Libahunt
Selles artiklis räägitakse mütoloogilisest olendist; August Kitzbergi näidendi kohta vaata artiklit Libahunt (Kitzberg)
| Vajab toimetamist |
Libahunt on paljude rahvaste usundis esinev ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud või muudetud inimene.
Libahundi (ka koduhunt, inimesehunt, soend) kujutelm on tuntud ka eesti rahvausundis; võimalik, et laenuna germaani ja slaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saada nõia loitsimise (needmise) läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades (hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber erilise, nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine).
Usuti, et libahundid murravad koduloomi, harvem ka inimesi.
Esines uskumust, et libahunte eristab tavalistest huntidest valge märk kaelal - jälg kaelas kantud sõlest, preesist vms ehteasjast.
Et libahunti taas inimeseks muuta, tuli talle leiba süüa anda. Vahel lisandus nõue, et leiba pidi ulatama sepistatud rauast teraga (nt noa otsas).
Libahundiks nimetati ka tavalise hundi kümnendat (ka seitsmendat, üheksandat, kaheteistkümnendat) poega, kes pidi koduloomi murdma ja sööma mitte kõri kallale hüpates vaid tagaotsa poolt.
Libahundi motiivi on kasutanud August Kitzberg oma tragöödias "Libahunt".
[redigeeri] Kirjandus
Matthias Johann Eisen "Eesti mütoloogia"
