Martinus V
| Vajab toimetamist |
| Martinus V | ||||||||||||||||||
|
Martinus V, ilmaliku nimega Oddone või Odo Colonna (1368 – 20. veebruar 1431), oli paavst 1417–1431.
Oddone Colonna sündis Gennazanos. Tema sünnikuupäeva kohta puuduvad kindlad andmed. Mõnikord on selleks pakutud 20. veebruari. Tema isa Agapito Colonna põlvnes mõjukast Rooma suguvõsast, kust pärinesid enne tema poja siirdumist kiriku teenistusse 37 kardinali. Oma ema Caterina Conti kaudu oli tulevane paavst seotud teise mõjuka suguvõsaga, kust pärinesid paavstid Innocentius III ja Gregorius IX.
Oddone õppis Perugias õigusteadust, seejärel oli ta Urbanus VI ajal protonotar. 15. detsembrist 1401 kuni 1405 oli ta Palestrina piiskopkonna administraator. Innocentius VII pühitses ta oma ainsal konsistooriumil 12. juunil 1405 San Giorgio in Velabro kardinaldiakoniks. Kardinal Colonna ei pooldanud Roomas valitseva Gregorius XII arvamusi ja osales 1409 Pisa kirikukogul, kus üritati lõpetada 1378 tekkinud kirikulõhet ja paavstiks valiti Aleksander V. Kuna Roomas ja Avignonis valitsenud paavstid ei tunnustanud kirikukogu otsust ja panid uue paavsti kirikuvande alla, tekkis olukord, kus korraga valitsesid kolm paavsti. Kardinal Colonna oli Aleksander V ja tema järglase Johannes XXIII teenistuses, kelle 1414 Konstanzis kokku tulnud XVI oikumeeniline kirikukogu tagandas. Konklaavil, millel osales 22 kardinali, valiti paavstiks kardinal Colonna, millega kirikulõhe lõppes. Uus paavst võttis nime püha Martini järgi, kelle mälestuspäeval ta valituks osutus.
Johannes XXIII tunnustas uue paavsti valimise järel oma tagandamist ja vastutasuks pühitses Martinus V ta oma esimesel konsistooriumil 1419 kardinaliks. Avignonis resideeruv Benedictus XIII ei tunnustanud, vaatamata varasematele lubadustele, oikumeenilise kirikukogu otsust ja jäi seetõttu järgnevatel aastatel isolatsiooni.
Martinus V formeeris kirikulõhe ajal laostunud Rooma kuuriat, mille käigus pühitses ta ametisse ka Avignoni kuuriast tulnud ametnikke. Oma ametiajal reorganiseeris Martinus V Kirikuriigi ametkonna, mille käigus jagas ta oma suguvõsa liikmetele privileege ja kinkis neile suuri maavaldusi Kirikuriigis.
20. märtsil 1418 teostas Martinus V reformid, mis puudutasid maksusüsteemi ja võimalikke süüdistusi paavsti määruste kohta, samuti kinnitas ta tol päeval paavsti nõudeid tuludele vakantsetelt ametikohtadelt. Martinus V sõlmis separaatkonkordaadid Saksamaaga, Prantsusmaaga, Itaalia riikidega ja Inglismaaga. Ta taastas Prantsusmaal kirikulõhe ajal tühistatud privileegid.
Martinus V sulges 22. aprillil 1418 Konstanzis oikumeenilise kirikukogu. Oma 10. mail 1418 avaldatud konstitutsiooniga keelustas ta paavstide kaebused oikumeenilisele kirikukogule.
Oikumeenilise kirikukogu lõppemise järel reisis Martinus V Konstanzist läbi Mantua Firenzesse ja jõudis 28. septembril 1420 Rooma.
Martinus V purustas 2. juunil 1424 L'Aquila all peetud lahingus Braccione di Montone, keda ta oli varem tunnustanud Perugia isandana. 1429 surus ta maha ülestõusu Bolognas.
Saja-aastases sõjas pälvis Martinus V tunnustuse saadikute läkitamisega Inglismaa ja Prantsusmaa õukondadesse. Ta soovis pidada järgmist oikumeenilist kirikukogu Konstantinoopolis, kus toimuks taasühinemine 1054 Roomast lahku löönud kreekakatoliku kirikuga. Martinus V kuulutas ristisõja hussiitide vastu. Erinevalt eelkäijatest suhtus Martinus V juutidesse mõõdukalt, keelates alla 12-aastaste juudi laste vägivaldse ristimise. 3. juunil 1425 avaldas Martinus V bulla Sedes apostolica, mille järgi olid juudid kohustatud kandma kindlaid peakatteid.
1423 kutsus paavst Pavias kokku kirikukogu, kuid katku tõttu viisid tema legaadid selle üle Sienasse. 1424 määras Martinus V oikumeenilise kirikukogu toimumiskohaks 1431. aastal Baseli. 1. veebruaril 1431 nimetas Martinus V kardinal Cesarini oikumeenilise kirikukogu presidendiks.
16. mail 1425 avaldatud konstitutsiooniga soovis ta parandada kuuria ametkonna elustiili ja nõudis prelaatide viibimist neile määratud piiskopkondades.
Martinus V pühitses oma ametiajal 17 kardinali kolmel konsistooriumil, sealhulgas oma onupoja Prospero Colonna. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 3 hispaanlast, 1 sakslane, 1 inglane ja 1 vaimulik Küproselt. Ta oli ka esimene paavst, kes pühitses kardinale, avaldamata nende nimesid, kuid erinevalt in pectore pühitsemisest olid nende nimed teada kardinalide kolleegiumile.
Martinus V taastas oma valitsemisajal Roomas arvukalt hävinenud hooneid.
Martinus V suri 20. veebruaril 1431 ajurabandusse ja maeti Roomas San Giovanni Laterano basiilikasse. Tema järglaseks sai Eugenius IV.
[redigeeri] Kirjandus
- J.N.D. Kelly “Dictionary of the Popes”.
[redigeeri] Välislink
| Eelnev: Aleksander V |
Paavst 1417–1431 |
Järgnev: Eugenius IV |
