Hunt

See artikkel räägib loomast; tähtkuju kohta vaata artiklit Hunt (tähtkuju)

Hunt

Taksonoomia
Riik:	Loomad Animalia
Hõimkond:	Keelikloomad Chordata
Klass:	Imetajad Mammalia
Selts:	Kiskjalised Carnivora
Sugukond:	Koerlased Canidae
Perekond:	Koer Canis
Liik:	Hunt lupus
Canis lupus Linnaeus, 1758
Leviala

Hunt ehk hall hunt ehk susi (Canis lupus) on põhjapoolkeral elutsev kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonda kuuluv looma liik.

[redigeeri] Levila

Kunagi elasid hundid igal pool Euroopas. Kuid 17. sajandist alates suudeti nad peaaegu kõikjalt Lääne-Euroopast hävitada. Hundid jäid elama ainult mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval nende levila Euroopas ei vähene, vaid koguni suureneb, kui neile selleks võimalus antakse.

Hundi levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a. Aafrikas, Põhja-Ameerika lõunaosas ning igilume ja -jääga kaetud aladel.

Hunt on peaaegu kõikjal Eestis tavaline. Eestis elab 130–140 hunti ehk 7–8 korda vähem kui ilveseid.

Eesti keskkonnastrateegia järgi peaks Eestis elama nelisada ilvest ja kolmkümmend hunti.

[redigeeri] Välimus

Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk.

Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas.

Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.

Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast.

[redigeeri] Elupaik

Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades.

Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise.

[redigeeri] Eluviis

Hunt võib elada tehistingimustes 17 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära.

Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena.

Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest. Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks. Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2-11 hunti.

Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3-aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast.

Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub ka "teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud.

Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves.

Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult.

Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos.

Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada.

[redigeeri] Pesa ja pojad

Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas.

Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada.

Pärast 62–65-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad.

Tavaliselt on pesakonnas 5–7 tillukest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300–500 g. Silmad avanevad 10–12-päevaselt.

Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse.

Kutsikad saavad nägijaks 9–12 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma piimahambad.

Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoiduna piima, kuid juba pärast esimeste hammaste tulekut hakkavad vanaloomad kutsikatele andma ka poolenisti seeditud lihaollust. Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad, murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse.

Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt.

[redigeeri] Toidu hankimine

Hunt on tugev kiskja ja suudab saaklooma kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja. Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Tavaliselt sööb hunt siiski päevas umbes 2 kg liha, parimal juhul 7–8 kg.

Hundid peavad jahti organiseerunud karjana, kus igaühel on oma ülesanne.

Talvel toitub hunt sõralistest, jänestest ja ka pisematest kiskjatest. Suvel kütitakse koduloomi ning närilisi, ära ei põlata isegi putukaid ja linnumune.

Hunt võib spetsialiseeruda ka kindlale saakloomale, sealhulgas koerale. Hundid kasutavad koerte küttimiseks mitmesuguseid kavalusi: peibutavad koeri inimestest eemale ja võtavad neid isegi jahil ajust maha.

Karjaline eluviis võimaldab murda vahel ka suuremaid loomi, näiteks põtru. Arvatakse, et põdra murdmiseks peab karjas olema vähemalt kolm hunti. On välja arvutatud, et hunt sööb aastas ümmarguselt 40 kitse, peale selle kümmekond metssiga.

Toitumisterritooriumi suurus sõltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100–120 km², avatud maastikel võib territooriumi suurus küündida üle tuhande ruutkilomeetri. Üksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade ränded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab väiksemast maa-alast, talvel võib see oluliselt suureneda, sõltudes saakloomade paiknemisest ja nende rännetest.

[redigeeri] Koht ökosüsteemis

Hunti kutsutakse metsa sanitariks, sest ta kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.

[redigeeri] Jahiloom

[redigeeri] Koer

Hunt on üks kodukoera esivanemaid. Koeratõugudest on hundile välimuselt kõige sarnasemad eskimo koerad ja idaeuroopa lambakoerad.

[redigeeri] Loomamuinasjutud ja muistendid

Huntidel on suur osa folklooris: loomamuinasjuttudes, muistendeis ja legendides. Muinasjuttudes on kuri hunt näiteks "Punamütsikese", "Kolme põrsakese" ja "Seitsme kitsetalle" loos. Rooma valitsejate legendaarne esiisa oli Romulus, kelle koos ta kaksikvenna Remusega kasvatas üles emahunt.

Harilikult kujutatakse muinasjuttudes hunti ahne ja rumalana.

Rudyard Kiplingi "Mowgli" jutustab poisist, kelle hundid üles kasvatasid.

Hundi nime on peetud tabuks, mistõttu vanarahvas on hunti mitmeti nimetanud: kriimsilm, võsavillem, hallivatimees, Püha Jüri kutsikas jne. Hundi eestikeelne nimetus ongi laenatud saksa keelest; oma nimetus oli 'susi'.

Vanasti loodeti huntidest lahti saada sõnumise abil. Selliste luuletustega loodeti hundi vaimu ja koos vaimuga ka keha oma talust eemale ajada:

“Metsa hulli, metsa halli,
metsa ilusada isanda,
metsa karvane kasuka!
Kui sa kuuled minu jääle
ja mu kalli karja jääle,
pista pea põõsa`asse,
nina nirki mätta`asse,
ambad aja roika`asse,
otsi muida oina`aida,
katsu muida karjatseida,
murra muida mullikaida!”