Utilitarism
Utilitarism on eetikas positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele.
Moraalifilosoofiana sai utilitarism alguse Frances Hutchesoni, David Hume'i ja Adam Smithi töödest ning jõudis oma klassikalisse staadiumi Jeremy Benthami ja John Stuart Milli kirjutistes.
Utilitarismi põhimõtete rakendamine on komplitseeritud, sest maksimaalset kasu on raske määratleda. Isiklikke hüvesid ei tohi hinnata kõrgemalt kui teiste inimeste samalaadseid hüvesid. Hüvede hindamisel ei tohi ka toimuda diskrimineerimist mingi eritunnuse (keel, nahavärv, sugu, rahvus jne) alusel. Samuti tuleks jälgida, et hüved jaotuksid võimalikult ühtlaselt.
Utilitarismi põhimõte on järgmine:
Moraalse valiku parim lahendus on selline, mis toob võimalikult palju kasu võimalikult paljudele inimestele, kusjuures see kasu oleks jaotatud võimalikult võrdselt.
[redigeeri] Utilitarismi alused
- Teole annavad moraalse aluse selle tagajärged.
- Tegude tagajärgede hindamise alus on kasu (ladina keeles utilitas).
- Tagajärgede hindamisel ei peeta silmas mitte individuaalset, vaid üleüldist kasu. (Kasu saab mõõta hüvede hulgaga või isikliku tunde (rõõm) intensiivsuse ja kestusega.)
[redigeeri] Liigitus
Eristatakse teoutilitarism ja reegliutilitarism. Eristuse aluseks on see, kas toimingut vaadeldakse reegli või teo seisukohast.
