Versailles' rahu

Vajab toimetamist

Versailles'i rahu sõlmiti 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Pariisis Versailles'i lossi Peeglisaalis.

Rahulepingu allkirjastati päeval, mil möödus viis aastat I maailmasõja ajendiks olnud ertshertsog Franz Ferdinandi atendaadist.

10. jaanuaril 1920. aastal jõustunud rahuleping lõpetas ametlikult I maailmasõja.

[redigeeri] Pariisi rahukonverents

Rahulepingu tingimused valmistati ette Pariisi rahukonverentsil (18.01.1919 – 21.01.1920), mille kutsusid kokku sõja võitnud Antandi riigid. Rahukonverentsist võttis osa 27 riiki. Nõukogude Venemaad rahukonverentsile ei kutsutud. Saksama ja tema liitlased lubati rahuläbirääkimistele alles pärast lepinguproejektide valmimist. Tähtsamad küsimused otsustati Pransusmaa Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide salajastel läbirääkimistel. Pariisi rahukonverentsi käigus valmistati ette 5 rahulepingut Saksamaa ja tema liitlastega.

[redigeeri] Rahulepingu tingimused

Vastavalt rahulepingule loovutas Saksamaa piirialad ning riigi territoorium vähenes seetõttu kaheksandiku võrra. Okupeeriti Reini jõe vasak kallas ja 50 km laiune vöönd paremast kaldast, kuhu moodustati demilitariseeritud tsoon. Saksamaa piirialad jagunesid järgmiselt: Pransusmaa sai Alsace'i ja Lorraine'i, Belgia Eupeni ja Malmédy, Tsehhoslovakia osa Sileesiat, Poola Poznańi osa Lääne-Preisimaad ja Pomorzeti nn Poola koridor. Gdańsk (Danzig) kuulutati vabalinnaks. Klaipeda (Memel) läks võitjariikide valdusse ja liideti 1923. Leeduga. Schleswigi Ülem-Sileesia ja Ida-Preisimaa lõunaosa riiklik kuuluvus määrati rahvahääletusega. Saarimaa läks viieteiskümmneks aastaks Rahvasteliidu haldusesse. Saarimaa söekaevandused läksid pransusmaa kasutusse.
Saksamaa pidi tunnistama Austria Tsehhoslovakia ja Poola iseseisvust.
Saksamaa loovutas kõik asumaad, mis hiljem Rahvasteliidu mandaatidega jagati suurriikide vahel. Suurbritannia sai Tanganjika, koos Pransusmaaga jagati veel Togot ja Kameruni. Belgia sai Ruanda-Urundi, Portugal sai Quionga kolmnurga Kagu-Aafrikas. Lõuna-Aafrika liit sai Edela-aafrika, Austraalia sai Uus-Guinea ja Uus-Meremaa Samoa saared, Jaapan sai Saksamaale kuulunud Vaikse ookeani põhjapoolkera saared ja Saksamaa õigused Hiina Manžuurias.
Saksamaal kaotati sõjaväekohustus ja tal ei tohtinud olla suuri sõjalaevu, alveelaevu, lahingulennukeid, tanke ega raskeid kahureid. Saksamaa armee tohtis olla kuni 100000 meest, vabatahtlikke kuni 15000 meest.
Saksamaa kuulutati sõjasüüdlaseks ja pidi teistele riikidele maksma sõjakahjude eest reparatsioonimakse.

[redigeeri] Rahulepingu jõustumine

Rahulepingule kirjutasid alla 26. riigi ja sõja kaotanud Saksamaa esindajad. Hiina keeldus alla kirjutamast.

USA, Ecuador ja Hidžaz ei ratifitserinud 28. juuni 1919 allakirjutatud Versailles'i rahulepingut.

[redigeeri] Rahulepingu rikkumised

USA sõlmis 25. augustil 1921. Saksamaaga separaatrahulepingu, hiljem sõlmiti sarnased lepingud ka Saksamaa liitlastega I maailmasõjas.
1924. aastal koostatud Dawesi plaani alusel määrati reparatsioonide summaks 21 miljardit kuldmarka (2 miljardit aastas). Koostatud plaan võimaldas Saksamaal saada majanduse arendamiseks 800 miljonit kuldmarka laenu, 1929. aastal täiendati maksmise korda Youngi plaaniga. Saksamaa venitas reparatsiooni maksetega, kuni 1931. aastal loobus üldse nende maksmisest Herbert Hooveri moratooriumi alusel.
Saksamaa alustas relvajõudude taastamist juba mõne aasta pärast peale rahulepingu sõlmimist.
1935. kehtestas üldise sõjaväekohustuse.
1936. aastal viis väed Reini jõe demilitariseeritud tsooni.
1. septembril 1939. ründas Saksamaa Poolat, muutes sellega Versailles' rahulepingu kehtetuks ning alustas II maailmasõja.