Julius Kuperjanov

Vajab toimetamist

Julius Kuperjanov (1894–1919)

Julius Kuperjanov (11. oktoober 1894 Venemaa, Pihkva kubermang, Ljohhova küla Novorževi lähedal – 2. veebruar 1919 Tartu) oli eesti väejuht, Eesti Vabadussõja kangelane. Auastmelt oli ta leitnant.

Sisukord

1 Hariduskäik
2 Sõjamehekarjäär
3 Teenistuskäik
4 Teenetemärgid
5 Muu
6 Kirjandus

[redigeeri] Hariduskäik

[redigeeri] Sõjamehekarjäär

1915. aasta veebruaris, mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese maailmasõja keerisesse. Peale riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lõpetamise järel määrati 5. Kiievi grenaderipolku, mis asus Austria rindel Karpaatides. Sõjamehe ränk elukutse oli Kuperjanovile meelepärane. Temas avaldus kiire otsustusvõimega, julge ning suure organiseerimisvõimega eeskujulik ohvitser. Kangelaslikkuseni küündiva surmapõlgusega viis ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust, esitati autasude saamiseks ja määrati polgu luurekomando ülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi koos nendega sõduritoitu, magas kõrvuti kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele.

Kuperjanov oli juht Jumala armust – sõdurid alistusid ainsa viipe peale tema tahtele ning järgnesid talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustati Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Talle anti Anna Ordu II, III ja IV, Stanislavi Ordu II ja III ja Vladimiri Ordu IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist.

19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles detsembri algul avanes tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis olid võimu võtmas enamlikud meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuli maksma panna kogu oma energia, et saavutada pataljoni sõdurite hulgas suur populaarsus. Teda kuulati meelsamini, kui enamlikke kihutuskõnelejaid. Enamlastest komissarid saatsid Petrogradi telegramme palvega – aetagu see kontrrevolutsiooniline pataljon laiali.

Saksa okupatsiooni tulekuga lõppes eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjasid Tartu pataljonilt ära relvad ja saatsid pataljoni laiali. Kõik ohvitserid vangistati, nende hulgas ka Kuperjanov, ning saadeti jalgsimarsil Riia poole. Valgas õnnestus Kuperjanovil, vaatamata sakslaste tugevale valvele, põgeneda ja pöörduda tagasi Tartusse. Varjates end Lalli isatalus, hakkas Kuperjanov täie innuga organiseerima Tartumaal põrandaalust partisanisalka. Käies külast külla ja talust tallu, värbas ta ustavaid kaasalööjaid, kes olid vajaduse korral valmis oma kodu kaitseks relva haarama. Ülesanne oli küllalt ohtlik, kuna saksalsed jälgisid ja hoidsid eestlastel teravalt silma peal, ähvardades igasuguse ürituse organiseerijaid välikohtuga, sunnitööle saatmisega või surmanuhtlusega.

1918. aaasta juuliks olid Kuperjanovil koostatud täpne mobilisatsioonikava ja meeste nimekiri ning määratud kihelkondadesse pealikud, kes Saksa ja Balti Hertsogiriigi vägede lahkudes pidid otsekohe asuma võimu üle võtma. Vabadussõja ajal organiseeris Kuperjanov Lõuna-Eestis enamlaste vastu partisanisõda ning saavutas rahva seas suure poolehoiu.

Kuperjanov suri Paju lahingus saadud haavadesse. Tema formeeritud Tartu kaitsepataljon (ka partisanide pataljon) nimetati ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks ning see tegutseb Eesti Kaitseväe koosseisus ka tänapäeval Võru linnas, kandes nime Kuperjanovi Üksik-Jalaväepataljon.

Julius Kuperjanov kuulub Eesti 20. sajandi suurkujude hulka.

[redigeeri] Teenistuskäik

1914 koolmeister Kambjas
1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke, võitles Esimeses maailmasõjas 5. Kiievi grenaderipolgu koosseisus Austria rindel Karpaatides
19. juulil 1917 sai luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse
1917. aasta detsembris asus teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni
20. veebruaril 1918 juhtis Tartus võimu ülevõtmist enamlastelt
Saksa okupatsiooni ajal organiseeris Lõuna-Eestis põrandaalust Omakaitset
1918. aasta juuliks töötas ta välja üle-eestilise mobilisatsiooni kava
23. detsembril 1918 sai Kuperjanov Eesti Vabariigi relvajõudude 2. diviisi ülemalt kolonel Ernst Limbergilt nõusoleku erilise partisaniüksuse moodustamiseks.
14. jaanuaril 1919 vallutasid Julius Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusrongid kaptenite Karl Partsi ja Anton Irve juhtimisel Tartu.
31. jaanuaril 1919 sai Julius Kuperjanov Paju lahingus surmavalt haavata.

[redigeeri] Teenetemärgid

Anna ordeni II, III ja IV järgu autäht
Stanislavi ordeni II ja III järgu autäht
Vladimiri ordeni IV järgu autäht
Georgi IV järgu rist
Vabadusristi I/2, II/2, II/3

[redigeeri] Muu

Julius Kuperjanovi nime kannavad tänavad Tartus, Valgas ja Põltsamaal.

[redigeeri] Kirjandus

Richard Roht, "Julius Kuperjanow: tema elulugu ja teod". Odamees, Tartu 1919
Eduard Grossschmidt, "Pealuu märgi all. Mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkilt". Loodus, Tartu 1935; 2. trükk: Mats, Tallinn 1995 (järelsõna: Virkko Lepassalu)
August Hanko, "Leitnant Julius Kuperjanov: partisanide löögivaimu kehastaja". Kooli-Kooperatiiv, Tallinn 1936; ümbertrükk 1990
Alice Kuperjanov, "Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni". Postimees, Tartu 1937
Ruudo Toom, "Julius Kuperjanov Sipe koolis" (koolivenna mälestusi) – Eesti Noorus 1940, nr. 1, 2, 3; uustrükk – Nukits 1998, lk. 40–42
Urmas Salo, "Julius Kuperjanov Paju lahingus" – Tuna 2004, nr. 1, lk. 39–50