1968. aasta suveolümpiamängud

Vajab toimetamist

1968. aasta suveolümpiamängud olid XIX kaasaegsed olümpiamängud, mis toimusid 12.–27. oktoobrini 1968 Méxicos.

México kinnitati olümpialinnaks ROK-i 60. istungjärgul Baden-Badenis 1963, kui ta edestas Detroiti (USA) häältega 30:14. Veel kandideerisid Buenos Aires (Argentiina) ja Lyon (Prantsusmaa).

[redigeeri] Võistluspaigad

Olümpiamängude peaareen oli Estadio Olimpico, mis valmis 1952. aastal ja mille projekteeris arhitekt Diego Rivera. Staadionil oli 80 000 istekohta.

Muud võistluspaigad olid Estadio Azteca (105 800 pealtvaatjakohta) - jalgpall; Palacio de los Desportes (22 500) - korvpall; Arena Mexico (15 000) - poks; Auditorio Nacional (12 500) - võimlemine; Gimnasio Olimpico (5250) - võrkpall; Alberca Olimpico (10 000) - ujumine; Insurgentese teater - tõstmine; Pistahelo jäähall - maadlus; Velodromo Olimpico (6000) - jalgrattasport. Omapärane oli Xochimilco rahvusparki rajatud 2200 m pikkune, 125 m laiune ja 13,5 m sügavune aerutamis- ja sõudmiskanal, kuhu vee puhtana hoidmiseks lasti Jaapanist toodud veekasve söövaid kalu. Ratsutamine toimus Campo Marteli väljakul, kuid kolmevõistlejad pidid võistlema 180 km kaugusel Avandros. Purjetajad seilasid veelgi kaugemal, Méxicost 400 km kaugusel asuvas Acapulcos. Jalgpalli alagrupimänge peeti lisaks Méxicole Pueblas, Guadalajaras ja Leónis.

[redigeeri] Avatseremoonia

Olümpiatule süütas esmakordselt naine, Norma Enriqueta Basilio de Sotelo.
Olümpiavande andis kergejõustiklane Pablo Lugo Garrido.
Olümpiamängud kuulutas avatuks president Gustavo Diaz Ordaz.

[redigeeri] Riigid ja sportlased

Osales 5516 sportlast, neist 781 naist.

Esmakordselt osalesid Saksa DV ja Saksa FV eraldi.

Vera Časlavska (Tšehhoslovakkia) võitis naiste sportvõimlemises 4 kulda ja 2 hõbedat.

Alfred Oerter (USA) võitis 4. järjestikuse kulla meeste kettaheites.

Debbie Meyer (USA) oli esimene ujuja, kes võitis ühtedelt mängudelt 3 kulda.

Richard Fosbury (USA) võitis kõrgushüppe, kasutades omaleiutatud floppstiili.

[redigeeri] Eestlased ja Eesti sportlased

Svetlana Tširkova võitis floretinaiskonnas kuldmedali.
Jaan Talts võitis tõstmise poolraskekaalus hõbemedali.
Anatoli Krikun sai korvpallis pronksmedali.
Priit Tomson sai korvpallis pronksmedali.
Jaak Lipso asi korvpallis pronksmedali.
Tõnu Lepik oli kaugushüppes 5., püstitades Eesti rekordi 8.09, mis püsis kauem kui Robert Beamoni maailmarekord 8.90.
Laine Erik jõudis 800 m jooksus poolfinaali.
Mart Paama oli odaviskes 15.
Rein Aun katkestas kümnevõistluse.
Tiit Helmja jõudis sõudmises kahepaadil poolfinaali.
Toomas Arusoo (Kanada) jõudis rinnuliujumises poolfinaali.

[redigeeri] Varia

Esmakordselt peeti olümpiamängud kõrgmäestikutingimustes. Õhk sisaldas 30% vähem hapnikku kui meretasapinnal. Tingimused olid soodsad lühiajalist pingutust nõudvatele spordialadele (tõstmine, ujumine). James Hines püstitas maailmarekordi 100 m jooksus, joostes esmakordselt alla 10 sekundi (9,95). Tommie Smith püstitas maailmarekordi 200 m jooksus, joostes esmakordselt alla 20 sekundi (19,8). USA meeskond jooksis 4×100 m 3.56,1-ga, mis püsis maailmarekordina 25 aastat. Robert Beamon hüppas kaugust 8.90, mis püsis maailmarekordina 22 aastat. Kolmikhüppes parandati maailmarekordit 5 korda. Kõigis jooksudes, sealhulgas teate- ja tõkkejooksudes kuni 800 meetrini püstitati maailmarekord, välja arvatud naiste 400 m jooks ja 80 m tõkkejooks ning meeste 110 m tõkkejooks, kus sündis ainult olümpiarekord.

Jalgrattaspordis ületati kõik maailmarekordid. Mõnel alal ületas enamik sportlasi senise maailmarekordi.

Kõrgmäestikutingimused on ebasoodsad pikaajalist pingutust nõudvatele spordialadele (pikamaajooks).

Esimest korda saadeti võitjad dopingukontrolli. Otsiti alkoholi ja erguteid. Viievõistleja rootslane Hans-Gunnar Liljenvall diskvalifitseeritigi alkoholi tarvitamise pärast ja jäi ilma meeskondlikust pronksmedalist.

Samuti korraldati alates 1966. aastast naisvõistlejatele sookontrolli, mis sundis mõnedki "naised" spordist loobuma.

Mitmed USA neegersportlased tulid autasustamispjedestaalile mustades sokkides, mis sümboliseeris nende vaesust, ja tõstsid hümni ajal musta poksikindaga käe, mis sümboliseeris nende ühtsust ja võitlust diskrimineerimise vastu. USA Olümpiakomitee diskvalifitseeris 200 m jooksu medaliomanikud Tommie Smithi ja John Carlose selle eest eluks ajaks.

[redigeeri] Spordialad

[redigeeri] 20 enim medaleid võitnud riiki

Riik	Kuld	Hõbe	Pronks	Kokku
USA	45	28	34	107
NSVL	29	32	30	91
Ungari	10	10	12	32
Saksa LV	5	11	10	26
Jaapan	11	7	7	25
Saksa DV	9	9	7	25
Poola	5	2	11	18
Austraalia	5	7	5	17
Itaalia	3	4	9	16
Prantsusmaa	7	3	5	15
Rumeenia	4	6	5	15
Tšehhoslovakkia	7	2	4	13
Suurbritannia	5	5	3	13
Keenia	3	4	2	9
Mehhiko	3	3	3	9
Bulgaaria	2	4	3	9
Jugoslaavia	3	3	2	8
Taani	1	4	3	8
Holland	3	3	1	7
Iraan	2	1	2	5

Riikide mitteametlik paremusjärjestus

[redigeeri] Välislink

México olümpiamängud ROK-i kodulehel

Olümpiamängud		Suveolümpiamängud 1896, 1900, 1904, 1906¹, 1908, 1912, (1916)², 1920, 1924, 1928, 1932, 1936, (1940)², (1944)², 1948, 1952, 1956, 1960, 1964, 1968, 1972, 1976, 1980, 1984, 1988, 1992, 1996, 2000, 2004, 2008, 2012, 2016, 2020
		Taliolümpiamängud 1924, 1928, 1932, 1936, (1940)², (1944)², 1948, 1952, 1956, 1960, 1964, 1968, 1972, 1976, 1980, 1984, 1988, 1992, 1994, 1998, 2002, 2006, 2010, 2014, 2018
		¹ROK-i poolt praegu mitte tunnustatud. ²Jäid ära sõja tõttu.