Tõstmine

Tõstmine on spordiala, mis seisneb raudkangi tõstmises põrandalt pea kohale. Tõstmine on võrdlemisi uus spordiala, mis on välja kasvanud raskuse tõstmisest ja atleetvõimlemise harjutustest.

Sisukord

1 Ajalugu
2 Tõstmine Eestis
3 Tõstmise eripära ja vahendid
4 Välislingid

[redigeeri] Ajalugu

Spordialana sai tõstmine alguse 19. sajandi keskel USA, Austria ja Saksamaa atleetikaklubides. 1896. aastal korraldati esimesed mitteametlikud Euroopa meistrivõistlused (võitis sakslane Hans Beck), kaks aastat hiljem toimusid esimesed mitteametlikud maailmameistrivõistlused (esikoha sai austerlane Wilhem Türk, kolmas oli Georg Hackenschmidt). Võistluste korralduses puudus palju aastaid ühtlus. 1911. aastal toimusid neljad maailmameistrivõistlused, harjutuste arv ulatus 10-ni, sportlasi ei eristatud kehakaalu järgi (alates 1912. aastast kehtestati 5 kaalukategooriat), kasutatavad kerakangid erinesid üksteisest tunduvalt. 1920. aastail võitis tunnustuse sakslase K. Bergi 1910. aastal leiutatud ketaskang.

1920. aastal asutati 14 riigi esindajate osavõtul Rahvusvaheline Tõstmis- ja Kulturismiföderatsioon (FIHC; Fédération Internationale Haltérophile et Culturiste). Esimesed FIHC-i korraldatud maailmameistrivõistlused peeti 1922. aastal Tallinnas. Euroopa meistrivõistlused toimusid 1921. aastal Offenbachis. 1934. aastal asendati varasem viievõistlus niinimetatud klassikalise kolmevõistlusega (surumine, rebimine ja tõukamine). Kolme tõste kogusummana saavutas esimesena 400 kg egiptlane El Sayed Nosser 1931. aastal, 500 kg USA sportlane Paul Anderson 1955. aastal, 600 kg NSV Liidu tõstja Vassili Aleksejev 1970. aastal. Alates 1936. aastast on võrdse tulemuse korral eelistatud kergema kehakaaluga võistleja.

[redigeeri] Tõstmine Eestis

Eesti raskejõustiku sünniajaks peetakse 1888. aastat, kui Gustav Boesberg rajas Tallinna raskejõustikuringi. Esimesed avalikud tõstevõistlused toimusid 16. augustil 1891 "Lootuse" seltsi rahvapeol, Võitis Gustav Boesberg. Tema ringis tegelesid tõstmisega hilisemad elukutselised atleedid Georg Hackenschmidt, Georg Lurich, Aleksander Aberg ja mitmed teised. Nende eeskuju tõi raskejõustikku uusi harrastajaid. Atleetikaringe asutati Tartus (1897), Narvas (1898).

Esimesed üle-eestilised tõstevõistlused peeti 1901. aastal. Tugevaim amatöörtöstja oli kahekordne Venemaa meister ja maailmarekordite püstitaja Alfred Neuland. Eesti iseseisvumisel arenes tõstmine eriti kiiresti 1920. aastate algul. Esimesed meistrivõistlused peeti 1921. aastal. 1922. aastal Tallinnas toimunud maailmameistrivõistlustel võitsid eestlased 3 kuld-, 3 hõbe-, ja 5 pronksmedalit. Kuldmedali võitsid Alfred Neuland (kergekaal), Saul Hallap (keskkaal), Harald Tammer (raskekaal).
Hilisematel aastatel jõudis maailmaklassi Arnold Luhaäär (1933 Euroopa meistrivõistluste hõbe, 1938 maailmameistrivõistluste pronks).

1966. aastal tõstis Olav Kool esimese eestlasena 3 tõstega 500 kg, järgmisel aastal ületas Jaan Talts selle tulemuse esimesena maailmas poolraskekaalus. Jaan Talts on kõigi aegade edukaim Eesti tõstja: ta on püstitanud 40 maailmarekordit ning võitnud olümpiamängudel kuldmedali (1972 raskekaalus) ja hõbemedali (1968 poolraskekaalus), 3 maailmameistrivõistluste kuldmedalit ja ühe hõbemedali ning 4 Euroopa meistrivõistluste kuldmedalit.

Silmapaistvaid tulemusi on saavutanud ka Karl Utsar (1971 Euroopa meistrivõistluste pronksmedal raskekaalus).

[redigeeri] Tõstmise eripära ja vahendid

Tõstmisviise on praegu kaks:
Rebimine, mille puhul kang tõstetakse üles ühe katkematu liigutusega.
Tõukamine, mille puhul kang tõstetakse enne rinnale ja tõugatakse seejärel pea kohale.

Meeste kaalukategooriad on 52, 56, 60, 67, 75, 82,5, 90, 100, 110, 125, ja üle 125 kg.
Naiste kaalukategooriad on 44, 48, 52, 56, 60, 67, 75, 82,5, 90, ja üle 90 kg.

Tõste loetakse sooritatuks, kui võistleja hoiab kangi pea kohal 2 sekundit (kangi hoidmisel ajal peavad võistleja jalad olema sirged ja paralleelsed). Tõste õigsust hindavad 3 kohtuniku. Sportlane saab kummaski tõsteviisis teha 3 katset. Kui pärast kolmandat katset on võimalik rekordi ületamine, antakse veel üks katse. Tõste sooritamiseks antakse aega 3 minutit. Võistlemist alustatakse varem tellitud algraskuse tõstmisest. Lõpptulemuse määrab kummaski tõsteviisis saavutatud parima tulemuse summa.

Kogu võistlus toimub laval, mille mõõtmed on vähemalt 2,5×2,5 m ega ületa 4,0×4,0 m. Võistluskang ei tohi olla laiem kui 2,2 m.