saksimaa, Poola ning hiljem (1713) nendega liitunud Preisimaa ja Hannoveri kuurvürstiriik.
Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks.
[redigeeri] Sõja põhjused
16. sajandi lõpu ja 17. sajandi vallutuste tõttu oli Rootsi muutunud tõeliseks suurriigiks, vallutades Karjala ja Ingeri (vallutus kinnitati Stolbovo rahuga 1617), Eestimaa, Liivimaa ning Kolmekümneaastases sõjas muuhulgas Lääne-Pommeri, Wismari, Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni. Samuti oli Rootsi vallutanud Taani ja Norra maakondi: Taani maakonnad Skåne, Blekinge ja Hallandi (vallutus kinnitati Roskilde rahuga 1658) ning Saaremaa ja Gotlandi ning Norra maakonnad Jämtlandi, Härjedaleni, Trondheimi maakonna ja Bohusläni.
Rootsi võidud said võimalikuks tänu sõjaväe heale ettevalmistusele. Rootsi väed olid palju paremini välja õpetatud kui naaberriikide omad. Täna laskmisõppustele suutsid nad kiiremini tuld anda. Ent kui sõda venis pikaks ja sõjakulusid ei saanud veeretada okupeeritud maadele, tekkisid Rootsil raskused sõjaväe varustamise ja ülalpidamisega.
Läänemeri oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks. Hansa Liit oli oma mõju minetanud.
See põhjustas Rootsi naaberriikides suurt rahulolematust. See avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas, sealhulgas Skåne sõjas (1675–1679).
Pärast Ingeri ja Karjala loovutamist Stolbovo rahuga 1617 Rootsile jäi Venemaa ilma otsesest väljapääsust Läänemerele. Venemaa ainuke meretee Euroopasse lähtus Arhangelskist, mis oli jäävaba vaid mõne kuu aastas. Ivan IV katse vallutada Baltimaad oli nurjunud (Liivi sõda 1558–1583). 17. sajandl ei olnud Venemaal kodusõja tõttu võimalik püüda Rootsile kaotatud alasid tagasi võita. Vene tsaar Peeter I oli 1696 vallutanud Azovi kindluse Musta mere ääres. Karlowitzi rahuga tagas ta rahu oma riigi lõunaosas. Nüüd püüdis ta Läänemere äärde välja jõuda.
Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet, Blekinget ja Hallandit, mis olid 17. sajandil kaotatud. Samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid Rootsi satelliitriigist Holstein-Gottorpist, kus nad toetasid nõudlusi Schleswigi osale, mis kuulus Taanile.
August II Tugev tahtis vallutada Liivimaa, et teha lõpp Rootsi ülemvõimule Baltimaades. Ta tahtis arendada Poola majandust, kuid Rootsi konkurents takistas seda.
24. märtsil 1698 sõmiti Saksi ja Taani liit.
Augustis 1698 kohtusid Peeter I ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev Rawa Ruskas, väikeses linnakeses Lvivist põhja pool, ning leppisid kokku Rootsi-vastases liidus. Baltisaksa aadlik Johann Reinhold von Patkul lubas August II-le Liivimaa aadli abi Rootsi-vastases võitluses.
12. novembril 1699 ühines liiduga Taani kuningas Frederik IV, et tagasi võita Taani kaotatud mõju Läänemerel. Taani mobiliseeris oma sõjalaevastiku ning koondas oma armee Rootsi liitlase Holstein-Gottorpi hertsogiriigi piirile. Hiljem ühines liiduga Brandenburg.
Liitlased arvasid, et 1697. aastal Rootsis võimule tulnud noor kuningas Karl XII ei suuda sõjalist vastupanu osutada.
[redigeeri] Sõja algus
Sõda algas 22. (12.) veebruaril 1700 Saksi vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. Liivimaa aadel ei asunud siiski Saksi poolele. Riia kindlust vallutada ei õnnestunud. Saksi sõjaline edu oli väga tagasihoidlik.
Rzeczpospolita tundis end Augusti poolt petetuna ning kuulutas, et Poola ei ole Rootsiga sõjas. Augustiga liitusid algul vaid üksikud magnaadid, sealhulgas vürst Hieronim Augustyn Lubomirski.
Kuulnud Riia ründamisest, otsustas Frederik IV rünnata Rootsi liitlast Holstein-Gottorpi. 11. märtsil kuulutas Taani Rootsile sõja ja Taani väed marssisid Holstein-Gottorpi sisse, vallutades selle Schleswigi-osa.
[redigeeri] Rootsi esimesed võidud
[redigeeri] Võit Taani üle
Rootsi kuningas otsustas saata Holsteini 17 000 sõdurit. Ta kuulutas välja mobilisatsiooni. Rootsi sõjavägi ei olnud palgaarmee nagu enamikus teistes maades. Sõdurid elasid rahuajal talupoegadena külades. Ühe üksuse sõdurid elasid ühes külas. See lähendas neid lahingus. Deserteerimine oli Rootsi armees sama hästi kui tundmatu.
William III, kes oli tol ajal nii Inglismaa kui ka Hollandi kuningas, soovis säilitada Põhja-Euroopas rahu ning status quo'd. Et Taani oli ründaja, asus William Rootsi poolele ning saatis 25 liinilaevast koosneva Inglise-Hollandi eskaadri admiral Rooke'i juhtimisel Rootsi toetuseks Göteborgi. Rootsil oli sõjalaevastik 38 liinilaeva ja 12 fregatiga, Taanil oli 33 liinilaeva ja 7 fregatti. Julge manöövriga õnnestus Rootsi laevastikul sõita läbi Sundi väiksema faarvaatri, jäädes Sundi kaldal asuvate Taani kindluste suurtükkide laskeulatusest väljapoole. Rootsi laevastik ühines Inglise-Hollandi eskaadriga. Nüüd oli 33 liinilaevaga Taani laevastik vastamisi rohkem kui 60 liinilaevaga, nii et Taani admiral ei julgenud merelahingut pidada.
Nii ei lahkunud Taani sõjalaevad sadamast. Karl XII maabus 23. juulil 1700 koos liitlastega Taani peasaarel Sjællandil [[Humlebæk]i lähedal Kopenhaagenist põhja pool ja hõivas sealsed maa-alad. Augustis asuti Kopenhaagenit piirama. Taani kuningas oli katastroofilises olukorras: tema laevastik oli vastamisi palju võimsamaga, pealinna piirati ja armee oli kaugel Holsteinis hertsog Friedrich IVi vastu sõdimas.
Pealinna ei vallutatud, sest Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. 18. augustil sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel Traventhali rahuleping, mille kohaselt taastati status quo (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist (ta ei tohtinud 9 aasta jooksul Rootsi vaenlasi toetada). Lepingut garanteerisid Inglismaa, Holland, Lüneburg-Celle ja Hannover.
Põhjasõja esimene sõjakäik lõppes kiiresti ja peaaegu veretult. Taani väljus (ajutiselt) sõjast, nii et Rootsil oli üks vastane vähem.
[redigeeri] Sõjategevus Liivimaal 1700–1701
Mais 1700 jõudis Soomest Liivimaale 3200 Rootsi sõdurit, kes lõid Saksi väed Liivimaalt minema. Kuid juba augustis naasis Saksi kuurvürst koos 18 tuhande mehega Liivimaale, vallutas tagasi Rootsi alasid ja asus uuesti Riiat piirama.
Türgiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas 30. (19.) augustil (Rootsi kalendri järgi 20. augustil) Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerit. 23. septembril asusid venelased 30 kuni 35 tuhande mehega Narvat piirama. Rootsi garnison suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast.
Noor kuningas otsustas oma vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Koos 8000-mehelise sõjaväega jõudis ta 16. oktoobril Pärnusse. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva suunas. Kuningat assisteeris vägede juhtimisel kindral Carl Gustav Rehnskiöld. 30. (19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700 ründas 11 tuhande meheline Rootsi vägi Vene väge (Narva lahingus osales 24 tuhat meest). Paar päeva enne lahingut oli oma leerist lahkunud tsaar Peeter I, jättes vägede juhatamise alluvatele. Et Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, siis saavutasid rootslased Narva all hiilgava võidu. Oma osa mängis ka ilm: tihe lumelörts sadas venelastele otse näkku ja nende nähtavus oli praktiliselt olematu.
Rootslased murdsid rinde keskosast läbi ja surusid tiivad vastu Narva jõge. Vene vägede ülemjuhataja hertsog Carl Eugen de Croy andis end lahingu algul vangi. Rootslased kaotasid langenute ja haavatutena 2000 meest. Venelasi langes lahingus ja eriti taganemisel seitse kuni kaheksa tuhat. Peamiselt hukkusid kahe väeosa, Preobraženski kaardiväepolgu ja Šeremetevi ratsaväe sõdurid. Preobraženski polgu sõdurid koormasid taganemisel üle puusilla, mis nende all purunes ja praktiliselt kõik sillalolijad uppusid. Boriss Šeremetev lootis oma ratsaväe jõe ületada läbi vee minekuga. Selleks valis ta madalapõhjalise jõeosa Narva koskedest ülalpool. Et veevool oli kiire ja jääkülm vesi kangestas hobuste jalad, siis viidi ratsaväelased koos ratsudega kosest alla.
Pärast Narva lahingut siirdusid rootslased Tartusse ja selle ümbrusesse talvekorterisse. Kuningas ise talvitus endises Laiuse ordulinnuses. Talve jooksul suurenes rootslaste väliarmee 18 tuhande meheni.
[redigeeri] Kuramaa vallutamine
August II, kelle liitlasi Rootsi oli löönud, pakkus Karl XII-le rahu, kuid too keeldus. Veebruaris 1701 kohtusid August ja Peeter uuesti, et oma liitu uuendada. Peetril oli tarvis aega oma armee reorganiserimiseks ja relvastamiseks, August vajas tugevat liitlast rootslaste selja taga.
Suvel 1701 liikusid Rootsi väed lõunase. 19. (8). juulil (Rootsi kalendri järgi 9. juulil) 1701 olid Saksi (20 tuhat meest) ja Rootsi sõdurid Riia all Daugava ääres Spilve lahingus vastamisi. Saksi ülemjuhataja krahv Adam Heinrich von Steinau laskis end kõrvalejuhtimismanöövrist ära petta ning killustas oma väeosad. Nii õnnestus Rootsi jalaväel jõgi ületada ja sillapea moodustada. Saksi armee kaotas, kuid kogus ennast ja taganes korrapäraselt.
Karl hõivas oma vägedega Miitavi (praegu Jelgava), Poolale kuuluva Kuramaa hertsogiriigi pealinna ning vallutasid seejärel oktoobris kogu Kuramaa.
[redigeeri] Rootsi sõjakäik Poolasse
Rzeczpospolita protesteeris Kuramaa kui Poola territooriumi osa hõivamise vastu, sest Rootsiga ei olnud sõjas mitte Poola, mida esindas Seim, vaid ainult Poola kuningas. August Tugev pakkus Karl XII-le jälle läbirääkimisi. Karli kogenud nõuandjad soovitasid tal Poola kuningaga rahu sõlmida. Ent Karl jäi kangekaelseks ja nõudis Seimilt uue kuninga valimist. Enamik Poola aadlist lükkas selle tagasi.
Poola-Leedu pidas end neutraalseks ning tahtis olla vahendajaks Karli ja Augusti vahel. Rootsi rünnak Poolale tegi Poola neutraalsuse võimatuks. Rootsi kantsler Bengt Gabrielsson Oxenstierna nägi võimalust, et Rootsi võiks olla Hispaania pärilussõjas vahekohtunikuks, selle asemel et sõda jätkata.
Jaanuaris 1702 nihutas Rootsi väe kaugemale lõunasse Leetu. 23. märtsil 1702 lahkus Karl XII Leedust talvekorterist ning marssis sisse Päris-Poolasse. 14. mail 1702 alistus Varssavi võitluseta. Enne kui Karl jätkas oma marssi Krakówi suunas, nõuti poolakatelt suurt kontributsiooni.
Teel Krakówisse põrkus Karl Poola-Saksi väega. 9. juulil 1702 toimus Kielcest lõuna pool Kliszówi lahing. Poola ja Saksimaa jäid jälle Rootsile alla. Kaks tuhat saksimaalast langes või sai haavata, üle tuhande langes rootslaste kätte vangi. Rootsi poolel sai surma või haavata ainult 900 sõdurit. Rootslaste kätte langesid kõik Saksi suurtükid ja kogu voor koos Augusti välikassaga, milles oli 150 000 riigitaalrit ning isegi tema hõbenõud. August kogus oma sõjaväe järelejäänud üksused kokku ning tõmbus tagasi Poola idaossa.
Pärast seda kaotust pakkus August rootslastele jälle rahu, lubades nende nõudmistele vastu tulla niipalju kui iganes võimalik. Ta tahtis ainult jääda Poola kuningaks. Ka kardinal-priimas esitas Poola nimel rahuettepanekuid. Ta pakkus Rootsile Poola Liivimaad, Kuramaad ja suurt reparatsioon, kui ainult Karl XII loobub kuninga tagandamise nõudest. Karl näitas veel kord üles kangekaelsust, mille tõttu teda hüüti Raudpeaks, ja jäi Augusti tagandamise nõude juurde.
August tõmbus oma õukonnaga tagasi Sandomierzisse. Seal moodustas Poola aadel konföderatsiooni August II toetuseks. Nad võitlesid Rootsi okupatsiooni vastu Poolas ja Rootsi poolt nõutud uue kuninga vastu. Sissiaktsioonidega sidusid nad Rootsi vägesid, kahjustades nende võitlusvõimet.
Aastal 1703 vallutasid rootslased Toruńi.
Kuigi 1704 saadeti Augustile appi ka Vene korpus, valiti 12. juulil (2. juunil) 1704 Poola aadli enamiku tahte vastaselt Rootsi armee kaitse all uueks kuningaks rootslaste poolt seatud kandidaat Stanisław I Leszczyński, kes krooniti 24. septembril 1705. Rootslased olid sellega rahul ja kirjutasid 17. novembril 1706 Varssavis alla rahulepingule Poolaga (Varssavi rahu).
[redigeeri] Venemaa võimsuse kasv ja võidud Rootsi üle
Pärast lüüasaamist Narva all hakkas Peeter I tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge: asutati regulaararmee, sõjalaevastik, manufaktuure ja relvatehaseid. Suurtükke valati kirikukelladest. Erilist rõhku pandi väljaõpetatud jalaväele.
Kasutades ära Karl XII ja Rootsi peaväe seotust Poolas, kus püüti Augustit troonilt tõugata, ründas Peeter Baltimaid. Karli selja taga lõi ta kaks korda väikest Rootsi väge, mis Balti provintside kaitseks oli maha jäänud. 9. jaanuaril 1702 (Juliuse kalendri järgi 29. detsembril, Rootsi kalendri järgi 30. detsembril 1701) lõi Vene korpus Boriss Šeremetevi juhatusel Erastvere lahingus Wolmar Anton von Schlippenbachi juhitud Rootsi väliarmeed ning saavutas 29. (18.) juulil (Rootsi kalendri järgi 19. juulil) Hummuli lahingus võidu rootslaste üle. Seejärel hõivasid venelased Liivimaal Mõniste, Valmiera ja Alūksne. Alates 1702. aastast kontrollis Venemaa Eesti- ja Liivimaad, välja arvatud Rootsi kindlused.
Ingerimaal vallutasid venelased 22. (11.) oktoobril (Rootsi kalendri järgi 12. oktoobril) Nöteborgi kindluse, mille nad nimetasid ümber Schlüsselburgiks, ja 12. mail 1703 Ohta jõe suudmes paikneva Nevanlinna. Sellega oli kogu Neeva venelaste valduses.
Neeva soises deltas asuti 27. mail 1703 rajama Peterburit, millest hiljem sai Venemaa uus pealinn.
14. mail 1704 saavutasid venelased rootslaste üle võidu Kastre lahingus. 24. juulil (14. juulil) alistus Tartu ja 20. augustil (9. augustil) Narva.
[redigeeri] Venelaste katse Saksi vägedega ühineda ja Fraustadti lahing
Detsembris 1705 ületasid Vene väed (20 tuhat meest) feldmarssal parun Georg Benedikt von Ogilvy juhtimisel Poola piiri, et ühineda Saksi vägedega. Karl läks oma armee peaosaga neile vastu. Kümnetuhandemeheline vägi, mida juhtis Carl Gustaf Rehnskiöld, pöördus saksimaalaste vastu, kellel oli 19 tuhat sõdurit. Vene armee kindlustus Hrodna (Grodno) kindluses ja ootas vabastamist.
3. veebruaril 1706 kohtusid Rootsi ja Saksi väed Fraustadti lahingus. Rehnskiöldi alluvuses olid lahingutes karastunud suurtüki- ja ratsaväerügemendid. Saksi väed kindral von Schulenbergi juhatuse all olid suurelt jaolt vägivaldselt värvatud ja halva väljaõppega sõdurid. Paljud rügemendid koosnesid Prantsuse ja Šveitsi sõjavangidest. Oli ka Vene abivägi, kuhu kuulus 6400 meest.
Pärast rootslaste rünnakut varises Saksi rinne kokku. Mõne tunniga oli lahing läbi. Ainult 3 tuhat sõdurit said end päästa, ületades Odra jõe. Vene vangid laskis kindral Rehnskiöld tappa.
Et Vene armee Hrodnas ei saanud enam abi peale loota, murti rootslaste piiramisrõngast läbi. Venelased jõudsid jälitajate eest üle piiri minna ning tõmbusid juulis 1706 tagasi Kiievisse.
Karl sai aru, et tal tuleb otsustav lahing pidada Venemaal. Selleks vajas ta aga tagala kindlustamist. Suvel 1706 otsustas Karl XII tungida Saksimaale, et sundida Augustit loobuma nõuetest Poola troonile.
[redigeeri] Rootsi sõjakäik Saksimaale
Saksimaal oli vastuseis kuurvürsti Poola-poliitikale. August kehtestas aktsiisi, et oma sõjakassat täita ja armeed relvastada. See meelestas Saksimaa seisustekogu tema vastu. Peale selle tekitasid rahva meelepaha agressiivsed meetodid, millega ta nekruteid värbas.
27. augustil 1706 marssis Rootsi armee Saksimaale sisse. Kuurvürstiriik vallutati joon-joonelt. Igasugune vastupanu lämmatati eos. Karl XII lubas saksimaalastele, et kui okupatsioonivõimude korraldusi järgitakse, siis ei toimu mingeid õiguste rikkumisi ega repressioone.
August, kellel pärast Fraustadti lahingut Poolas enam nimetamisväärseid vägesid polnud, pakkus Karlile läbirääkimisi. Tema läbirääkijad allkirjastasid 24. septembril (14. septembril) 1706 Altranstädti rahulepingu. Rootsi väed lahkusid Saksimaalt alles 1707. aastal.
Altranstädti rahu ei toonud Rootsile mingit kasu, isegi mitte tasu kuus aastat peetud sõja eest.
[redigeeri] Sõja otsustavad aastad
Teate Altranstädti rahu sõlmimisest sai August 15. oktoobril 1706. Vahepeal marssis 20 tuhandest mehest koosnev Vene vägi Aleksandr Menšikovi juhtimisel vastu Rootsi korpusele Poolas. August püüdis võitlust takistada ja hoiatas Rootsi väejuhti, kuid tulemusteta.
29. oktoobril tuli 5 tuhat Rootsi sõdurit Vene vägede vastu Kaliszi lahingusse. Venelased hävitasid nad täielikult. Poola ratsavägi, mida juhtis Stanisław I Leszczyński, pillutati laiali. Üle saja ohvitseri (sealhulgas Poola magnaate) langes vangi.
Pärast seda võitu tegid nõuandjad August II-le ettepaneku rahuleping annulleerida ning Venemaa poolel edasi võidelda. August aga keeldus ja naasis Saksimaale. 19. detsembril ratifitseeris ta Altranstädti rahulepingu.
Kui Karl septembris 1707 maalt ida suunas lahkus, oli ta oma armee kasvatanud 34 tuhande meheni ning varustanud selle uue rõivastuse ja relvastusega. Poolas ühines temaga 8 tuhat Rootsi nekrutit.
Poolas aga keeldus Sandomierzi konföderatsioon, mida juhtis Poola rikkaim mees ja vürst Lubomirski väimees Adam Sieniawski, August II tagandamist ja Stanisław Leszczyński troonile tõusmist tunnustamast. Peeter I pani Poolale ette uusi troonikandidaate ja ka Leszczyński püüdis oma vastaseid enda poole võita. See aga nurjus, põhjuseks prebendide ja ametikohtade jaotamise küsimus. Konföderatsiooni sõjaline jõud oli aga väike, kuigi nad suutsid segada Rootsi vägede varustamist.
Nüüd seisis Peeter I praktiliselt üksinda Rootsiga vastamisi. Peeter oleks aastal 1707 olnud valmis Rootsile loovutama kõik vallutatud alad peale Peterburi ja selle ümbruse, kuid Karl tahtis tagasi saada kõike.
Aastal 1708 ilmusid Vene väed jälle Poolasse.
Hõivanud 6. veebruaril 1708 Hrodna, juhtis Karl XII oma väge Smolenski suunas, kuid pöördus seejärel lõunasse, Ukrainasse, lootes venelaste vastu võitlusse asunud Ukraina hetmanilt Ivan Mazepalt sõjalist toetust. Paraku enamik kasakaid Mazepaga ei liitunud. Baltimailt Karl XII vägedega ühinema rutanud Adam Ludwig Lewenhaupti juhitud Rootsi korpus sai 9. oktoobril (28. septembril, Rootsi kalendri järgi 29. oktoobril) Lesnaja lahingus lüüa. Umbes 5000 meest kümnest tuhandest pääses ja ühines peaarmeega, kus oli 40 000 meest. Ka kasakad olid lüüa saanud, ent mõnisada kasakat ühines Rootsi vägedega. Venelased olid kogu aeg kasutanud põletatud maa taktikat, et vältida kokkupõrget rootslaste peajõududega.
Väga külma Ukraina talve saatsid rootslased mööda talvekorteris Põhja-Ukrainas, kus neil oli tõsiseid muresid armee varustamisega, sest venelased lõikasid varustuse ära. Nii oli kevade alguses 1709 lahinguvalmis ainult kolmandik Rootsi armeest väheste suurtükkidega. Eriti Saksamaalt värvatud sõdurid ei olnud külmale vastu pidanud. Ometi söandas Karl XII tungida sügavale Vene territooriumile.
6. mail 1709 alustasid rootslased 30 tuhande mehega Karl XII juhtimisel Poltava piiramist. Mai lõpuks jõudsid Poltava lähistele Vene armee peajõud (42 tuhat meest) Peeter I juhtimisel. Et Karl XII oli saanud piiramise käigus jalga haavata, ei saanud ta ise lahingut juhtida. Rootslased tungisid 8. juulil 1709 (Juliuse kalendri järgi 27. juunil, Rootsi kalendri järgi 28. juulil) Poltava lahingus Carl Gustav Rehnskiöldi juhatusel esimesena venelastele peale, kuid Vene väed purustasid nad. Rootslased kaotasid surnutena üle 9000 mehe. Juulis alistus Perevolotšna lähedal venelastele 16 tuhande meheline Rootsi väeüksus eesotsas kindral Adam Ludwig Lewenhauptiga. Kolmandik Rootsi vägedest oli kaotatud. Karl XII ja Ivan Mazepa pääsesid Türgi valdustesse, kuhu Karl jäi viieks aastaks. Need sündmused tähendasid sõjas murrangut Venemaa kasuks.
Peeter saatis oma saadiku İstanbuli ning nõudis Karli väljaandmist. Ahmed III laskis saadiku vangikongi heita. Seepeale tungis Peeter oma väega Osmanite riiki. Türklased piirasid Pruti-ääres asuvas Huşis Vene väed ümber. Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetril auga taganeda. Pruti rahuga kohustus Peeter loovutama Azovi kindluse ning tõmbuma tagasi kasakate aladelt.
Pärast rootslaste kaotust Poltava lahingus tühistas August Altranstädti rahu. 20. augustil 1709 marssisid Saksi väed jälle Poolasse sisse. Rootsi väed (9 tuhat meest) tõmbusid tagasi Szczecinisse ja Stralsundi. Stanisław I Leszczyński põgenes välismaale.
Samal aastal (1709) asusid ka Poola ja Taani jälle Rootsiga sõdima. 28. juunil 1709 uuendasid Taani ja Saksi oma liidulepingut. Sõtta sekkusid ka teised riigid. Hannoveri kuurvürstiriik esitas pretendeeris Bremenile ja Verdenile. Preisimaa tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi saart ja Wolinit. Ka Venemaa ründas Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal.
Novembris 1709 hõivasid taanlased 10 tuhande või 14 tuhande mehega Skåne. See oli üks raskemaid sõdasid, mida Taani oli pidanud. Kiiresti vallutati ka Blekinge. Kuid kindral Magnus Stenbock lõi 28. veebruaril Helsingborgi lahingus Taani armeed ja sundis selle Rootsist lahkuma. Kopenhaagenis möllas samal ajal katk, millesse suri umbes kolmandik elanikke. Pärast seda keskendusid taanlased Rootsi valdustele Põhja-Saksamaal.
Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga kapitulatsioonilepingud, mis säilitasid nende eesõigused.
Aastal 1711 nurjus taanlaste, saksimaalaste ja venelaste rünnak Stralsundi ja Wismari linnale.
Aastal 1712 püüdis Rootsi veel kord sõjaõnne enda kasuks pöörata. Rootsi väed kindral Magnus Stenbocki juhatusel 16 tuhande mehega Rügenisse, et Poolasse sisse marssida. Ent Taani laevastik purustas Hiddensee all Rootsi abieskaadri. Siiski lõi Stenbock 20. (9.) detsembril 1712 Gadebuschi lahingus Taani ja Saksimaa ühendatud väeüksust. Viimane kaotas 6 tuhat sõdurit ja pidi põgenema. Jaanuaris 1713 laskis Stenbock Altona linna maha põletada. Pärast seda liikusid rootslased Tönningi kindlusse Holstein-Gottorpis, kus taanlased nad peagi ümber piirasid. Nälja ja haiguste tõttu tuli rootslastel 5. mail 1713 kapituleeruda.
Karl XII keelu vastaselt tuli Rootsi seisustekogu 1713–1714 põhiseadusevastaselt kokku ning pakkus rahuläbirääkimisi.
Kui Preisimaa kuningas Friedrich I 1713 suri, astus tema poeg Friedrich Wilhelm I Rootsi-vastasesse liitu ning hõivas Szczecini.
Liitlased vallutasid 1713 kõik Rootsi valdused Saksamaal.
Peeter I kindlustas oma territoriaalseid võite Läänemere piirkonnas. Suvel 1713 vallutas ta Lõuna-Soome. Vee peal aga olid rootslased oma suurte laevadega, mis võisid kanda palju suurtükke, Vene laevastikust kaugelt üle. Peetri ainuke šanss oli lahing kalda lähedal. Kõiki vahendeid mängu pannes kahekordistas ta oma Läänemere sõjalaevastikku ning pani seda juhtima kogenud veneetslased ja kreeklased. 5.–7. augustil (25.–27. juulil) 1714 olid mõlemad laevastikud vastamisi Hankoniemi lahingus. Kestva tuulevaikuse ajal tungisid väiksemad, aga hea manööverdamisvõimega Vene laevad Rootsi suurtükitule alt läbi ning abordeerisid liikumatud Rootsi laevad üksteise järel. Rootsi eskaader purustati. Nii saavutas Vene laevastik ülemvõimu Läänemere põhjaosas.
[redigeeri] Sõja lõpp
Juunis 1715 kuulutas Preisimaa Rootsile sõja, rünnates Pommerit ja piirates Stralsundi, kus viibis parajasti Rootsi kuningas Karl XII. Aastal 1714 Türgist naasnud kuningas jõudis linnast lahkuda just enne selle langemist vaenlaste kätte.
Karl XII naasis 1715 Rootsi ning otsustas 1716 rünnata Taanile kuuluvat Norrat. Rootslased pidid aga taganema, sest Peter Wessel (Tordenskjold) hävitas Dynekileni lahingus nende varustuslaevastiku.
Aastal 1716 külastas Peeter I Taanit.
Aastal 1717 tegi Taani kaks ebaõnnestunud rünnakut Göteborgi ja Strömstad juures.
Peeter I tegi 1717 visiidi Prantsusmaale.
Aastal 1718 pidasid Rootsi ja Venemaa Ahvenamaal läbirääkimisi separaatrahu sõlmimiseks.
Karl ründas 1718 uuesti Norrat ning langes 30. novembril 1718 Norras Fredrikshaldi kindluse piiramisel. Pärast Karl XII surma taandusid Rootsi väed Norrast.
Aastal 1719 sai uueks Rootsi valitsejaks Karl XII õde Ulrika Eleonora. Rootsi eesmärgiks oli saavutada rahu kõikide vaenlastega peale Venemaa. Sedasi loodeti liidus inglastega välja kaubelda paremad rahutingimused.
Jaanuaris 1719 sõlmis August liidu Austria ja Inglismaaga, kes tagasid talle abi juhuks, kui Venemaa ründab Poolat. Novembris 1719 tühistas ta liidu Peeter I-ga ja sõlmis Rootsiga vaherahu. Ulrika Eleonora tunnustas teda Poola kuningana.
9. novembril 1719 sõlmis Rootsi rahu Hannoveriga (Stockholmi rahu 1719. Hannover sai Bremeni ja Verdeni.
Vene väed rüüstasid 1719 Rootsi rannikut.
Peter Wessel (Tordenskjold) vallutas 1719 Marstrand.
Preisimaa osalemist sõjas olid takistanud sisetülid ja Inglismaa sekkumine. Inglismaa tahtis iga hinna eest ära hoida Rootsi täielikku kokkuvarisemist. 21. jaanuaril 1720 sõlmis Rootsi Preisimaaga rahu (Stockholmi rahu 1720). Preisimaa sai Vorpommerni, Szczecini, Usedomi saare ja Wolini.
29. veebruaril 1720 sai uueks Rootsi kuningaks Ulrika Eleonora abikaasa Frederik I.
3. juunil 1720 sõlmis Rootsi Taaniga Frederiksborgi lossis Frederiksborgi rahu. Inglismaa ja Prantsusmaa kandsid hoolt selle eest, et Taani võiks endale jätta Schleswigi Gottorpi-osa. See liidendati ametlikult Taaniga 1721. Muidu jäi kõik nii, nagu oli olnud enne sõja algust.
7. augustil 1720 võitis Vene laevastik Grönhamni lahingus Rootsi eskaadrit.
Põhjasõja lõpetas 10. septembril (30. augustil) 1721 sõlmitud Uusikaupunki rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud.
Poola ja Rootsi sõlmisid ametliku rahu alles 1732.
[redigeeri] Hinnang Karl XII tegevusele
Karl XII juhindus soovist maksta kätte oma vaenlastele, mistõttu ta jättis kogu sõja jooksul vastu võtmata soodsad rahutingimused.
[redigeeri] Sõja tagajärjed
Põhjasõja tulemusel sai Hannover Bremeni ja Verdeni, Preisimaa Vorpommerni, Taani õiguse võtta Rootsi laevadelt väinatolli ja Venemaa vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaa koosseisu. Venemaast sai Euroopa suurriik uue pealinnaga Läänemere ääres. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel, osa territooriumist ning Holstein-Gottorpi kui liitlase. Hiljem (Kübarate sõda, Gustav III sõda, Soome sõda) püüdis Rootsi korduvalt oma kaotatud alasid Venemaalt tagasi võita. Preisimaa võimsus kasvas. Saksi-Poola nõrgenes.
Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest 1700–1710 toimus suur osa lahingutest Eesti pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kaks kolmandikku kogu Eesti rahvastikust.
[redigeeri] Põhjasõja lahingud
- Narva lahing (30. (19.) november 1700, Rootsi kalendri järgi 20. november 1700)
- Reinbecki lahing (1700)
- Spilve lahing (19. (8.) juuli 1701, Rootsi kalendri järgi 9. juuli 1701)
- Rauge lahing, 5. september 1701
- Erastvere lahing (9. jaanuar 1702 (29. detsember 1701, Rootsi kalendri järgi 30. detsember 1701)
- Kliszówi lahing, 9. juuli 1702
- Hummuli lahing (29. (18.) juuli 1702, Rootsi kalendri järgi 19. juuli 1702)
- Pultuski lahing, 21. aprill 1703
- Saladeni lahing, 19. märts 1703
- Kastre lahing (14. mai 1704)
- Jakobstadti lahing, 26. juuli 1704
- Poseni lahing, 9. august 1704
- Punitzi lahing, 28. oktoober 1704
- Gemäuerthofi lahing, 16. juuli 1705
- Fraustadti lahing, 3. veebruar] 1706
- Kaliszi lahing, 19. oktoober 1706
- Holowczyni lahing, 4. juuli 1708
- Lesnaja lahing (9. oktoober 1708, Juliuse kalendri järgi 28. september, Rootsi kalendri järgi 29. september 1708)
- Poltava lahing (8. juuli 1708, Juliuse kalendri järgi 27. juuni, Rootsi kalendri järgi 28. juuni 1709)
- Helsingborgi lahing, 28. veebruar 1710
- Gadebuschi lahing (20. (9.) detsember 1712
- Tönningi lahing (mai 1713)
- Storkyro lahing, 19. veebruar 1714
- Hankoniemi lahing (5.–7. august 1714, 25.–27. juuni 1714)
- Dynekileni lahing, 8. juuli 1716
- Grönhamni lahing (7. august 1720)
[redigeeri] Põhjasõja rahulepingud
- Traventhali rahu
- Altranstädti rahu
- Varssavi rahu
- Pruti rahu (ei kuulu otseselt Põhjasõja juurde)
- Stockholmi rahu 1719
- Stockholmi rahu 1720
- Frederiksborgi rahu
- Uusikaupunki rahu
[redigeeri] Sõdivad nõod
| Frederik III | ||||
| Johann Georg III | Anna Sophie | Christian V | Ulrika Eleonora | Karl XI. |
| August II Tugev | Frederik IV | Karl XII | ||
[redigeeri] Vaata ka
- Isoviha
