Omakaitse
| See artikkel vajab toimetamist |
Omakaitse oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Eestis 1917–1918 ning Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.
[redigeeri] Omakaitse 1917–1918
Kui aastal 1917 pärast Venemaa Veebruarirevolutsiooni riiklikud korrakaitsestruktuurid lakkasid toimimast, moodustati kohalike omavalitsuste alluvuses toimiv Omakaitse (mõnes kohas nimetati seda ka reservmiilitsaks).
Omakaitsel oli 1917. aasta lõpus umbes 10 000 liiget (neist 3200 Tallinnas ja 1400 Tartus).
Veebruaris 1918 etendas Omakaitse olulist osa võimu ülevõtmisel Eesti Töörahva Kommuunilt.
Saksa okupatsiooni ajal moodustati Omakaitsest põranda all tegutsev Eesti Kaitseliit. Ainult Tallinnas jätkas Omakaitse avalikku tegevust 3000-liikmeline Tallinna Omakaitsena. 11. novembril 1918 tuli Eesti Kaitseliit põranda alt välja ning Tallinna Omakaitse ühines sellega.
[redigeeri] Omakaitse 1941–1944
Suvel 1941 moodustus Omakaitse põhiliselt metsavendadest. Pärast Nõukogude vägede lahkumist võttis Omakaitse paljudes kohtades võimu enda kätte (näiteks Otepää Omakaitse 10. juulil). Omakaitse võttis kinni kommunistlikke tegelasi, juute ja mustlasi ning tappis paljud neist. ("Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941 - 1945. Dokumente ja materjale", Tallinn, 1975)
"Pärnus algasid juutide mahalaskmised juba viis päeva pärast sakslaste tulekut 13. juulil 1941. aastal. 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest. “Hukkamisi korraldas Eesti poliitiline politsei,” on ajaloolase Meelis Maripuu seisukoht. Maripuu osaleb inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni töös. “Juutide mahalaskmisi Pärnus teostasid poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Oli moodustatud 30meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei määratud surmanuhtlused täide viima. Seitset selle komando liiget on karistatud surmanuhtlusega,” teeb Maripuu kokkuvõtte." (Piret Udikas, "Suurim häving tabas piiblirahvast Teises maailmasõjas", Pärnu Postimees, 27. jaanuar 2006)
"...1941. aasta suvi. Gerrets astus vabatahtlikult sõjavõelisse natslikku organisatsiooni omakaitse ning sai koos Laagi ja Talvariga üheks juhtivaks tegelaseks omakaitse Läänemaa staabis Haapsalus. Prokurör: Kes okupeeritud Haapsalus viis surmaotsuseid täide? Gerrets: Saksa julgeolekupolitsei tegi otsuse, aga omakaitse viis otsused täide." (V. Raudsepp, "Inimesed, olge valvsad", Tallinn, 1961)
Einsatzgruppe A ülema SS-Brigadeführer und Generalmajor der Polizei dr. Franz Walter Stahleckeri aruanne Heinrich Himmlerile 15. oktoobril 1941: "Ainuüksi Tallinnas oli ligi 1000 juuti. Kõigi üle 16 aasta vanuste meessoost juutide areteerimine oli peaaegu lõpule viidud. Kõik nad hukati Omakaitse väeosade poolt Erikomando 1-a juhtimisel."
Saksa okupatsiooni ajal tegutses omakaitse 32 000-liikmelise julgestusorganisatsioonina.
Sügisel 1944 moodustati Omakaitse rügemendid ja pataljonid, mis võitlesid Punaarmee vastu.
