Ruhnu
 |
|
Ruhnu saar (rootsi Runö) asub Riia lahes. Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ja moodustab väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla.
Sisukord |
[redigeeri] Asukoht
Saare pindala on 11,9 km², pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. Lähim koht mandril on 37 km kaugusel asuv Kolka neem Kuramaal Lätis. Kuressaarde on linnulennult 70, Pärnusse 96 ja Kihnu saareni 54 km.
[redigeeri] Ajalugu
Esmakordselt on Ruhnut kirjalikult mainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi vabaduskirjas, milles kinnitati, et saart asustavad rootslased võivad elada vabade talupoegadena rootsi õiguse järgi. Kuramaa piiskopi esindajaks saarel oli foogt.
Viimaste arheoloogiliste uuringute järgi on aga esimesed inimesed Ruhnus käinud juba aastal 5200 eKr ehk 7200 aastat tagasi. Millal tulid Ruhnu elama rootslastest püsiasukad, ei ole teada.
Kõige rohkem elas inimesi saarel 1842. aastal, umbes 389 inimest. Valdavalt põline rootsi kogukond, kus elati 17. sajandi kommete järgi. Enamik inimesi lahkus sõja ja nõukogude võimu eest Rootsi 4. augustil 1944. Kohale jäi vaid kaks peret. Uued asukad tulid peamiselt Kihnust ja Saaremaalt.
[redigeeri] Ruhnu puukirik
Ruhnul asub Ruhnu Püha Magdaleena kirik, see on Eestis teadaolevalt vanim säilinud puithoone. Ehitus algas 22. novembril 1643 aastal.
Stockholmi muuseumis (Historiska Museet) asub Ruhnu puukiriku klaasimaalide ("rubiinide") kollektsioon, see on Eesti klaasikunstiajaloo vanim ja kõige väärtuslikum, sisaldades kuut 17. sajandi klaasimaali. Kui ruhnlased 1944. aastal Rootsi põgenesid, võtsid nad klaasimaalid koos muu väärtusliku kirikuvaraga enestega ühes.
[redigeeri] Ruhnu tuletorn
Saare kõrgeimal kohal, Håubjärre mäel on aastal 1877 ehitatud ainulaadse arhitektuuriga metalltuletorn, mis on kokku pandud Prantsusmaal valmistatud detailidest.
[redigeeri] Ruhnu puurauk
Ruhnus asub eesti üks sügavamaid puurauke - 787,4 m, millest väljuv vesi on ravivee omadustega ja väga soolane.
[redigeeri] Loodus
Lääne-Eesti saared, kaasa arvatud Liivi lahe keskel asuv Ruhnu, moodustavad UNESCO egiidi all 1990. aastal asutatud Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala. Looduspark hõlmab tervet Ruhnu saart koos seda ümbritsevate laidude ja rannikumerega.
Ruhnus esineb rannikul kuni 4 meetri kõrgune rannaastang.
Ruhnu saar moodustab Liivi lahe keskosas asuva loode-kagu-suunalise aluspõhjalise seljandiku kõige kõrgema, veepealse osa. Seljandik on liustikulise tekkega voorelaadne moodustis. Iseloomulik on selle kuju asümmeetrilisus oma pikitelje suhtes: tema läänenõlv on laugem kui idanõlv, mis on olnud oluline ka Ruhnu saare arengu ja nüüdisilme kujunemise seisukohalt.
Ruhnu on ovaalse kujuga ning maastikuliselt jaguneb saar kahte ossa. Idaosa on liivane, kus loode-kagu suunas kulgeb rida omavahel paralleelseid liivaluiteid. Luidete suurim kõrgus merepinnast on üle 21 (kuni 29,6 m) meetri. Luidete vahele koguneb sademetevesi, sest äravool puudub. Saare idaosa luitestikku katab valdavalt okasmets, mida on 60 % saare pindalast. Saare lääneosa on madal, tasandikulise pinnamoega, kus kohati kasvab sanglepikuid, suuremalt jaolt on aga kasutuses põllumajandusliku maana, seal asuvad niidud, põllud ja karjamaad.
Ruhnu suurim siseveekogu on Haubjerre soo, suurvee ajal tekib sinna järv. Leidub ka väiksemaid soid. Need on samblasood, kus leidub väikesi rabalappe.
Ruhnu saar on klindisaar, mis kuulub Balti klindi aluspõhja kivimitesse murrutatud astangute süsteemi ja üks väheseid selle klindi äratuntavaist silmaga nähtavaist moodustistest. (Eesti loodus Jaanuar 2000)
Ruhnu saarelt pärineb ka Eesti tuulekiiruse rekord 47 m/s. (Eesti Loodus).
[redigeeri] Linnud
[redigeeri] Loomad
Loomadest elavad Ruhnus metskits, rebane, rändrott, koduhiir, juttselg-kärnkonn, nastik jt, meres viiger- ja hallhüljes. Sagedasemad kalad on lest, siig, lõhe, räim, ahven, koger, merihärg, nolgus, meritint, kiviluts.
Metskitsed asustavad Ruhnu saart 1962. aastast alates, mil need sinna sisse viidi.
