Kõrb
Kõrb on ala, kus aastane sademetehulk jääb alla 250 mm.
Keskmine temperatuur ei ole kõrbe definitsiooni seisukohast oluline, sest kõrbed esinevad nii troopilises kui ka arktilises kliimavöötmes. Kõrbed võivad olla liivased, kivised, jäised jne. Laialdasem kõrbete esinemine on omane külmema kliimaga perioodidele ehk külmhooneperioodidele Maa ajaloos, sest külmem kliima tähendab väiksemat aurumist. Samuti on kõrbed omased perioodidele, mil moodustusid hiidmandrid, mille sisemus asus kaugel niiskusallikast ehk ookeanist. Et Maa kliima on viimaste miljonite aastate jooksul olnud suhteliselt külm, on ka kõrbed tänapäeval laialt levinud ökosüsteemiks. Kõrbete elustik on suhteliselt vaene ning inimasustus reeglina hõre. Bioproduktsioon on madal. Maailma suurima pindalaga kõrb on Sahara.
Kõrbed võivad moodustuda mitmel erineval põhjusel. Kõrbed on levinud troopikas umbes kolmekümnendal laiuskraadil nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Selle põhjuseks on atmosfääri tsirkulatsiooni iseärasused, mis põhjustavad madalrõhkkonna ja valdavalt niiske kliima ekvaatori lähistel ning püsiva kõrgrõhkkonna ning kuiva kliima troopikas. Selle kohta on täpsemalt kirjas artiklis Hadley rakk. Selline kõrb on Sahara. Kõrbed on levinud ka keskmistel laiustel ja seda peamiselt asetsemise tõttu kaugel niiskusallikaist ehk meredest, näiteks Gobi. Samuti võivad tekkida kõrbed mäestike tuulealustele külgedele, näiteks Surmaorg. Kõrbed esinevad ka polaarpiirkondades, kus on vähe aurumist ning kuhu ka niiskusel on raske ligi pääseda. Näiteks Antarktikas ümber mandri puhuvate läänetuulte tõttu. Kõrbed võivad tekkida ka püsiva temperatuuriinversiooni korral, mille võivad põhjustada näiteks külmad hoovused, mis jahutavad alumist õhukihti. Tulemuseks on see, et niiskus ei saa tõusvate õhuvooludega kõrgemale tõusta ega pilvi moodustada. Selline on olukord Lõuna-Ameerika läänerannikul, kus paikneb maailma kõige kuivem kõrb Atacama.
