Kosovo

Kosovo ja Metohija autonoomne piirkond albaania Qarku Autonom i Kosovës dhe Metohisë serbia Аутономна Покрајина Косово и Метохија / Autonomna Pokrajina Kosovo i Metohija {{{omakeelne_nimi_3}}} {{{5}}} {{{6}}} {{{omakeelne_nimi_4}}} {{{7}}} {{{8}}} {{{omakeelne_nimi_5}}} {{{9}}} {{{10}}}

Pindala: 10 887 km² Elanikke: 2 091 900 (2004) Pealinn: Priština

Kosovo ja Metohija (lühendatult Kosovo; serbia Косово и Метохија, albaania Kosova) on Serbia koosseisu kuuluv piirkond Balkani poolsaare lääneosas. Kosovo piirneb läänes Montenegroga, põhjas ja idas ülejäänud Serbiaga, lõunas Makedooniaga ja edelas Albaaniaga.

[redigeeri] Nimi

Nimi "Kosovo" pärineb nähtavasti slaavi sõnast kos 'musträstas'. Selline kohanimi on slaavi maades levinud. Seda nime esineb muuhulgas Valgevenes, Bosnias, Bulgaarias, Horvaatias ja Venemaal. Mõned albaania uurijad väidavad, et tegemist on serbiapärase vormiga vanast albaania kohanimest, mis tähendab 'kõrgtasandik'.

"Metohia" või "Metohija" tuleb kreeka sõnast μετόχια (metokhia). See sõna tähendab maad, mis on antud (Serbia) õigeusu kirikule. Kirikumõisad asusid ajalooliselt rohkem Lääne-Kosovos. "Metohija" ei ole praegu mingi haldusüksus.

[redigeeri] Rahvastik

Rahvaarv oli 1999. aasta kriisi eelõhtul peaaegu 2 miljonit.

Kosovo suuremad linnad on halduskeskus Priština (180 000 elanikku) ja Prizren (120 000) Kosovo edelaosas. Üle 50 000 elanikuga linnu on veel viis.

[redigeeri] Rahvuslik koosseis

[redigeeri] Rahvusvaheline staatus

Kuigi Kosovo on ametlikult Serbia Vabariigi provints, haldab seda ÜRO ilma Serbia osaluseta vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile nr 1244 10. juunist 1999. Novembris 2001 valiti parlament ja märtsis 2002 valiti presidendiks Ibrahim Rugova, kuid julgeolek, õigusemõistmine ja välisasjad on endiselt ÜRO kontrolli all.

Kosovo anomaalne staatus kujunes Kosovo sõja (märts kuni juuni 1999) tõttu. Selles sõjas tegid NATO liikmesriigid ilma ÜRO toetuseta õhurünnakuid Jugoslaavia Liitvabariigi relvajõududele ja tsiviilinfrastruktuurile, et peatada Serbia politsei ja sõjaväe rünnakud Kosovo Vabastusarmee ja albaanlastest tsiviilisikute vastu. Sellega sunniti Jugoslaaviat alla kirjutama Kumanovo leppele, mis nägi ette Jugoslaavia vägede väljatõmbamise Kosovost ja provintsi okupeerimise NATO poolt juhitud rahvusvaheliste vägede (KFOR) poolt, kuhu juulini 2003 kuulusid ka Venemaa üksused.

Nii NATO kui ka ÜRO tunnustavad endiselt Kosovo kuulumist Serbia koosseisu. Ent pärast 1999. aastat on paljud serblased provintsist lahkunud ning kohalikud albaanlased ei soovi Serbia suveräänsuse tegelikku taastamist Kosovos. Teiselt poolt ei ole Serbia ole valmis tunnustama Kosovo iseseisvust, ning Kosovo iseseisvaks kuulutamine ilma Serbia nõusolekuta ei oleks rahvusvahelise õigusega kooskõlas ning rikuks territoriaalse terviklikkuse ja siseasjadesse mittesekkumise printsiipi. Seetõttu jätkub praegune olukord tõenäoliselt kaua.

20. veebruaril 2006 algasid Viinis läbirääkimised Kosovo tulevase staatuse üle. On võimalik, et Kosovo iseseisvub 2006. aasta lõpus.

[redigeeri] Ajalugu

Kosovo kaart

Kosovo varajane ajalugu on vaidlusalune küsimus. Serblaste esivanemad rändasid Kosovo aladele kirdest 7. sajandi algul pKr. Keskajal oli Kosovo Serbia kuningriigi keskus kuni vallutuseni Türgi impeeriumi poolt 14. sajandi lõpus.

Serbia ajaloolaste väitel kujunes Kosovo praegune albaanlastest elanikkond põhiliselt edelast, praeguselt Albaania territooriumilt sisserännanutest. See migratsioon leidis aset Türgi võimu ajal, eriti alates 17. sajandist, kui enamik albaanlasi võttis vastu islami.

Albaanlased väidavad, et nemad on Kosovo algasukad, sest nad on illüürlaste järeltulijad. Albaania ajaloolaste väitel tõrjuti illüürlased 6. sajandi paiku sisserännanud slaavlaste, serblaste esivanemate poolt lõuna poole praeguse Albaania territooriumile.

Kosovo oli sajandeid Türgi võimu all. 1870. aastatel asutasid albaanlased Türgi võimule vastupanemiseks Prizreni liiga ja 1881 moodustati ajutine valitsus. 1912 oli Kosovo lühikest aega vastiseseisvunud Albaania riigi koosseisus. Ent 1913 sundisid suurriigid (Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja teised) loovutama piirkonna Serbiale, sest sel ajal olid umbes 60% elanikest serblased (vaata Kosovo rahvaarvu dünaamika). Aastal 1918 sai Kosovost vastmoodustatud Jugoslaavia osa.

1941–1945 oli Kosovo Itaalia okupatsiooni ajal moodustatud Suur-Albaania koosseisus. Pärast sõja lõppu sai Kosovo Josip Broz Tito poolt juhitud kommunistlikus Jugoslaavias 1946 Serbia liiduvabariigi autonoomse piirkonna ja 1963 autonoomse provintsi staatuse.

1974 võeti vastu Jugoslaavia uus põhiseadus, mis andis Kosovole peaaegu täieliku omavalitsuse peamiselt albaanlastest parteijuhtide juhtimisel. Näiteks oli koolides sama õppekava ja õpikud mis Albaanias Enver Hoxha võimu ajal. Need säilisid isegi pärast seda, kui Albaanias oli neist loobutud.

1980. aastatel albaania ja serbia kogukonna vahelised pinged provintsis kasvasid. Albaanlased pooldasid Kosovo suveräänsust, serblased seevastu pooldasid tihedamaid sidemeid ülejäänud Serbiaga.

Albaanlased diskrimineerisid Kosovos elavaid serblasi. Augustis 1987, Jugoslaavia kommunistliku režiimi agoonia ajal külastas Kosovot Slobodan Milošević, kes oli tollal tõusev täht poliitikataevas. Oma karjääri edendamiseks apelleeris ta serbia natsionalismile. Kõneldes rahvahulkadele, ütles ta: "Mitte keegi ei tohi söandada teid peksta" ning sai kohe Kosovo serblaste kangelaseks. 1987. aasta lõpuks kontrollis Milošević Serbia valitsust.

1989 toimus üle-Serbialine referendum, mis kiitis heaks Serbia uue põhiseaduse, mis oli demokraatlikum, sest ta võimaldas mitmeparteisüsteemi, kehtestas tegeliku sõnavabaduse ja nägi ette inimõiguste austamise.

Uus konstitutsioon kärpis provintside õigusi, jättes ka Kosovo autonoomiast ilma. Ka seda tajusid serblased demokraatliku sammuna. Kosovo albaanlased aga protesteerisid selle vastu, keeldudes referendumil osalemast. Albaanlaste boikott ei mõjutanud siiski referendumi tulemust, sest nende osatähtsus kogu Serbias oli liiga väike.

Ent uue konstitutsiooni pidi ratifitseerima Kosovo esinduskogu. Kui see kogu märtsis 1989 kogunes, et ettepanekuid arutada, ümbritsesid hoonet tankid ja soomusautod, sundides esinduskogu konstitutsiooniparandusi vastu võtma. Põhiseaduse muudatustega läks kontroll Kosovo politsei, kohtusüsteemi, majanduse, haridussüsteemi ja keelepoliitika üle Serbia valitsuse kätte.

Uue konstitutsiooni järgi ei olnud provintsidel enam oma ametlikku ajakirjandust ning kogu ametlik ajakirjandus integreeriti Serbia ametliku ajakirjanduse alla. Kosovo albaaniakeelne ajakirjandus suruti alla. Albaaniakeelset ajakirjandust enam ei finantseeritud, ja kuigi eraajakirjandus oli teoreetiliselt lubatud, tegid spetsiaalselt kõrgeks aetud rendid ning seadused selle levitamise keeruliseks, nii et see peaaegu ei saanud toimida. Ka albaaniakeelne televisioon ja raadio Kosovos keelustati.

Ka kontroll riigiettevõtete üle (tol ajal ja praegugi olid enamik ettevõtteid riiklikud ning de jure on seda praegugi) läks Serbia valitsuse kätte. Septembris 1990 vallandati kuni 123 000 albaanlastest riigiametnikku, ajakirjanikku, õpetajat, arsti ja riigiettevõtete töötajat. See kutsus esile üldstreigi ja massilised rahutused.

Ka albaaniakeelset haridust kärbiti. Pärast Kosovo autonoomia kaotamist standardiseeris Serbia valitsus õppekava kogu Serbias. Koolides lõppes albaaniakeelne õpe (algkoolides see taastati 1994) ning seda kärbiti ka Priština ülikoolis. Ka albaania õpetajaid vallandati massiliselt. Albaanlased hakkasid riigikoole boikoteerima ning püüdsid sisse seada "paralleelse" albaaniakeelse hariduse.

Pärast albaanlaste massilisi rahutusi kuulutati veebruaris 1990 välja erakorraline seisukord ning rahutuste mahasurumiseks suurendati tunduvalt Jugoslaavia armee ja politsei kohalolekut provintsis.

1992 peeti sanktsioneerimata valimised, millel valiti ülekaalukalt "presidendiks" Ibrahim Rugova, kuid neid valimisi ei tunnustanud ei Serbia valitsus ega ühegi välisriigi valitsus. 1995 asusid Kosovosse elama tuhanded serbia põgenikud Horvaatiast, mis halvendas veegi kahe kogukonna vahelisi suhteid.

Albaanlaste vastuseis Jugoslaavia ja eriti Serbia ülemvõimule oli varem (1968 ja märts 1981) viinud märatsemiseni Kosovo halduskeskuses Prištinas. Ibrahim Rugova pooldas vägivallatut vastupanu, kuid hiljem sai ilmseks, et see ei toimi, ning vastupanu võttis alates 1996. aastast separatistliku agitatsiooni ja Kosovo Vabastusarmee (Ushtria Çlirimtare e Kosovës; UÇK) relvastatud aktsioonide vormi. Serbia politsei ja UÇK aktsioonid olid 1998. aastaks tekitanud väheintensiivse sõjategevuse seisundi, milles enne 1999. aasta Kosovo sõda hukkus üle 2000 inimese.

UÇK ründas korduvalt Serbia politseid. Märtsis 1998 hakkasid UÇK separatistidega võitlema ka Jugoslaavia armee üksused. Järgnevatel kuudel tapeti sadu inimesi ja üle 200 000 inimese põgenes kodudest. Rahvusvahelise ajakirjanduse teatel sunniti inimesi relva ähvardusel kodudest lahkuma.

ÜRO hinnangul põgenes märtsist 1998 aprillini 1999 kodudest umbes 640 000 albaanlatest. Enamik põgenikke läks Albaaniasse, Makedooniasse ja Montenegrosse. Lääne ajakirjanduses on teatatud juhtumitest, et albaania perekondade isikuttõendavaid dokumente on piiripunktides Serbia ametnikkude poolt hävitatud.

ÜRO on süüdistanud Slobodan Miloševići ja teisi kõrgeid Serbia ametiisikuid Serbia vägede pool Kosovos toime pandud sõjakuritegudes. NATO ja UÇK ametiisikuid ei ole ÜRO poolt sõjakuritegudes süüdistatud.

[redigeeri] Välislingid

• the official webportal of Tourism in Kosovo
• United Nations Mission in Kosovo (UNMIK)
• Assembly of Kosovo
• Kosovo Prime Minister
• Statistical Office of Kosovo - governmental agency of statistics