Karl V
See artikkel räägib Saksa-Rooma riigi valitsejast; teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata lehekülge Karl V (täpsustus)
Karl V (24. veebruar 1500 Gent – 21. september 1558 Hispaania, Extremadura, San Jerónimo de Yuste klooster) oli Habsburgide soost Saksa-Rooma riigi valitseja 1519–1556, keiser alates 1530. aastast, Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas (Carlos I) 1516–1556 (Kastiilia kuningaks sai ta ametlikult küll alles pärast oma nõdrameelse ema Juana surma 1555, kuid tegelikult valitses alates 1516), Saksa kuningas 1519–1521, Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV) ning formaalselt ka Burgundia hertsog (Charles II) (1506–1555).
Tema ajal jõudsid Habsburgid oma võimsuse tipule. Et tema võimu alla kuulusid ka Hispaania asumaad Lõuna-Ameerikas, siis võis Karl oma impeeriumi kohta väita, et selle kohal ei looju päike kunagi. Oma elu jooksul sai ta tuntuks katoliikluse kindlameelse kaitsja, osava sõjamehe, diplomaadi ning (nagu ka tema paljud esivanemad) pidevas rahanappuses oleva valitsejana. Tema peamised rivaalid olid Prantsuse kuningas François I, Inglise kuningas Henry VIII ja Türgi sultan Suleiman I Tore.
Karli isiklikuks deviisiks oli Plus ultra (veel kaugemale). Teda peetakse ka esimeseks monarhiks, kes võttis kasutusele tiitli Tema Majesteet või Tema keiserlik Majesteet. Tema isiksuse omaduste üle on palju vaieldud, kuid senini pole saavutatud konsensust selle osas, kas ta oli pigem maailmavalitsemist ihkav katoliiklik fanaatik, usutülidest lõhkikistud Euroopat lepitada püüdev vagamees, pragmaatiline kõike enda jaoks ära kasutada püüdev reaalpoliitik või hoopis keegi neist omadustest täiesti erinev või isegi nende segu. Tema müstiline isik on aja jooksul paelunud paljusid, teda võiks nimetada kas keskaja viimaseks või uusaja esimeseks suureks valitsejaks.
[redigeeri] Elulugu
[redigeeri] Lapsepõlv ja perekond
Karl von Habsburg sündis Madalmaades Genti linnas Burgundia hertsogi Philipp Ilusa ja Kastiilia printsessi Juana pojana. Tema isapoolne vanaisa oli Saksa-Rooma keiser Maximilian I. Vanaema, Burgundia pärijanna Maria, oli juba surnud. Emapoolne vanaisa oli Aragóni kuningas Fernando II, vanaema aga Kastiilia kuninganna Isabel I. Karlil oli vend Ferdinand ning õed Eleonore, Isabella, Maria ja Katharina.
Ta kasvas üles Madalmaades ning sai pärast oma isa ootamatut surma 1506 Burgundia hertsogiks, mis tähendas toona Madalmaade ja Burgundia vabakrahvkonna, hilisema Franche-Comté valitsejaks saamist. Teoreetiliselt oli tal õigus saada ka Kastiilia kuningaks (ta isa oli Felipe I-na selle valitseja olnud 1504–1506), kuid tema võimukas vanaisa Aragóni Fernando püüdis seda igati takistada, mistõttu riigi formaalseks valitsejaks sai Karli hullumeelne ema Juana, tegelikult aga läks võim Fernando kätte. Fernandole meeldis Karli vend Ferdinand, kelle ta võttis oma õukonda ja kasvatas üles. Ometi läks iroonilisel kombel nõnda, et Aragóni ja Kastiilia valitsejaks sai ikkagi Karl ning Ferdinandist sai hoopis Saksamaa isand. Karl jäi elama Madalmaadesse ning tema olulisim õpetaja oli Utrechti Adriaan, kellest sai hiljem paavst Hadrianus VI.
Karl sai hea hariduse ning rääkis viit keelt: emakeelena prantsuse, lisaks itaalia, saksa, hispaania ning ladina keelt. Võimalik, et ta rääkis ka flaami keelt. Karli rahvust on raske määratleda, kuigi teda peetakse enamasti dünastia tõttu sakslaseks. Kõige õigem oleks teda ilmselt nimetada madalmaalaseks või isegi burgundlaseks, nagu seda teeb Karl V elulooraamatus tema kauge järglane Otto von Habsburg.
[redigeeri] Karli esimesed valitsusaastad
Aastal 1516 suri Aragóni kuningas Fernando ning Karlist sai tolle pärijana Carlos I nime all riigi valitseja. Ta kuulutas end ka oma hullumeelse ema kõrval Kastiilia kaasvalitsejaks, ühendades nõnda tänapäevase Hispaania ala esmakordselt pärast Rooma aega ühe valitseja võimu alla. Hispaanlased ise polnud selle üle aga kuigi õnnelikud. Et nende uus valitseja oli ka välismaalane ning paljud väikeaadlikud ja kodanlased arvasid, et Karli vaimuhaige ema Juana on võimeline valitsema, siis korraldasid nad mässe ja ülestõuse, mis on ajalukku läinud Comuneroste ülestõusuna. Need toimusid 1520–1521 ja suruti suuremate raskusteta maha.
Aastal 1519 suri Karli teine vanaisa keiser Maximilian I, Karl päris temalt küll probleemideta Habsburgide Austria-valdused, kuid Saksa-Rooma troonile tekkis mitu pretendenti. Põhikonkurentideks osutusid Karl ja François I. Tänu Hispaaniast ja Madalmaade pankuritelt Fuggeritelt saadud rahale ning autoriteetse Saksi kuurvürsti Friedrich Targa toetusele õnnestus Karlil valimised võita ning temast sai keiser Karl V, François'st aga tema eluaegne vihavaenlane. 23. oktoobril 1520 krooniti ta Aachenis ametlikult Saksa kuningaks. Mõne aasta pärast laienes Karli impeerium oluliselt, sest seikleja Hernando Cortés alistas Kesk-Ameerikas asteekide riigi ning peagi laienes Hispaania koloniaalimpeerium ka Lõuna-Ameerikasse.
Samal ajal (1521) andis Karl oma vennale Ferdinandile valitseda Habsburgide pärusvaldused Austrias. Burgundia hertsogi ehk Madalmaade valitseja tiitel jäi Karlile. Ferdinandi kanda jäid peamiselt impeeriumi ja Habsburgide idapoliitika, näiteks võitlus Türgi vastu ning dünastia pärimisõiguse kindlustamine Böömimaal ja Ungaris.
Karl sattus aga ägedasse võitlusse läänes, sest François I püüdis endale haarata Põhja-Itaaliat ning Burgundia riismeid ehk Madalmaid ja Burgundia vabakrahvkonda. Karli ja François' vaheline esimene sõda kulmineerus 1525 Pavia lahinguga Karli 25. sünnipäeval, milles Prantsuse väed täielikult lüüa said ning kuningas keisri kätte vangi langes. Karl ja tema nõunikud olid ootamatust edust täiesti šokeeritud ning keiser keelas igasugused võiduparaadid, selle asemel pidas ta patukahtseja riietes tänumissa. Pärast François ligi aastast vangistust sõlmiti Karlile soodne Madridi rahu, millega koguni Burgundia hertsogkond oleks taastatud, ent Prantsuse kuningas murdis oma lubadusi ning vangist vabanedes asus ta keisri vastu järgmist sõda plaanitsema.
[redigeeri] Probleemid Lutheri ja paavstiga
Aastal 1517 oli munk Martin Luther enese teadmata alustanud uue usulahu loomist, ehkki esialgu oli ta toetajaskond marginaalne ning reformaator ise püüdis pigem uuendada katoliku kirikut kui sellest lahku lüüa. Karl V nägi Lutheri tegevuses aga ketserlust, seda enam tema radikaalsemate järgijate tegudes. Seetõttu asus ta Lutheri ja ta mõttekaaslaste suhtes eitavale positsioonile ning ehkki ta aktsepteeris mõningaid Lutheri nõudmisi (eriti paavstluse mõju ja korruptsiooni ning lodeva elu vähendamise osas kirikus), ei nõustunud ta üldiselt Lutheri visioonidega, sest arvas neid minevat vastuollu kristlusega. Karl oli kahtlemata traditsionalist ning küllap ka suures osas romantik (ta unistas vägeva Burgundia hertsogiriigi taastamisest, plaanitses ristisõdu Konstantinoopoli vabastamiseks ning omas äärmiselt kindlaid džentelmenlikke põhimõtteid, mis olid ilmselt täiesti võõrad tema inglasest ja prantslasest pearivaalidele), ennekõike aga võimsaim kristlik-katoliiklik monarh ning seega ei saanud ta kirikut õõnestavat Lutheri tegevust heaks kiita. Nii kuulutas Karl Lutheri 1521. aastal Wormsi riigipäeval lindpriiks ning too pidi otsima varjupaika Saksimaa kuurvürsti Friedrich Targa juures. Et Saksamaal oli rahulolematus paavsti ja teiste kirikujuhtide toretseva ning pillava eluviisiga suur ning Lutheri novaatorlik vaatenurk kristlusele tundus paljudele õigem, siis polnud mässulise munga lindpriiks kuulutamisest mingit kasu. Pealegi ei soovinud Karl sattuda sarnasesse seisu keiser Sigismundiga, kelle ajal põhjustas tšehhi usu-uuendaja Jan Husi ketserina hukkamine Böömimaal hussiitide sõjad ja 16. sajandissegi ulatuva vaenu. Lõpuks selgus aga, et sõda tuli ilma selletagi. Talupojad, kes Lutheri ja tema järel tulnud veelgi radikaalsemate usureformaatorite seisukohti tõlgendasid selliselt, et kõik inimesid peaksid igas mõttes võrdsed olema juba ilmalikus elus, alustasid rahutusi, millest kasvas välja Saksa Talurahvasõda 1524–1525. Sellisest anarhistlikust ja ekstremistlikust puhangust ehmunud Luther asus aga aadlike poolele ning suutis niimoodi sõlmida ka teatud vaherahu Karliga, ehkki Saksa-Rooma riigi valitseja ei aktsepteerinud tema seisukohti ikkagi. Ometigi ühendas harrast katoliiklast Karl V ja Martin Lutherit üks asi: nad mõlemad olid vastu paavsti poliitikale. Luterlusest sai aga keisri vasallide tööriist nende sõltumatuse suurendamisel.
Paavstidega olid Karli suhted enamasti halvad, sest ta oli nende jaoks liiga võimas. Renessansiaegsed paavstid olid üldiselt pigem ilmalikud valitsejad kui vagad vaimulikud kirikupead ning enamasti oli nende sooviks muuta Kirikuriik võimsaimaks riigiks Itaalias. Sõdalasest paavstil Julius II-l (paavst 1503–1513) oli see ka peaaegu õnnestunud, kuid tema järglane Leo X (paavst 1513–1521) andus rohkem hedonismile ning toetas kunsti ning arhitektuuri, valitsejana polnud ta aga kuigi tugev. Seetõttu hakkasid paavstluse positsioonid nõrgenema ning nii otsustas katoliku kiriku pea mitte lasta tugevneda Habsburgidel, vaid vastukaaluks neile toetada Prantsusmaad ja selle kuningat François'd. Siiski ei õnnestunud tal Karli keisriks valimist väärata ning see liitis teda veelgi enam prantslastega. Asjaolud muutusid teatud määral 1522, mil paavstiks sai Karli endine õpetaja Hadrianus VI-na, kuid et ta suri juba järgmisel aastal, siis polnud tema tegevusel kuigivõrd mõju. Järgmine paavst Clemens VII (paavst 1523–1534) oli selgelt Prantsusmaa-meelne ega soovinud katoliku kirikus midagi muuta (ehk siis lasta tekkida võimalusel, et tema võim väheneb), mistõttu protestantlus leidis üha laiemat kõlapinda ning Euroopa katoliiklik ühtsus kadus lõplikult. Karlil kui katoliikluse kaitsjal oli seetõttu väga raske tegutseda, sest tema soovis pigem olla kahe poole lepitaja kui armutu paavstluse eest võitleja, seda enam, et üleüldine meelestatus Saksamaal oli paavstluse suhtes negavtiivne.
[redigeeri] Teine sõda Prantsuse kuningaga ning keisriks kroonimine
1527. aastal puhkes sõda François I ja Karli vahel uuesti. Prantsusmaad toetas mitu Itaalia linnriiki, kes kartsid Habsburgide võimu kasvamist, samuti paavst. Itaalia vastu saadeti Georg von Frundsbergi juhitud palgasõdurite armee, millele palga maksmisega tekkisid aga probleemid. Paavst oli juba valmis alla andma, kuid saamahimulised palgasõdurid sundisid oma ülemusi rünnakut Roomale jätkama, mille tuilemuseks oli Karli prestiižile väga halvasti mõjunud Sacco di Roma. Rooma rüüstati ning paavst põgenes linnast. Üldiselt ei suutnud aga kumbki pool otsustavat edu saavutada ning peagi hakati otsima rahu, seda suuresti ka põhjusel, et türklased sultan Suleiman Toreda isiklikul juhtimisel piirasid Viini.
Karli tädi, Madalmaade asehaldur Margarethe ning François ema Louise de Savoie jõudsidki viimaks kokkuleppele, mis on ajalukku läinud Cambrai ehk Daamiderahu nime all. Sellega loobus Karl Burgundia territoriaalse terviku taastamisest ehk ei nõudnud enam Prantsusmaale kuuluvaid Burgundia alasid), François aga loobus taotlustest Milanole ning teistele piirkondadele Itaalias, samuti pidi ta Karlile ära andma Madalmaade piiri äärseid alasid. See rahu tegi ühtlasi ametlikult lõpu Karli nõudmistele sõnamurdliku François' vangistusse tagasipöördumise osas ning ta vabastas suure lunaraha eest alates 1526 tema käes pantvangis olnud Prantsuse kuninga pojad, samuti abiellus Prantsuse kuningas tema õe Eleonorega. Seejärel võis Karl teoks teha oma ammuse unistuse: lasta end paavsti poolt keisriks kroonida. See toimus Bolognas 1530 ning Karlist sai viimane Saksa-Rooma keiser, kelle paavst kroonis. Tema vend Ferdinand ning tolle järglased võtsid endale pelgalt valitud keisri tiitli.
Ferdinandi nimetas Karl 1531 aga Saksa kuningaks ehk oma järglaseks Saksa-Rooma troonil.
[redigeeri] Esimesed vastuolud protestantlike vürstidega
1526. aastal olid Saksa protestantlikud vürstid, kasutades ära Karli viibimist Itaalias, kuulutanud esimesel Speyeri riigipäeval välja aadelliku usuvabaduse ehk alamad pidid järgima seda usku, mida tunnistas nende valitseja. 1529. aastal korraldas Karl aga teise Speyeri riigipäeva, kus ta püüdis Wormsi edikti taastada ehk luterlust illegaalseks muuta. Seepeale hakkasid luterlikud vürstid protestima ning teenisid nõnda protestantide nimetuse. Kompromissi püüti leida 1530. aastal Augsburgi riigipäeval, kus Philipp Melanchton esitas Augsburgi usutunnistuse. Karl sellega ei leppinud ning nõudis protestantide "tõelisse" kirikusse tagasipöördumist. Ta oli valmis ka mõningaid vürstide nõudmisi kaaluma, et lülitada neid kirikureformi, kuid protestandid jäid kangekaelselt endale kindlaks ning ka paavst polnud nõus järele andma. See põhjustaski esimese tõsise konflikti keisri ja protestantide vahel: viimased lõid Schmalkaldeni liiga. Kuid et Karlil oli soov minna pühasse sõtta türklaste vastu, siis oli ta sunnitud ajutiselt leppima protestantide temavaenulike aktsioonidega, ehkki nood muutusid keisri suhtes üha jultunumaks ning seda enam, mida kaugemal Karl oli. Kohati hakkasid protestandid rüüstama katoliiklaste alasid ning nood vastasid mõistagi samaga. Nii tekkisid sisesõjad, kuid ametlikku sõda keisri ja protestantide vahel veel ei olnud.
[redigeeri] Võitlus Türgi ekspansiooni vastu
Habsburgid olid Türgi-vastase võitlusega seotud juba ammu, alates Albrecht II-st, kes surigi türklastevastasel sõjaretkel. Keiser Friedrich III-ki oli proovinud nende kasvava võimsuse vastu võidelda, kuid tulutult. Türgi võim ja valdused kasvasid üha ning Balkani toonane suurim riik Ungari sattus üha suurema löögi alla. Asjad halvenesid veelgi 1520, mil Türgi sultaniks sai Suleiman Tore, kes pööras oma põhitähelepanu just Balkani alistamisele. Aastal 1526 võitsid tema juhitud ülekaalukad väed Mohácsi lahingus ungarlasi ning seejäel langes enamik riigist Suleimani kätte. Allesjäänud osade valitsejaks sai varasema leppe järgi Karli vend Ferdinand, ehkki talle tekkis võistleja, Janos Zapolya. Too toetus oma nõudlustes Türgile ning lõpuks saigi nende poolt okupeeritud Ungari kuningaks. Kahe troonipretendendi võimuvõitlus hõlbustas Türgil Ungari alade enda kätte haaramist.
Aastal 1529 tungisid türklased Viini alla, piirates selle sisse. Karli väed olid parajasti seotud võitluses Prantsusmaaga ning Ferdinandi käsutuses olevad jõud olid väikesed. Habsburgide pealinna päästis halb ilm, mis sundis türklased piiramise lõpetama. Kuid oli selge, et õige pea võib situatsioon korduda, ning nii asus Karl ette valmistama vastulööki.
Kuid François I ei saanud keisril lasta saavutada otsustavat võitu islami üle, kuna see oleks Karli positsiooni tema suhtes tugevasti parandanud ning võinud asetada Prantsusmaa isolatsiooni. Nii alustas Prantsuse kuningas 1534 keisri vastu taas sõda, ent Karl ise pidas toona olulisemaks võitlust Osmanite vastu, mistõttu ta ründas 1535 Türgi liitlast Tuneesiat ning vallutas Tunise. See oli türklastele küll suur vapustus, kuid uut ristisõda siiski ei järgnenud, kuna Prantsusmaa piiridel läks keisri olukord üha halvemaks. Sellega lõppes sõjategevus Karli ja moslemite vahel, kuid 1541 tungis Karl laevastikuga taas Põhja-Aafrikasse, seekord Alžiiri alla. Kuid halva ilma ning Türgi liitlase, mereröövli ja Alžeeria valitseja Heir ed-Din Barbarossa osava tegutsemise tõttu ei õnnestunud tal seekord midagi saavutada. Türgi liitlaseks oli ka seekord Prantsusmaa, kes lubas Türgi laevastikul eesotsas Barbarossaga oma sadamas talvituda, mis oli toonase kristliku Euroopa, ka protsetantide silmis peaaegu sama mis ususalgamine ja islamisse üleminek. Seetõttu pidid türklased lõpuks Prantsusmaalt lahkuma ning Karlil õnnestus 1544 sõlmida Türgiga rahu, mis tõi talle teatud kasu. Hiljem Karli ajal olulisi sõdu Türgiga ei toimunud, kuna Suleiman keskendus sõdadele Pärsiaga.
[redigeeri] Kolmas ja neljas sõda François'ga
1534. aastal kuulutas Prantsusmaa keisrile taas sõja, ent tõsiseks sõjategevuseks läks alles 1536, kui Karl Euroopa rinnetel isiklikult tegutsema hakkas. Ta ei saavutanud aga erilist edu ning prantslased okupeerisid Savoia. 1538. aastal sõlmiti Nizza rahu, kus Karl ja François isiklikult kohtusid. Ja ehkki oli selge, et kumbki valitseja polnud sõja tulemustega rahul (François oli püüdnud tagasi saada oma unistuste linna Milanot ja Karl soovinud Prantsusmaad otsustavalt lüüa, võimalik, et koguni luua maasilda tema Hispaania ja Itaalia valduste vahel), siis esialgu tundus kahe igipõlise rivaali mingisugune leppimine võimalikuna. 1539 korraldati koguni Karli reis läbi Prantsusmaa Hispaaniast Madalmaadesse; esimest korda viibis ta keisrina François' maadel rahumeelsetel põhjustel.
Kuid kuninga ja keisri vahelised pinged hakkasid peagi taas kuhjuma. François oli lootnud, et tema poeg ja Karli tütar (või vennatütar) võiksid abielluda ning keiser võiks talle kaasavaraks anda näiteks Milano. Kuid Karlil ei kavatsenud rikkast Põhja-Itaaliast loobuda. Selle asemel läänistas ta selle oma pojale Philippile, tulevasele Felipe II-le. Nii proovis François veel viimast korda Milanot vägivallaga endale saada ning alustas 1542 neljandat ja viimast sõda Karliga. Et tema liitlaseks oli taas Suleiman, siis proovis Karl saada paavstilt toetust Pühaks sõjaks usuvaenlaste ja -reetjate vastu, ent kuna ta ise oli taas liidu sõlminud "ketserist" Inglise kuninga Henryga, kellega ta vahepeal viimase abielupoliitika pärast tülis ja isegi sõjajalal oli olnud, ning paavst oli ikkagi keisri võimu tugevnemise vastu, siis ta Püha Isa toetust ei saanud. Sõda ise kulges aga suhteliselt edutult ning pealegi ei pidanud Henry varem sõlmitud leppest ühiselt Pariisi alla marssida kinni, vaid hakkas selle asemel piirama Põhja-Prantsusmaa linnu. Nii otsustas keiser 1544 sõja lõpetada, et tegeleda üha põletavama probleemiga: protestantlusega.
[redigeeri] Ususõjad Saksamaal ja nende tagajärjed
1540. aastatel halvenesid protestantide ja katoliiklaste suhted Saksa-Rooma riigis tunduvalt ning ekspansiivne ja agressivne luterlus asus mitmest kandist vana usku välja suruma. See toimus kohalike vürstide nõusolekul ja isegi juhtimisel. Selle vastu ei suutnud Karl V tükk aega suurt midagi teha, kuni protestandid läksid lõpuks liiale ning provotseerisid avaliku sõja. Keiser asus oma armee etteotsa ning läks protestante maha suruma, kuna nood olid juba keisri enda aladel katoliiklasi taga kiusanud ning linnu vallutanud.
1547. aastal toimus Karli ja protestantide Schmalkaldeni liiga vahel otsustav Mühlbergi lahing, milles keiser saavutas täieliku võidu. Tema triumf sedavõrd võimas, et hetkeks näis olevat võimalik koguni protestante katoliikluse rüppe tagasi tuua, seda enam, et Luther oli eelmisel aastal surnud. Kuid reaalne situatsioon ei jätnud selleks siiski kuigivõrd võimalusi: Lutheri järglased protestantluse ideoloogidena olid veelgi radikaalsemad, paavst leppimatu ning erinevad reformatsioonilised sektid olid end juba liiga sügavalt sisse seadnud. Mingisugune katse olukorda lahendada küll tehi, lubades Trento kirikukogule ka protestandid, kuid see oli pigem sümboolne žest: kumbki pool ei kavatsenudki järgi anda.
Ning peagi sai selgeks, et ka relva jõul pole võimalik protestantlust maha suruda, Saksa-Rooma sisesõjad jätkusid ning keiser ei saavutanud enam mingit edu. Nii oli ta 1555. aastal sunnitud leppima Augsburgi usurahuga, mis põlistas Saksamaa konfessionaalse killustatuse. See sündmus oli ilmselt ka viimaseks piisaks keisri kannatustekarikasse ning ta otsustas vana, haige, murtud ja pettunud mehena oma ilmalikust aujärjest loobuda. Teda oli juba aastaid vaevanud podagra, mis vahetevahel peaaegu teovõimetuks muutis, samuti oli äärmiselt intensiivne eluviis ta ilmselt lihtsalt läbi kulutanud.
[redigeeri] Keisri eesmärgid
Pärast keisriks kroonimist võis Karl end tunduvalt kindlamalt tunda. Tiitel andis talle ametlikult võimu kogu impeeriumi üle ning keiser lootis, et see hõlbustab tema rohkete eesmärkide saavutamist. Ta alustas nii luterlaste katoliiklusse tagasivõitmise püüdeid, sõdu Türgiga islami ekspansiooni pidurdamiseks kui ka uusi rivaalitsemisi Prantsusmaaga ülemvõimu pärast Itaalias ning mujal Euroopas.
[redigeeri] Viimased eluaastad
Aastal 1556 tõmbus Karl avalikust elust tagasi (Burgundia hertsogi tiitlist oli ta loobunud juba 1555), loobus kõigist oma tiitlitest ning asus elama San Jerónimo de Yuste kloostrisse Hispaanias. Burgundia jäänukalad, Milano ja teised Itaalia-valdused ning Hispaania (Aragóni ja Kastiilia) jättis ta oma pojale Philippile, Saksa-Rooma keisri tiitli pärandas aga vend Ferdinandile, kel tuli peagi taas Prantsusmaaga sõtta minna.
Eksiilis ei elanud Karl ülikasinat mungaelu, vaid tema käsutuses oli luksuslikult sisustatud maja, kus ta sai nii kunsti nautida kui ka tegeleda aiatööde ja mõtisklemisega. Samuti hakkas ta koguma kelli (mehaanililised kellad said populaarseks just sel ajal). Nii tema poeg Felipe II kui ka vend Ferdinand palusid tal mitu korda poliitikasse sekkuda, sest tema autoriteet ja kogemused võisid nende arvates olukorda nende kasuks kallutada, ent Karl ei loobunud eksiilist.
Aastal 1558 korraldas ta mälestusjumalateenistuse oma isa ja vanaisa hingede auks, mida on sageli valesti tõlgendatud leinamissa-müsteeriumina tema enese mälestuseks. Varsti pärast seda ta tervis halvenes (võimalik, et ta sai rabanduse) ning ta suri sama aasta sügisel 58-aastasena. Esialgu maeti ta kloostri juurde, kuid tema pojapoeg Felipe III lasi ta Madridi lähedale ümber matta.
[redigeeri] Järglased
Karl oli 1526–1539 abielus Portugali kuninga Manuel I tütre Isabellaga, kellega ta sai viis last. Rohkem Karl ei abiellunud, kuid tal oli ka abieluväliseid suhteid ning nendest sündinud lapsi.
Karli ainus täisikka jõudnud seaduslik poeg oli Philipp (1527–1598), kellest sai Hispaania kuningas ja Madalamaade valitseja Felipe II.
Karli teised seaduslikud lapsed olid:
- Hispaania Maria (1528–1603), abiellus 1548 oma onupoja ja tulevase Saksa-Rooma keisri Maximilian II-ga
- Ferdinand, sündis 1530 surnult
- Hispaania Johanna (1537–1573), abiellus 1552 Portugali printsi Juan Manueliga
- Johann, sündis 1539 surnult
Peale selle oli tal kaks ebaseaduslikku last. Neist kuulsaim oli Austria don Juan (don Juan de Austria; 1547–1578), kellest sai Hispaania armee ülemjuhataja. Tema vanem poolõde Parma Margarethe (1522–1586) mängis aga olulist rolli Madalmaade vabadusvõitluse esimeses faasis, olles Madalmaade asehaldur.
| Eelnev: Maximilian I |
Saksa kuningas 1519–1531 |
Järgnev: Ferdinand I |
| Saksa-Rooma keiser 1530–1556 |
||
| Austria ertshertsog 1519–1521 |
||
| Eelnev: Fernando II |
Aragóni, Sitsiilia ja Napoli kuningas 1516–1556 |
Järgnev: Felipe II |
| Eelnev: Juana |
Kastiilia kuningas 1516/1555–1556, kuni 1555 ametlikult koos Juanaga |
|
| Eelnev: Philipp Ilus |
Burgundia hertsog 1506–1555 |
|
| Eelnev: Francesco II Sforza |
Milano hertsog 1535–1554 |
|
