Tiamiin

Üldandmed
Vitamiin B₁ (tiamiin)
Keemiline valem	C₁₂H₁₇N₄OS
Molekulaarmass	ligikaudu 266 g/mol
Vitamiini omadused
Lahustuvus	Vesilahustuv
Soovitav päevakogus (täiskasvanud (mees))	1,3—1,5 mg/päevas
(täiskasvanud (naine))	1,0—1,2 mg/päevas
maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (mees))	? µg/päevas
maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (naine))	? µg/päevas
Toimet parandavad
riboflaviin, foolhape, C-vitamiin ja E-vitamiin, mangaan
Toimet halvendavad ja vajadust suurendavad
Kestev alkoholi, kohvi ja musta tee, väga rohke suhkru tarbimine, suitsetamine, antibiootikumid
Defitsiidi sümptomid
seedehäired nõrkus isutus meeleoluhäired, emotsionaalne labiilsus mäluhäired koordinatsioonihäired
Üledoosi sümptomid
nõrkus hüpotensioon ülitundlikkus oksendamine südamepekslemine naha punetus äge tahhükardia hingamispuudulikkus harva ka anafülaktiline šokk
Parimad allikad
õllepärm, hirss, kaerahelbed, linnuliha, rukis, kala, täisteraviljatooted, päevalilleseemned

B₁-vitamiin ehk tiamiin on vesilahustuv termolabiilne vitamiin.

Teised nimetused on:

antiberiberi faktor
antineuriitne faktor
aneuriin.

Tema bioaktiivseim vorm on kokarboksülaas ehk tiamiindifosfaat (TPP), mis on tiamiini fosforüleerunud vorm (vt koensüümid).

[redigeeri] Saamine ja depood

Inimene saab tiamiini järgmiselt. Taimsete produktidega (vaba tiamiin) ja loomsete produktidega (peamiselt tiamiindifosfaat) seedekulglasse sattunud vitamiin B₁ imendub peensoolest kandja- vahendatud aktiivse transpordi teel. Kui tiamiini tase on peensooles kõrge, domineerib imendumisel passiivne difusioon.

Imendumist segavad alkohol, kohv, antibiootikumid.

Imendunud tiamiin satub värativeeni kaudu maksa, kus osa fosforüülub- tekib tiamiindifosfaat. Osa transporditakse maksast edasi kudedesse, kus ta fosforüülub samuti tiamiindifosfaadiks. Inimorganismis on 80% tiamiinist tiamiindifosfaadina, mis paikneb rakkudes. Vaba tiamiin on põhiliselt veres. Umbes 50% tiamiindifosfaati lokaliseerub skeletilihastes, 40% maksas, südames, ajus ja neerudes.

Liigne tiamiin väljutatakse organismist kiiresti ja peamiselt uriiniga nii vaba tiamiinina kui ka mitmete metaboliitidena.

Allikad: õllepärm, hirss, kaerahelbed, linnuliha, rukis, kala, täisteraviljatooted, päevalilleseemned.

[redigeeri] Biofunktsioonid

Tiamiindifosfaat on koensüümiks α-ketohappeid (püruvaat, α-ketoglutaraat, hargnenud ahelaga α- ketohapped) oksüdatiivselt dekarboksüülivates ensüümkompleksides (PyrDH, AKGDH, HAAHDH) ja transketolaasis. Seega vajavad tiamiini:
- süsivesikute katabolism (PyrDH, AKGDH, transketolaas),
- rasvhapete katabolism (AKGDH),
- aminohapete katabolism (AKGDH, HAAHDH).
Transketolaas osaleb ka nukleiinhapete sünteesis ja taandavate sünteeside varustamises metaboolse energiaga NADPH vormis.
Ka närviimpulsside ülekanne vajab tiamiindifosfaati (osaleb atsetüülkoliini sünteesis).

[redigeeri] Defitsiit

Defitsiiti normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul ei esine. Kuna tiamiini vajavad mitmed metabolismi võtmeensüümid, siis häirib tema defitsiit väga tugevasti glükoosi ehk veresuhkru lõhustamist metaboolse energia saamiseks, samuti rasvhapete ja aminohapete lõhustamist.

Eeskätt just glükoosi katabolismi sügavast häirumisest on põhjustatud tõsised närvitalitluse häired tiamiini puudusel, sest närvikude ei saa sellisel juhul oma põhilist energiasubstraati- glükoosi normaalsel viisil kätte ja tekivad toksilised vaheühendid, mis kuhjuvad.

Transketolaasi häire pärsib ka nukleotiidide sünteesi (väheneb riboos-5-P teke).

Kestev alkoholi, kohvi ja musta tee tarbimine, suitsetamine ja antibiootikumide kasutamine tekitab mõningase defitsiidi. Defitsiiti võib tekitada ka kestev väga rohke suhkru tarbimine.

Tiamiini normaalset funktsioneerimist organismis takistavad tema antimetaboliidid, nt püri- ja hüdroksütiamiin, antibiootikum batsimetriin jne. Defitsiit võib tekkida ka kestva väga rohke suhkru tarbimisel (mida rohkem tarbida suhkrut, seda rohkem kulutab organism tiamiini süsivesikute lõhustamiseks).

Defitsiidi esmatunnused:

seedekulgla tegevuse häired
nõrkus
isutus
emotsionaalne labiilsus
depressioon
anoreksia

Defitsiit tingib nt maolimaskesta rakkude transketolaasi aktiivsuse languse tõttu NADPH taseme alanemise, mille tagajärjel häirub HCl teke ja sekretsioon.

Avitaminoosiks on beriberi, mille juhtsümptomiks on polüneuriit (kuiv beriberi) või südamepuudulikkus ja tursed (märg beriberi).

Polüneuriidi puhul ilmnevad koordinatsioonihäired, deliirium, mälu nõrgenemine, perifeerne neuropaatia (nt jalgade hõõgumine jne). Neuromuskulaarsed häired põhjustavad lihasnõrkuse, lihasväsimuse, lihaste valulisuse, müokardi kontrakstiilsuse languse, silmalihaste paralüüsi, perifeerse vasodilatatsiooni (tekivad tursed).

Alkohoolikutel tekib vitamiin B₁ defitsiidid tõttu Wernicke- Korsakoff sündroom:

akuutses staadiumis avaldub Wernicke entsefalopaatia- eluohtlikud ajutüve, väikeaju ja suuraju oimusagarate hallaine kahjustused, mille sümptomiteks on segasus, koordinatsioonihäired, silmade liikumispuuded. Seda staadiumi saab tiamiini süstimisega leevendada/ravida.
kroonilist staadiumi iseloomustab Korsakoffi psühhoos- lähimälu ja kaugmälu nõrgenemine, mida enam ravida ei saa.

Vitamiin B₁ taset (seega ka defitsiiti) organismis hinnatakse erütrotsüütide transketolaasi aktiivsuse määramise kaudu.

[redigeeri] Manustamine

RDA (soovitatav ööpäevane kogus):

meestel 1,3-1,5 mg
naistel 1,0-1,2 mg
lastel 0,7-1,2 mg
rasedatel ja imetavatel emadel 1,3-1,6 mg

Tiamiini vajadus sõltub ka kulutatud kaloritest: vajadus on umbes 0,5mg tiamiini iga kulutatud 1000 kcal kohta. Kui tarvitada kestvalt rohkelt alkoholi, ülemäära kohvi ja musta teed ning suitsetada, siis on vajalik tiamiini lisatarbimine.

Tiamiini puhul tuleb silmas pidada kolmetasemelist lähenemist:

absoluutne tagatav miinimum 1-1,6mg (RDA)
tervise optimaalseks tagamiseks tänapäeval 3-5mg
terapeutiline tase algab 25mg

Vitamiini B₁ manustamine on hädavajalik defitsiidi ilmnevate sümptomite korral. Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib olla ravi ühe komponendina efektiivne alkoholismi, seniilsuse, Alzheimeri, diabeedi, aneemiate jt haiguste korral.

Manustada tuleks koos riboflaviini, foolhappe, vitamiinide C ja E ning mangaaniga.

Toksilisust normaalsel tarbimisel ei esine. Päevane ohutu totaalkoguse ülempiir korduval manustamisel on 50mg ja ühekordsel 80mg. Suuremad annused on toksilised.

Toksilisuse varased sümptomid on: