Montenegro

Aastatel 1918–2003 oli ta Jugoslaavia koosseisus (alates 1945 liiduvabariigina), seejärel oli iseseisvumiseni 2006. aastal Serbia ja Montenegro liitriiki kuuluv vabariik.

Sisukord

1 Nimi
2 Rahvastik
3 Riik
4 Ajalugu
- 4.1 Nikola I Petrovići valitsusaeg
5 Majandus
6 Vaata ka
7 Välislingid

[redigeeri] Nimi

Nimi "Montenegro" tuleb itaalia keelest (tõlkes 'must mägi'). Selle andsid maale Veneetsiast pärit vallutajad Lovćeni rannikumägede männimetsade järgi.

Nimekuju "Tšernogooria" tuleneb vene keele vahendusel samatähenduslikust serbiakeelsest nimest Crna Gora.

Maa kohta on kasutatud nime Zeta, mis tuleb Zeta jõe nimest ja on etümoloogiliselt seotud viljalõikust tähendava slaavi sõnaga.

[redigeeri] Rahvastik

[redigeeri] Asulad

Suurimad linnad on pealinn Podgorica (157 000 elanikku), Nikšić (65 900) ja Pljevlja (26 300).

[redigeeri] Rahvuslik koosseis

1991. aasta rahvaloenduse järgi moodustasid montenegrolased Montenegro elanikkonnast 62%. Arvatakse, et see protsent tuleb novembris 2003 korraldataval rahvaloendusel väiksem. Montenegrolased on ajaloo, keele, religiooni ja etnilise päritolu poolest lähedased serblastele. Nende eripära tuleneb sellest, et nad ajal, mil Balkani poolsaar oli Türgi ülemvõimu all, säilitasid iseseisvuse. Alates 1940. aastatest on Jugoslaavia sotsialistlik režiim ergutanud montenegrolaste serblastest erinevat identiteeti. Iseisvusmeelsed montenegrolased kannavad seda suunda edasi. Neid toetavad suured islamiusulised ja katoliiklikud vähemused. Nende osatähtsus on umbes 20%–25% ja nende hulka kuuluvad nii albaanlased kui ka slaavlased. Põhjuseks on nende nõrgad sidemed serblastega, kes on õigeusulised.

Püütakse taastada Montenegro Õigeusu Kirikut, kuid enamik Montenegro õigeusulisi eelistab nähtavasti jääda Serbia Õigeusu Kirikusse.

[redigeeri] Keeled

Montenegro põhiseaduse järgi on Montenegro ametlikuks keeleks serbia keele ijekavski variant. See erineb pisut Serbia serbia keelest, kuid langeb kokku Bosnia omaga. Ladina kirja eelistamine slaavi kirjale on iseloomulik neile, kes pooldavad Montenegro iseseisvust. Vojislav Nikčević pooldab eraldi montenegro keelt ja tähestikku. Sõltumata vaadetest Montenegro tulevikule ei poolda enamik montenegrolasi seda mõtet, sest see meenutab neile horvaadi ja bosnia neologisme. Nikčević omakorda on nähtavasti eeskuju võtnud Horvaatiast: ta on õppinud Zagrebis (kirjandust) ja trükib oma sõnaraamatuid Horvaatias.

[redigeeri] Riik

Viimasel referendumil Serbiaga ühinemise üle 1992 anti 96% häältest föderatsiooni poolt Serbiaga, kuigi tegelik poolehoid oli 66%, sest islami- ja katolikuusulised vähemused ning ka mõned õigeusulised montenegrolased boikoteerisid referendumit. Praegu on polariseeritus selles küsimuses veel suurem.

Valitsuse ühepoolse iseseisvusmeelse poliitika tõttu on liitu pooldavad montenegrolased ja serblased hoogu juurde saanud ning rahvaloendust on kaks korda edasi lükatud (2001. aastalt 2002. aastale ja seejärel novembrile 2003) ning referendumit loendamatuid kordi, nii et paljud valitsuse pooldajad hakkavad kaotama usku, et valitsus soovib iseseisvust.

13. jaanuaril 2002 kogunes pärast seda, kui keelati vana-aastaõhtu tähistamine Juliuse kalendri järgi, Podgoricas arvatavalt umbes 50 000 inimest, et demonstreerida umbusaldust valitsusele ja toetada serbia rahvuslikku identiteeti. See sündmus sai nimeks Serbia vana-aastaõhtu.

Alates 1996. aastast on Milo Đukanovići valitsus Montenegro Serbiast, mis siis oli veel Slobodan Miloševići võimu all, mitmes suhtes de facto isoleerinud. Montenegro rakendas sõltumatut majanduspoliitikat ja võttis kasutusele Saksa marga. Praegu on käibel euro, kuigi Montenegro ei kuulu eurotsooni.

2002 sõlmisid Serbia ja Montenegro uue leppe koostöö jätkumise kohta. 2003 asendati nimi Jugoslaavia nimega Serbia ja Montenegro ning võimalik referendum Montenegro iseseisvuse üle lükati edasi.

Đukanovići valitsust raputasid sigarettide salakaubaveo ja seksiorjadega kaubitsemise (Moldova tüdrukute) skandaal. "Moldova skandaali" olid segatud valitsusametnikud, nende seas Đukanović, endine riigiprokurör Božidar Vukčetić ja Đukanovići partei nõunik Miško Perović. Kuigi see praktika oli aastaid teada, hakkas selle tõeline ulatus alles viimastel aastastel selguma.

21. mail 2006 toimus iseseisvusreferendum, millel 55,4% hääletanutest pooldas Montenegro iseseisvumist. 3. juunil kuulutas parlament välja Montenegro iseseisvuse.

15. juunil 2006 tunnustas Serbia Montenegro iseseisvust ja 28. juunil võeti Montenegro ÜRO liikmeks.

[redigeeri] Ajalugu

Montenegro pidi andamit maksma algul Bütsantsi impeeriumile ja hiljem Serbia kuningriigile. 1360. aastaks sai temast Zeta nime all iseseisev vürstiriik. Osmanite impeeriumil, mille võimu all alates 15. sajandist olid Montenegrost lõuna ja ida poole jäävad alad, ei õnnestunud Montenegrot kunagi vallutada. 1516 hakkasid Montenegros valitsema Cetinje valitsejad (vladikad ehk piiskopvürstid). Alates 1697 oli see positsioon Riđani klanni kuuluva Petrović-Njegošite suguvõsa käes.

[redigeeri] Nikola I Petrovići valitsusaeg

1862 korraldas Türgi armee rea sissetungikatseid, et Montenegro täielikult sõjaliselt hävitada. Montenegrolased kaotasid 3500 meest, Türgi regulaarväed üle 8000 mehe. Lõpuks pidi Nikola siiski vastu võtma rahuettepaneku, mida pakkus paša Omar Latas. Kuid neid tingimusi montenegrolased ei täitnudki ja 1863 valmistusid nad uueks sõjaks.

Sissetungid ja sõjad jätkusid ja kulmineerusid Vene-Türgi sõjas 1876–1878, kui Montenegro armee, mida juhtis prints Nikola, võitis Venemaa liitlasena mitu lahingut: Vucji Do, Fundina, Trijebaći, Krstaći ja Bjelopavlići lahingu. Eriti tähtsad olid võidud Vucji Dos ja Bjelopavlići (Zeta jõe) orus. Podgorica, Niksići, Bari ja Ulcinji linn läksid sellega Montenegro kontrolli alla. Montenegro pindala kahekordistus. Austria tunnustas Montenegro piire 1842, 1859 tegi seda Türgi ja 1878 Berliini Kongressil kõik teised riigid: nad tunnustasid Montenegrot kui iseseisvat riiki.

Nikola I valitsusajal (1860–1918) haaras Montenegrot ja tema pealinna Cetinjet majanduslik areng. Tähelepanuväärne on, et see toimus ajal, kui valitses ebakindlus ja Türgi võis sooritada uusi rünnakuid.

Enne 1868 oli Montenegros ainult mõni algkool, kuid ajavahemikul 1868–1875 avati 72 kooli, milles said haridust keskeltläbi 3000 õpilast. Algharidus, mida pakuti tasuta, sai kohustuslikuks. Aastal 1869 avati Cetinjes õpetajate seminar ja tütarlaste instituut, mis spetsialiseerus algkoolide õpetajate koolitamisele. 1875 avati põllumajanduskool vastrajatud linnas Danilovgradis, kuid kool suleti paar aastat hiljem sõja tõttu. Sarnane kool avati ka Podgoricas 1893. 1899 oli Montenegros 75 üld- ja 26 erakooli.

Montenegro sai oma esimese telegraafi 1869 ja korrektse postimajanduse koos uue postkontoriga 1871. 1874 alustas Montenegro Austria abiga peatee ehitamist Cetinjest Kotorise, mida hiljem pikendati Rijeka Crnojevicani ja edasi läbi kogu riigi. Sel ajal avati ka raudtee Barist kuni Virpazarini. Järsk kasv toimus majanduses; tekkis palju väikeärisid. Välismaine kapital, peamiselt Itaaliast, voolas paljudesse Montenegro ettevõtetesse.

Kuningas saatis noormehi õppima Itaalia ja Venemaa sõjaakadeemiatesse. Need mehed moodustasid Montenegro armee tuumiku, juurutasid moodsat sõjalist organisatsiooni, strateegiat ja taktikat. Montenegro armee peamine rahastaja oli Venemaa.

Kuiningas asutas ülemkohtu, lahutades niiviisi kohtuvõimu ja täidesaatva võimu. Juristi Baltazar Bogisiči Tavaseadus asendas Danilo II Üldise Maaseaduse. 1888 sai Montenegro esimese omandiseaduse, mis määratles omandiõigused ja -kohustused. 1905 lasi Nikola koostada põhiseaduse, mis sisaldas ajakirjandusvabadust, ja kriminaalseaduse, mis vastas Lääne-Euroopa standarditele. Sel ajal asutati ajalehti ja ajakirju. 1910 kuulutas parlament Montenegro konstitusiooniliseks monarhiaks ja Nikola kuningaks.

Balkani sõdade käigus (1913) tehti uusi vallutusi. Muuhulgas vallutasid montenegrolased paša Esad Toptani juhitud vägede vastu võideldes Türgi võimu alt Shkodëri linna (serbohorvaadi keeles Skadar), kaotades 10 tuhat meest. Ent suurriikide otsusega läks linn vastloodud Albaania riigi koosseisu, mida montenegrolased peavad ülekohtuseks.

Montenegro osales alates augustist 1914 Serbia poolel Esimeses maailmasõjas. Jaanuaris 1916 okupeerisid ta Austria-Ungari väed, pärast maailmasõja lõppu Serbia väed.

Serbia süüdistas kuningas Nikolat vaenlasega separaatrahu sõlmimises ning laskis kokku kutsuda Suure Rahvuskogu. Rahvuskogu oli Serbia politsei poolt kontrollitud, ta oli vastuolus ikka veel kehtiva Montenegro põhiseadusega. Rahvuskogu tõukas Nikola troonilt ja keelas tal riiki naasta. 29. novembril 1918 kuulutati välja liitumine Serbiaga. Montenegro sümbolid keelustati, sealhulgas rahvusliku mütsi kandmine. Isegi Montenegro nimi keelustati: tema ametlikuks nimeks sai Zeta piirkond. See põhjustas ulatusliku Jõuluülestõusu, mis suruti maha. Mägedes jätkus vastupanu 1926. aastani.

Montenegro oli ainus Esimese maailmasõja võitnud riik, mis sõja tulemusena kaotas iseseisvuse.

[redigeeri] Majandus

Rahaühikuna on käibel euro (evro).

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Välislingid

Montenegro Vabariigi ametlik lehekülg

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org../../../m/o/n/Montenegro.html"

Kategooriad: Toimetamist ootavad (detsember 2006) | Montenegro | Euroopa maad