Metallica

Vajab toimetamist

Metallica on USA-Taani päritolu hard rock/ heavy metal bänd, mis alustas oma tegevust 21. oktoobril 1981 ja tegutseb siiani. 1980. aastatel oli ta ülipopulaarne tõsiusklike hevirokkarite seas, alates 1991. aasta "Black Albumist" on ta liikunud mainstreami poole ja saanud üle kogu maailma väga tuntuks. 29. juunil 1999 ja 13. juunil 2006 andis Metallica kontserdid ka Eestis Tallinna Lauluväljakul.

Metallicat loetakse thrash-metal'i "suure neliku" üheks liikmeks, kuhu kuuluvad ka Slayer, Megadeth ja Anthrax.

Metallica on müünud 57 miljonit plaati Ameerikas ja 40 miljonit väljaspool Ameerikat. Kokku on arvatavasti müüdud 100 miljonit, millega Metallica on 18. bänd plaatide müügi poolest Ameerika ajaloos.

Aastal 2003 tuli välja Metallica uusim plaat "St. Anger". St. Anger teenis palju kriitikat, kuigi album oli väga populaarne.

Sisukord 1 Ajalugu 1.1 Algusajad (1981-1985) 1.2 Mainstream edu (1986-1994) 1.3 Loadi ajastu (1995-1999) 1.4 Probleemid Napsteriga (2000-2001) 1.5 Newsted lahkub (2001-2003) 1.6 Uus algus (2003-praeguseni) 2 Diskograafia 3 Koosseis 3.1 Algkoosseis 3.2 Muutused 3.3 Praegune koosseis 4 Välislingid

[redigeeri] Ajalugu

[redigeeri] Algusajad (1981-1985)

Metallica lõid 1981. aastal Californias trummar Lars Ulrich ning kitarrist ja vokalist James Hetfield. Ulrich ja Hetfield kohtusid, kui mõlemad olid pannud kuulutuse ajakirja "The Recycler". Ulrich, kes oli mõjutatud briti heavy metali uuest lainest, oli proovinud varemgi enda bändi luua. Nüüd, 28. oktoobril, sai see siis lõpuks ka teoks. Bändi esimene proov toimus Lars Ulrichi garaažis. Sel hetkel olid bändis ainult Ulrich, Hetfield ja kitarrist Lloyd Grant. Bassist Ron McGovney, Metallica esimene bassimees, liitus mõni päev hiljem. Bänd kasutas ka paari asendusbassisti, näiteks Brad Parkerit ja Jeff Warnerit. Bänd sai oma nime, kui Ulrich aitas San Francisco piirkonna metali edendajal Ron Quintanal välja valida nime uue ajakirja jaoks, reklaamimaks metalit ja uusi heavy metali uue laine bände. Quintana tuli välja nimega "Metallica", aga Lars soovitas kähku teist nime ja otsustas kasutada seda enda bändi nimena.

1982. aasta alguses lindistas Metallica loo "Hit The Lights" esimese Metal Massacre'i koostamiseks. Kitarrist Lloyd Grant mängis küll soolosid, aga ei saanud kunagi bändi tõeliseks liikmeks. Lootuses leida juhtkitarrist, pani Ulrich ajalehte kuulutuse. Dave Mustaine bändist Panic vastas sellele. Metallica kutsus Mustaine'i proovi ning oli nii vaimustuses tema soojendusest ja tehnikast, et kutsus ta juba enne proovi toimumist bändi. Mõni kuu hiljem lindistas bänd demo "No Life 'Til Leather", mis tõmbas kohe põrandaaluste lindistuste kuulajate tähelepanu. Vastuolud Mustaine'iga viisid lõpuks McGovney lahkumiseni bändist ja ta asendati Cliff Burtoniga bändist Trauma. Metallica liikmed asusid ümber San Franciscosse.

Metallica kogus El Cerritos Californias ruttu kuulsust live kontsertidega. 1983. aastal käis bänd Joni ja Marsha Zazula nõudmisel Rochesteri New Yorgis. Pärast paari show'd kirjutas bänd Zazuladega alla lepingu Megaforce Recordsiga. Natuke aega pärast New Yorki jõudmist vallandati bändist segastel asjaoludel Mustaine, põhjendadfes seda halva käitumise, alkoholismi ja muude sõltuvustega. Tema asendajaks värvati Kirk Hammett bändist Exodus. Mustaine lõi uue bändi Megadeth. Hammett tõi bändi oma unikaalse tehnika, mis oli üsna erinev Mustaine'i omast. See tuli rohkem välja albumil "Ride The Lightning", mis oli esimene plaat, kus oli Hammetti lugusid.

Metallica esimese albumi "Kill 'em All" avaldas Megaforce Records 1983. aastal. Selle stiil oli bändiline tüüpiline kogu 1980-ndatel, sisaldades Hetfieldi raskeid vokaale ja agressiivset rütmikitarri. "Kill 'em Allil" ei olnud suuri müüginumbreid, aga see stabiliseeris bändi fännide ringkonna. Aasta hiljem avaldas "Metallica" oma teise "Megaforce" albumi "Ride the Lightning". Uus album laiendas bändi vormi sõnaliselt ja intsrumentaalselt, mis kasvas üle "Kill 'em Alli" laulude.

Paljud fännid nägid Metallicas valdavalt rock'n'roll-muusikat. Metallicat inspireerisid Motörhead, Diamond Head, Saxon ja teised bändid, kes viljelesid uue laine heavy metalit. Inspiratsiooni said nad ka hardcore punk bändidelt nagu Misfits ja Discharge.

[redigeeri] Mainstream edu (1986-1994)

Pärast 1984. aastal lepingu sõlmimist suure plaadifirmaga "Elektra Records" lasi Metallica 21. veebruaril 1986 välja uue albumi "Master of Puppets". Paljud fännid on seda nimetanud bändi parimaks albumiks. Tuur Damage Inc. oli väga edukas ja bänd platseerus 29.-ks Billboardi Top Album Charts'il.

Bänd sai alkoholilembuse tõttu kurikuulsaks. Neid hakati hüüdma "Alcoholicaks" ja nad olid selle üle uhked. Alkohol oli suur osa nende muusikast, esinemisest ja elustiilist. See jäi veel kauaks nii.

27. septembril 1986, Euroopa kontsertide ajal, hukkus bassist Cliff Burton Rootsis Ljungby lähedal. Metallica buss libises libedalt teelt välja ja vajus külili. Burton kukkus aknast välja ja jäi bussi alla. Ei ole teada, kas ta oli siis juba surnud. Vints, mida kasutati bussi üles tõstmiseks, katkes ja buss kukkus teist korda Burtoni peale.

Varem sellel õhtul Hammettil ja Burtonil oli sõbralik lahkarvamus, kes kusagil magama peaks. Mõlemad tahtsid magada samas koikus. Nad otsustasid, et mõlemad tõmbavad kaardipakist välja kaardi ja see kellel on suurem kaart, on võitja. Burton tõmbas välja suurima kaardi, poti ässa. Nii magas Burton selles koikus, mis tõi talle enneaegse surma. Hammett võitleb ikka veel selle faktiga, et see oleks võinud tema olla.

Pärast Burtoni surma oli Metallica tulevik suure küsimärgi all. Kolm bändiliiget teadsid, et nende jätkamine oleks Cliffi soov ja Burtonite perekonna õnnistusega hakkasid nad uut liiget otsima. Otsingud algasid peaaegu kohe. Kõige andekam proovijate seas oli Les Claypool, Hammetti lapsepõlvesõber. Bändile Claypool meeldis, aga nad väitsid, et ta tehnika on liiga funkilik. Claypool liikus edasi ja lõi uue eduka bändi Primus.

Kolm nädalat pärast Burtoni matuseid, 28. oktoobril 1986, liitus bändiga Jason Newsted. Newstediga lõpetas bänd ka Damage Inc. tuuri. Üleminek Burtonilt Newstedile oli raske: bänd testis mitu kuud Newstedi kannatlikust ja vastupidavust. Tema halb kohtlemine sai kurikuulsaks: Newsted pidi maksma hotelliarved, sööma sushi-restoranis wasabit ja ei saanud sõita koos ülejäänud bändiga limusiinis.

Pärast Damage inc. tuuri lõppu salvestas Metallica juulis 1987 plaadi "$5.98 EP: Garage Days Re-Revisited", mis pidi proovile panema nii nende uue stuudio kui ka Newastedi võimed. Plaadi sisuks olid Ameerika publikule suhteliselt tundmatute Briti hevibändide kaverid.

1988. aastal andis bänd välja plaadi "...And Justice for All". Tegu oli bändi seni kõige keerulisema muusikalise väljendusega ning esimese tõelise stuudioalbumiga pärast Burtoni surma. Jason Newsted oli saanud bändi täieõiguslikuks liikmeks, ent plaati kuuulates pole bassi kuigivõrd kuulda. Millest Newstedi tookordne tagaplaanile jätmine on tingitud, pole päris selge, kuid ilmselt oli peamiseks põhjuseks see, et plaadile lõpliku kuju andmise juures Newstedi polnud ning seetõttu ei saanud ta oma arvamust ka avaldada.

"...And Justice for All" oli tunduvalt erinev bändi varasemast loomingust ning eripärane kogu metali ajaloos üldse. Metallica oli heliliselt selgelt lähenenud mainsteram'ile, ent lugude teemad ja pikkus näitasdi, et nad on enesele truuks jäänud. Peamiselt olid plaadil esindatud morbiidsed teemad: esimene lugu "Blackened" räägib maailma hävitamisest inimkonna poolt, hittlugu "One" aga Esimeses maailmasõjas kõik jäsemed ja meeleelundid kaotanud sõdurist, kes ei suuda elada ega surra. Metallica seni viimane instrumentaalpala "To Live Is To Die" on austusavaldus Cliff Burtonile, kelle kirjutatud sõnad Hetfield loo keskel ka ette loeb. Et plaadi lood olid pikad ning keerulised, loobus Metallica hiljem enamiku esitamisest (erandiks jäi "One").

Kontsertesinemistel jätkas Metallica sensatsiooniliste ja humoorikate võtete rakendamist: näiteks vahetasid nad omavahel ära pillid, nii et Hetfield mängis trumme, Hammett bassi, Newsted kitarri ja Ulrich laulis. Bändi fänkond oli 1990. aastate alguseks suurem kui kunagi varem.

1991 ilmus bändi kõigi aegade edukaim album "Metallica", mis on tuntud ka "The Black Albumi" nime all. Ehkki plaadikujundus võitis tänu oma minimalismile ning sisulisele ühevärvilisusele hiljem kõigide aegade viletsama kujunduse tiitli, sai muusika kardinaalselt vastupidise hinnangu. Album oli selgelt mainstream'ilik, ent sellele vaatamata polnud lugude kvaliteet sugugi halb. Plaat ilmus koostöös produtsent Bob Rockiga, kes tegi Metallicaga koostööd kuni 2006. aastani. Ehkki albumi valmimisega oli mõningaid probleeme ning selle kulud kasvasid suhteliselt suureks, oli asi vaeva väärt, sest juba mõne nädalaga sai see plaatinaplaadi staatuse ning seda müüdi rohkem kui bändi kõiki eelnevaid plaate kokku.

Albumil olid sellised hitid, nagu "Enter Sandman", "Wherever I May Roam" ja "Nothing Else Matters". Esimene neist sai kiiresti bändi tuntuimaks looks ning seda mängitakse tänini paljudel avalikel üritustel. "Nothing Else Matters" on ilmselt parim ballaad, mille Metallica kunagi on teinud, ehkki see vihastas paljusid bändi algusaja fänne. Igal juhul muutis "The Black Album" Metallica maailmakuulsaks ning plaadi edu turjal sõitis bänd 5 pikka aastat.

Järgnevad aastad möödusidki enamasti mööda maailma ringi tuuritades. Metallica oli oma populaarsuse tipus: ükskõik, kuhu nad ka läksid, müüdi nende kontserdid alati välja. 1992. aastal toimus aga Montréalis pürotehniline õnnetus, mille tagajärjel ei saanud Hetfield tükk aega kitarri mängida (selle asemel tegi seda Metal Churchi kitarrist John Marshall). Montréali tuur oli ühine Guns N'Roses'iga, kelle laulja samuti pürotehnika tõttu kannatada sai.

[redigeeri] Loadi ajastu (1995-1999)

Pärast peaaegu kolmeaastast Black Albumi tuuri hakkas bänd tegelema uue suuna otsimisega. Esimeseks tuurijärgseks teoks oli Motörheadi solisti Lemmy Kilmisteri 50. juubelil üles astumine, kus mängiti uut singlit "Hero of the Day" ning nelja Motörheadi loo kaverit. Hiljem avaldati need ka CD-l.

Järgnevalt tegeleti umbes aasta uue albumi, mis sai nimeks "Load", tegemisega. Plaadi piiratud pikkuse ning bändi soovimatuse tõttu anda välja duubelalbumit ilmus 1997. aastal album "ReLoad", kus olid "Loadilt" välja jäänud lood, millest mõnda oli uue plaadi jaoks tunduvalt muudetud.

"Load" ja "ReLoad" olid bändi varasemast loomingust tunduvalt erineva sisuga ning see tekitas mõistagi vastuolusid. Metallica näis neil olevat loobunud oma metal-bändi imidžist ning kõlas enamasti suhteliselt mainstream-rockilikult. Bändi liikmed ajasid maha ka oma pikad juuksed ning see tekitas tõsiusklike hevifännide seas tõsist raevu. Metallicat hüüti mõnitavalt nii "Poptallicaks" kui ka lihtsalt "Licaks" (kuna Metalit ju enam nende muusikas ei olnud). Samas olid mitmed kuulajad ka rahul, et bänd suudab oma varaematest stampidest välja tulla ja midagi täiesti uut teha. "Load" ja "ReLoad" ongi suhteliselt vastuolulised ning metal-bändi jaoks kahtlemata veidrad albumid. Mõlemal on väga rahulikke ballaade ("Bleeding Me" ja "Mama Said" "Loadil" ning "Low Man's Lyric" "ReLoadil"), enamik lugudest on aga suhteliselt pop-rocki hõngulised, mida kallutavad küll metali poole Hammetti soolod ja Hetfieldi vokaal. Ainsaks tõeliselt "rajuks" looks võiks pidada "Fueli" "ReLoadilt". Hittideks said aga väga laiale kuulajaskonnale peale läinud "Hero of the Day", "The Memory Remains" ja "Unforgiven II". Kõige eksperimenteerivamad lood olid kahtlemata aga "Mama Said", mida võib pidada peaaegu klassikaliseks kantrilooks, ja "Low Man's Lyric", kus kasutati viiulit ja väntorelit. Kahtlemata tagas senisest tunduvalt teistsugune stiil Metallica muusikale raadioedetabelites üpris suure edu, kuid albumite müüginumbrid jäid väiksemaks kolme eelneva ("Master of Puppets", "...And Justice For All" ja "Metallica") omadest.

1998 avaldas Metallica kaveriduubelalbumi "Garage inc.". Esimese plaadi peal oli hiljuti salvestatud materjal bändi mõjutanud artistidelt, nende hulgas Mercyful Fate'ilt, Thin Lizzy'lt, Lynyrd Skynyrd'ilt ja mitmetelt teistelt. Hiti staatusesse jõudsid albumilt kaks lugu: "Turn the Page", mis oli kaver Bob Segerilt, ning "Whiskey in the Jar", mille aluseks oli iiri rahvalaul. Teise plaadi peal olid varasemad salvestused, millest esimesed olid tehtud juba 1984. aastal. Nii võib "Garage inc.-i" käsitleda Metallica kaverikrestomaatiana.

7. märtsil 1999 sai Metallica San Francisco Walk of Fame'ile ning päev kuulutati linnas ametlikult Metallica-päevaks. 21. aprillil 1999 toimus Metallica kontsert koos San Francisco sümfooniaorkestriga, mida juhatas Michael Kamen. Kamen oli Metallicaga koostööd teinud juba "Nothing Else Mattersi" salvestamisel ning pakkus nüüd, et võiks siduda Metallica ning klassikalise muusika. Eriti huvitav oli seejuures asjaolu, et kontserdi kavasse võeti ka 1984. aasta vihase heviplaadi "Ride the Lightning" lugusid (sealhulgas "Creeping Death"). Kontsert salvestati ning avaldati plaadi "S&M" kujul. Seal oli lisaks bändei varasemale loomingule ka kaks uut lugu: "No Leaf Clover" ja "-Human".

1999. aastal toimus ka "Garage inc.-i" promotuur "Garage Days Remains The Same", mis tõi Metallica ka Eestisse, Tallinna Lauluväljakule. 29. juunil toimunud kontserdil, kuhu tuli umbes 26 000 pealtvaatajat, esitati siiski põhiliselt vanemaid lugusid, ent mõistagi ei jäänud kõlamata "Whiskey in the Jar".

[redigeeri] Probleemid Napsteriga (2000-2001)

Aastal 2000 avastas Metallica, et nende loo "I Disappear" demo oli jõudnud Napsterisse ja levinud üle kogu maailma, ehkki lugu polnud veel valmis ning pidi avaldatama alles filmi "Mission:Impossible II" heliribal.

Metallica avastas peagi ka seda, et kogu nende looming oli Napsteri kaudu vabalt saadaval ning algatas autoriõiguste rikkumise tõttu kohtuasja, nõudes, et 300 000 Napsteri kasutajat, kes levitasid bändi loomingut, eemaldataks faililevitusvõrgust. 2001 leppisid Metallica ja Napster kokku kohtuvälises lahendis, millega mitmete Napsteri kasutajate kontod suleti. Otseselt ühegi üksikisiku vastu bänd siiski kohtuteele ei läinud. Lars Ulrich esines 11. juulil 2000 aga USA Senati Juriidilise Komitee ees kõnega autoriõiguste rikkumise suhtes.Lars Ulrichi tunnistus Senatile

Bändi selline käitumine tekitas nii fännide kui ka mitmete teiste muusikatarbijate seas suurt pahameelt. Leiti, et Metallica on vaid raha peal väljas ning kõige enam sai kriitika osaliseks Lars Ulrich, keda peeti asja peamiseks algatajaks ning läbiviijaks. Bändi kohta tehti paroodiakoomikseid ja -animafilme ning mitmed fännid teatasid, et ei taha Metallica ega selle muusikaga enam mingit tegemist teha. Paraku ei jäänud nördinud fännide reaktsioon Metallicale 2001. aastal ainsaks tõsiseks tagasilöögiks.

[redigeeri] Newsted lahkub (2001-2003)

2001. aastal, kui bänd plaanis minna stuuiosse uut albumit lindistama, teatas bassist Jason Newsted, et ta lahkub bändist, tuues põhjuseks füüsilised kahjustused, mida ta endale oli muusikat mängides teinud. hiljem selgus siiski, et peamiseks põhjuseks olid vastuolud James Hetfieldiga, kes vastustas Newstedi kõrvalprojekti, bändiga Echobrain, tegelemist. Et suhted bändis olid üldiselt halvad, oli bänd palganud endale psühhoterapeudi, mis Newstedi sõnul oli "nõrk ja lame".

Järgmiseks hoobiks oli Hetfieldi minek alkoholi võõrutusravile 2001. aasta juulis, misjärel bändi funktsioneerimine lakkas. Ulrich ja Hammet pidid esimest korda Metallica ajaloos kaaluma tõsiselt bändi eksisteerimise lakkamise võimalust. Siiski otsustas Hetfield pärast võõrutusravi bändi juurde naasta ning kolmekesi jätkati ettevaatlikult albumi salvestamist. Bassimängija osa täitis bändi produtsent Bob Rock.

Newstedi asemel võeti alles 2003. aastal bassimeheks Robert Trujillo, kes varem oli mänginud bändis Suicidal Tendencies ja koos Ozzy Osbourne'iga. Samal ajal oli Newsted liitunud kanada bändiga Voivod ning esines ka koos Ozzyga.

[redigeeri] Uus algus (2003-praeguseni)

Juunis 2003 avaldas Metallica oma kaheksanda täispika stuudioalbumi "St. Anger". Selle muusika on taotluslikult krobeline ning ilustamata, hoopis teise stiiliga kui bändi varasem looming. Seetõttu sai album ka palju kriitikat, eriti märgiti seda, et Hetfieldi vokaal on liiga pehme ja paindlik, Ulrichi trummid kõlavad liiga tuhmilt ja kumedalt ning üheski loos pole soolosid, mis Metallica puhul tundus varem mõeldamatu. Sellele vaatamata saatis albumit suhteliselt suur müügiedu ning juba selle ilmumise fakt üksinda andis märku, et bänd on elus ja tegutseb.

2004. aastal andis Metallica välja mitu singlit ning samuti valmis dokumentaalfilm "Some Kind Of Monster", mis näitas nii "St. Angeri" valmimise käiku kui ka bändis valitsevaid sisepingeid ja nende lahenemist.

Kuni 2005. aastani oli Metallica pidevalt "St. Angeri" promotuuril ning võttis seejärel aja maha. Veebruaris 2006 teatas bänd aga, et loobub uue albumi salvestamisel kauaaegse produtsendi Bob Rocki teenetest (too oli produtseerinud Metallica kõik albumid alates 1991. aastast). Uueks produtsendiks sai Rick Rubin, kes oli varem koostööd teinud selliste artistidega, nagu Red Hot Chili Peppers, Weezer, Audioslave, Slipknot, System Of A Down, Johnny Cash, LL Cool J, Jay-Z ja Slayer.

Juunis algas Euroopas Metallica kontsertturnee "Escape from studio 2006", mille käigus anti kontsert ka Eestis Tallinna Lauluväljakul, mis oli bändi ainus kontsert Ida- ja Põhja-Euroopas ning mida tuli kuulama 78 000 inimest, mis on Lauluväljaku uus publikurekord (arvestamata laulupidusid). Laulukaare all esitati põhiliselt bändi vanemat loomingut, ainsaks erandiks oli teise loona kõlanud "Fuel". Samuti tähistati 20 aasta möödumist "Master Of Puppetsi", kahtlemata Metallica ühe olulisema albumi loomisest ning see esitati kontserdil ka täies pikkuses.

Kontserdil esitas Metallica järgnevad lood:

1. "Creeping Death"
2. "Fuel"
3. "Wherever I May Roam"
4. "For Whom The Bell Tolls"
5. "Fade To Black"
6. "Battery"
7. "Master Of Puppets"
8. "The Thing That Should Not Be"
9. "Welcome Home (Sanitarium)"
10. "Disposable Heroes"
11. "Leper Messiah"
12. "Orion"
13. "Damage inc."
14. "Sad But True"
15. "Nothing Else Matters"
16. "One"
17. "Enter Sandman"
18. "So What"
19. "Seek & Destroy"

Pärast tuuri lõppu augustis on bänd jätkanud tööd uue albumi kallal, mis peaks ilmuma 2007. aastal.

[redigeeri] Diskograafia

• "Kill 'em All" (1983)
• "Creeping Death" (EP; 1984)
• "Ride the Lightning" (1984)
• "Whiplash" (EP; 1985)
• "Master of Puppets" (1986)
• "Garage Days Re-Revisited" (EP; 1987)
• "...And Justice for All" (1988)
• "One" (EP; 1989)
• "Damaged Justice" (duubelalbum, oli müügil ainult Jaapanis; 1990)
• "The Good, the Bad and the Live" (1990)
• "Black Album" (või "Metallica"; 1991)
• "Live at Wembley Stadium" (EP; 1992)
• "15 pieces of Live Shit promo" (EP; 1993)
• "Live Shit: Binge & Purge" (1993)
• "Mandatory Metallica" (EP; 1996)
• "Load" (1996)
• "Hero of the Day" (1996)
• "Live in London (1996)" (1997)
• "ReLoad" (1997)
• "The Memory Remains" (EP; 1998)
• "The Unforgiven II" (EP; 1998)
• "Garage Inc." (1998)
• "S&M promo" (EP; 1999)
• "S&M" (1999)
• "Whiskey in the Jar" (1999)
• "St. Anger" (2003)
• "St. Anger" (EP; 2003)
• "The Unnamed Feeling" (EP; 2004)
• "Some Kind of Monster" (EP; 2004)

[redigeeri] Koosseis

[redigeeri] Algkoosseis

• James Hetfield - vokaal, rütmikitarr
• Lars Ulrich - trummid
• Dave Mustaine - juhtkitarr
• Ron McGovney - basskitarr

[redigeeri] Muutused

1982. aasta lõpul tuli Ron McGovney asemele bassimängijaks Cliff Burton ja 1983 Mustaine'i asemele juhtkitarristiks Kirk Hammett, 1986 sai Cliff Burtoni hukkumise järel basskitarristiks Jason Newsted. 2001 lahkus Newsted bändist ning ajutiselt täitis tema kohta bändi produtsent Bob Rock, kuni 2003 võeti asemele Ozzy Osbourne'iga koostööd teinud Rob Trujillo.

[redigeeri] Praegune koosseis

Seega praegu on Metallica koosseis:

• James Hetfield - vokaal, rütmikitarr
• Lars Ulrich - trummid
• Kirk Hammett - juhtkitarr
• Rob Trujillo - basskitarr

[redigeeri] Välislingid

• Metallica kodulehekülg
• Metallica ametlik foorum