Julius III
| Julius III | ||||||||||||||||||
|
Julius III, ilmaliku nimega Giovanni Maria Ciocchi del Monte, ka Gian Maria del Monte, Giovan Maria del Ciocchi ja Giammaria Ciocchi del Monte (10. september 1487 – 23. märts 1555) oli paavst 1550–1555. Ta oli 221. paavst.
Giovanni Maria Ciocchi del Monte sündis Roomas advokaadi Vincenzo Ciocchi del Monte ja Cristofora Saracini 5-lapselises peres teise lapsena. Ta õppis esmalt Perugia ülikoolis ja Siena ülikoolis õigusteadust, kuid loobus ilmalikust karjäärist kiriku teenimise kasuks. Esimesed teoloogilised teadmised sai ta oma onult, põhjaliku teoloogilise hariduse aga hiljem dominikaani Lancelot Politi (Ambrosius Catharinus) käest. Giovanni Ciocchi del Monte esimene ametikoht oli Arezzo katedraali kanoonik. Pärast isa surma 1504 sai temast Julius II kantsler. Kui tema onu Antonio Ciocchi del Monte pühitseti 1511 kardinaliks, sai Giovanni Ciocchi del Monte 1513 tema järel Siponto peapiiskopiks. Ta osales 16. veebruaril 1513 V Lateraani oikumeenilise kirikukogu uue istungi avatseremoonial ja hiljem kaaspresidendina Trento oikumeenilisel kirikukogul, kus ta pooldas keisri otsustava sekkumise tõttu oikumeenilise kirikukogu üleviimist Bolognasse. 1527 oli ta üks pantvangidest, kes saksa palgasõdurite nõudel neile Clemens VII poolt loovutati. Vangipõlvest ja hukkamisest õnnestus tal tänu kardinali Pompeo Colonna otsustavale tegutsemisele pääseda. 1544 osales ta komisjoni koostöös, mis valmistas ette Trento oikumeenilise kirikukogu arengukava.
Sisukord |
[redigeeri] Ametid
- 1504 Julius II kantsler.
- 18. märts 1513 – 25. juuni 1544 Siponto (Manfredonia) peapiiskop
- 1513 - 1517 Perugia aselegaat
- 1517 Perugia kuberner
- 13. märts 1521 – 3. juuni 1530 Pavia piiskop
- Clemens VII ajal oli ta kahel korral Rooma kuberner
- 1533 kardinal Antonio Ciocchi del Monte assistent
- 1534 aselegaat Bolognas, legaat Romagnas, Parmas ja Piacenzas
- 22. detsember 1536 kardinalpreester
- 15. jaanuar 1537 – 11. oktoober 1542 Santi Vitale, Valeria, Gervasio e Protasio kardinalpreester
- 14. juuni 1540 – 28. november 1541 Polignano administraator
- 24. september 1540 legaat Romandiolas
- 11. oktoober 1542 – 5. oktoober 1543 San Prassede kardinalpreester
- 5. oktoober 1543 Palestrina kardinalpiiskop
- 4. juuni 1544 Pavia piiskop
- 13. detsember 1545 – 26. märts 1547 paavsti legaat Trento oikumeenilisel kirikukogul ja selle kaaspresident. Ta loobus ametist ägedate podagrahoogude ja teiste tervisehädade tõttu.
- 1548 legaat Bolognas
[redigeeri] 1549.–1550. aasta konklaav
Julius III valiti paavstiks 7. veebruaril 1550 ja krooniti Peetruse ametisseastumise päeval 22. veebruaril 1550. Ta võttis nime Julius II järgi. Julius III oli paavstina sünnilt esimene roomlane pärast Honorius IV-t.
29. novembrist 1549 7. veebruarini 1550 toimunud konklaav kestis 71 päeva ja oli pikim pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, mil valiti Johannes XXII. Konklaavi pikkus oli põhjustatud kardinalide jagunemisest Prantsusmaa, keisri ja Farnesede pooldajateks. Julius III valiti kompromisskandidaadina, kuigi oli teada tema ebasõbralik hoiak keisri poliitika suhtes. Konklaavi viimases voorus osales 49 kardinali.
[redigeeri] Trento oikumeeniline kirikukogu
Tunnustatud kanoonikuna otsustas Julius III jätkata Trento oikumeenilise kirikukogu tegevust, mis oli Paulus III surma tõttu katkenud. 14. novembril 1550 avaldatud bullas "Cum ad tollenda" kutsus ta oikumeenilise kirikukogu kokku 1. maiks 1551 Trentosse, kus selle istungid jätkusid 1552. aastani, mil kirikukogu tegevus katkes poliitiliste probleemide tõttu. Julius III ajal boikoteerisid prantsuse piiskopid oikumeenilise kirikukogu tegevust.
[redigeeri] Inglismaa rekatoliseerimine
6. juulil 1553 suri Inglismaa kuningas Edward VI ja riigi uueks valitsejaks tõusis tema poolõde Mary I. Katoliiklase võimuletulekust protestantlikus riigis oldi Roomas vaimustatud ja Julius III nimetas legaadiks Inglismaale kardinal Reginald Pole'i, kuigi Mary nõunikud ja Karl V olid veendunud, et Inglismaa pole veel valmis paavsti legaati vastu võtma ning katoliku kirikult võõrandatud varasid tagastama.
Pole'i saabumisel Inglismaale tekkisid tõsised probleemid preestrite ordineerimisega, sest anglikaani kirikus uuesti ordineeritud preestrite pühitsused loeti rooma-katoliku kirikus kehtetuteks. Julius III soovil tuli Pole'il delegeerida Norwichi piiskoppi. Hiljem käsitles anglikaani kirikus pühitsetud preestrite probleemi Leo XIII oma bullas "Apostolicae Curae".
[redigeeri] Tüli Parma pärast
Julius III poolehoid oikumeenilise kirikukogu üleviimise suhtes Bolognasse oli Karl V-le vastumeelne, kuid paavstina tema suhted keisriga paranesid.
Julius III lubas võimule saades jätta Paulus III poolt läänistatud Parma hertsogiriigi Ottavio Farnesele ja pidas oma lubadust. Vahepeal oli keisri väimees Ottavio asunud Prantsusmaa kuninga Henri II liitlaseks ja, välistamaks prantslaste tungimist Itaaliasse, nõudis paavst Parmalt truuduvannet. Seda saamata sõlmis Julius III liidu keisriga ja paavstiväed tungisid Parmasse.
Kui prantslased lõid paavsti ja keisri liitlasjõude ning keiser pidi minema Saksamaal puhkenud rahutusi vaigistama, sõlmis liitlaseta jäänud Julius III 29. aprillil 1552 rahu Prantsusmaaga, milles lubas Parma jätta Farnesedele.
[redigeeri] Muud otsused
Julius III soodustas reformaatorina kiriku ametikohtade pluralismi likvideerimist ja õhutas uute ordude tegevust.
Ta avaldas 22. veebruaril 1550 bulla "Rationi congruit" ja 11. augustil 1550 bulla "Ad hoc nos", millega kinnitas barnabiitide privileegid.
20. juunil 1550 avaldas ta motu proprio "Cum sicut nobis".
17. juulil 1550 tunnustas ta bullas "Quod alias" Püha Jüri rüütliordut.
Ta kinnitas 21. juulil 1550 avaldatud bullas "Exsposcit debitum" jesuiitide konstitutsiooni. 31. augustil 1552 avaldatud bullaga "Dum sollicita" rajas ta jesuiitide juhitava Collegium Germanicumi Roomas, millele ta võimaldas korraliku subsiidiumi.
1551 lubas ta Avizi ja Calatrava rüütliordude liikmetel omada vallasvara.
1551 rajas ta Dillingeni ülikooli.
1552 ekskommunikeeris ta kardinal György Martinuzzi mõrvarid.
1553 reguleeris ta mozaraablaste ja katoliiklaste vahel sõlmitud segaabielusid, kusjuures lapsed pidid järgima isa usulist kuuluvust.
1555 saatis ta kardinal Morone Augsburgi riigipäevale.
[redigeeri] Suhtumine juutidesse
Julius III kannatas podagra ja muude ihuhädade käes, mille tõttu ta vajas arstlikku järelevalvet. Tema üheks ihuarstiks oli juut Theodoro di Sacerdotibus ja ägedate haigushoogude ajal konsulteeris ta juudi arstide Vitale Alatino de Pomisi ja Amatus Lusitianusega.
Julius III keelas juudi laste ristimise ilma nende vanemate nõusolekuta. 20. märtsil 1553 kinnitas ta Portugali juutide privileegid Anconas.
12. augustil 1553 avaldatud bullas käskis Julius III põletada talmudi koopiad, kuna nendes sisalduv tekst ründavat kristlust. 29. mail 1554 avaldas ta bulla "Contra hebraeos retinentes", milles käskis juutidel 4 kuu jooksul loovutada Kristust teotavad raamatud. 31. augustil 1554 avaldas ta bulla "Pastoris aeterni", milles kehtestas juutidele maksu neofüütide ülalpidamise jaoks.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 2. aprill 1550 Portalegre piiskopkond
- 25. veebruar 1551 Sao Salvador da Bahia piiskopkond
- 3. juuli 1551 Funchali peapiiskopkonna koosseisus Funchali piiskopkond
- 4. detsember 1551 Santa Maria in Via titulaarkirik
- 4. detsember 1551 San Simone Profeta titulaarkirik
- 27. juuni 1552 La Plata o Charcase piiskopkond
- 1553 Türgis Diarbekiri eparhia
- 1553 Iraagis Mardini eparhia
- 20. aprill 1553 Bagdadi peapiiskopkond
[redigeeri] Julius III kultuuriloos
1552 Prantsusmaaga sõlmitud rahu tõttu jäi Julius III hiljem poliitiliselt neutraalseks, kaotades nii keisri kui Henri II poolehoiu.
Julius III elas oma viimased eluaastad Villa di Papa Giulios, kus korraldati suurejoonelisi vastuvõtte, peeti etendusi ja jahti. Ta määras Michelangelo Püha Peetruse katedraali peaarhitektiks, Marcello Cervini Vatikani raamatukogu juhatajaks ja Palestrina Cappella Giulia kapellmeistriks. Tema ihuarst oli Andres Laguna, tema erasekretär Giovanni Francesco Commendone. Julius III ajal ehitati San Andrea della Via Flaminia kirik.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Kardinalina oli Julius III toonud Parmast kaasa noormehe Innocenzo, kelle ta lasi oma vennal lapsendada ja pühitses oma esimesel konsistooriumil kardinaliks. Hiljem lasi ta Innocenzo jaoks ehitada Villa di Papa Giulio.
26. juunil 1554 avaldas Julius III dekreedi "Sanctissimus Dominus noster", millega keelas vendadel olla ühel ajal kardinalideks.
Tema vanem vend Baldovino Ciocchi del Monte abiellus Giulia Manciniga, kelle suguvõsast pärines hiljem Jules Mazarin. Baldovino sai 1550 Camerino hertsogiks, tema poeg Giambattista Ciocchi del Monte sai Nepi hertsogiks, kindraliks ja Fermo kuberneriks. Baldovino tütar Cristofora abiellus Castel di Piero krahvi Antonio Simoncelliga. 1553 sai nende poeg Girolamo Simoncelli kardinaliks.
Julius III õde Ludovica abiellus Roberto de' Nobiliga. Nende pojatütar abiellus Sforza Sforzaga, pojapoeg Roberto de' Nobili sai kardinaliks.
Julius III tädi Margherita abiellus Francesco di Guidalottiga. Nende poeg Cristoforo Ciocchi del Monte sai kardinaliks. Teine poeg Pietro sai Iesi piiskopiks.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Julius III pühitses oma ametiajal kakskümmend kardinali neljal konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast ja 1 ungarlane.
- konsistoorium 30. mai 1550
- Innocenzo Ciocchi del Monte
- konsistoorium 12. oktoober 1551
- György Martinuzzi
- konsistoorium 20. november 1551
- Pietro Bertani
- Alessandro Campeggi
- Giovanni Battista Cicala
- Cristoforo Ciocchi del Monte
- Fulvio Giulio della Corgna
- Luigi Cornaro
- Girolamo Dandini
- Fabio Mignanelli
- Giovanni Andrea Mercurio
- Sebastiano Antonio Pighini
- Giovanni Poggio
- Giacomo Puteo
- Giovanni Ricci
- Giovanni Michele Saraceni
- konsistoorium 22. detsember 1553
- Louis de Guise
- Roberto de' Nobili
- Girolamo Simoncelli
- Pietro Tagliavia d'Aragonia
[redigeeri] Surm
Julius III suri 67-aastaselt 23. märtsil 1555 Roomas podagrasse.
| Eelnev: Paulus III |
Rooma paavst 1550–1555 |
Järgnev: Marcellus II |
