Karakal
| Vajab toimetamist |
| Karakal | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
Mõned allikad ("Loomade elu") peavad karakali kasside perekonda kuuluvaks (Felis caracal).
Karakal on kaslaste hulka kuuluv kiskja. Tema tüvepikkus on 65–82 cm, saba 25–30 cm, mass 11-13 kilo, kõrvatutid on kuni 4,5 cm pikad. Need ongi andnud loomale nime: turgi keeltes tähendab 'kara-kulak' musta kõrva. Kõrva likumist kontrollib kakskümmend lihast.
Väliselt sarnaneb karakal ilvesega ja sellepärast on teda nimetatud kõrbeilveseks. Nad pole siiski lähisugulased. Karakal on ilvesest saledam, ka tema jalad on peenemad ja pikemad. Tema karvastik on harilikult liivakarva, kuid võib olla ka punakas või hallikas. Esineb melanootilisi isendeid.
Karakal elab Aafrika kõrbetes ja savannides, Araabia poolsaare kõrbetes ning Kesk- ja Ees-Aasiast kuni Ees-Indiani. Eristatakse 9 alamliiki, neist 7 Aafrikas ja 2 Aasias. Turkmeeni karakal on ladina keeles Felis caracal michaelis, india karakal - Felis caracal schmitzi.
Karakal on peamiselt ööloom, kuid talvel ja kevadel liigub ka päeval. Ta elab meeleldi okassea- või rebaseurgudes, vahel mitu aastat järjest, aga kevaditi võib ka lihtsalt põõsa all puhata. Saaki (peamiselt närilised ja damaanid) ta ei aja taga, vaid püüab tabada mõne pika, kuni 4,5 meetri pikkuse hüppega. Ta sööb ka siile, okassigu, roomajaid, putukaid, noori jaanalinde, väikekiskjaid ja väiksemaid antiloope. Pojad, keda on 1–4, sünnivad aprilli alguses ja kasvavad aeglaselt.
Ronimises ja hüppamises on karakalid väga osavad. Nad võivad püüda lendava linnu, aga õhku tõusvast linnuparvest koguni mitu lindu.
Nad võivad elada looduses 12 aastat, vangistuses 17 aastat.
Vanasti dresseeriti Indias ja Iraanis karakale jahiloomadeks. Inimesega harjuvad nad suhteliselt kergesti ja USAs peetakse neid koduloomadena.
