Clemens X
| Clemens X | |||||||||||||||||||
|
Clemens X, Emilio Bonaventura Altieri (13. juuli 1590 Rooma - 22. juuli 1676) oli paavst 1670-1676. Ta oli 239. paavst.
Emilio Bonaventura Altieri sündis Lorenzo Altieri ja Vittoria Delfini 6-lapselises peres 3. lapsena. Ta õppis Rooma kolleegiumis õigusteadust ja kaitses 1611 doktorikraadi. Altieri ordineeriti 6. aprillil 1624. Ta saadeti Po üleujutuste ajal Ravennasse päästetöid organiseerima ja määrati seejärel apostlikuks visitaatoriks, kuid Castro sõja tõttu ei saanud ta oma ametiülesandeid täita. Hiljem pakuti talle kardinalitiitlit, millest ta loobus oma venna Giambattista Altieri kasuks, kellest sai 1643 kardinal. Nuntsiusena Napolis vahendas ta 1647 vaherahu sõlmimist Masaniello juhtimisel toimunud ülestõusu osalejatega.
Sisukord |
[redigeeri] Ametid
- Rota kohtunik
- 1623 Poola nuntsiatuuri audiitor
- 29. november 1627 – 29. aprill 1670 Camerino piiskop
- 10. detsember 1633 Loreto kuberner
- 4. juuni 1636 Romagna president
- 22. jaanuar – 7. oktoober 1641 Marche kuberner
- 25. detsember 1644 – 1652 nuntsius Napolis
- 1655 erakorraline saadik Lombardias
- 1657 piiskoppide kongregatsiooni sekretär
- 25. jaanuar 1667 Rooma inkvisitsiooni assessor
- 29. november 1669 – 29. aprill 1670 kardinalpreester
[redigeeri] 1669.–1670. aasta konklaav
Clemens X valiti paavstiks 29. aprillil 1670 ja krooniti 11. mail. Ta võttis nime oma eelkäija Clemens IX järgi. Clemens X oli paavstiks saades 79 aasta ja 9 kuu vanusena vanim isik pärast Gregorius XII-t, kes valiti paavstiks. Hiljem pole kedagi nii kõrges eas paavstiks valitud. 20. detsembrist 1669 - 29. aprillini 1670 toimunud konklaavi viimases voorus osales 59 kardinali, kellest 56 pooldasid Altieri valimist. Ta keeldus vanuse tõttu kardinalide otsust tunnustamast ja olevat seetõttu kaks nädalat hiljem toimunud kroonimisele viidud poolvägisi. See oli pikim konklaav pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII.
Clemens IX surma ajal oli kolleegiumis 70 kardinali, kellest 57 saabus 20. detsembriks konklaavile. Järgmisel päeval saabus Friedrich von Hessen-Darmstadt, 22. detsembril Innico Caracciolo d'Airola, 26. detsembril Giberto Borromeo, 28. detsembril Scipione Pannocchieschi d'Elci, 30. detsembril Alfonso Litta, 18. jaanuaril Jean-François-Paul de Gondi de Retz, 20. jaanuaril Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon ja 23. aprillil Luis Manuel Fernández de Portocarrero. 7. jaanuarist 30. jaanuarini puudus konklaavilt Lorenzo Imperiali. 28. jaanuarilt 23. veebruarini puudus konklaavilt Celio Piccolomini. Antonio Barberini ja Federico Sforza ei osalenud haiguse tõttu esimestes voorudes. Barberini puudus haiguse tõttu ka 3. veebruarist 17. märtsini. 24.–27. jaanuaril ei osalenud konklaavil Virgino Orsini. Haiguse tõttu puudusid mõnda aega konklaavilt Giovanni Battista Spada, Marcello Publicola Santacroce, Lazaro Pallavicino, Niccolò Albergati-Ludovisi, Scipione Pannocchieschi d'Elci, Bonaccorso Bonaccorsi ja Marzio Ginetti. Konklaavil peeti soosikuks Benedetto Odescalchit, kuid Prantsusmaa esitas tema vastu veto.
[redigeeri] Välispoliitika
| Kuuria | |||||||||||
|
[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga
Clemens X palus Prantsusmaa kuningalt Louis XIV-t toetust võitluseks türklastega, kuid kuningas ei tahtnud nendega sõdida, vaid veenis paavsti toetama Prantsusmaa sissetungi Madalmaadesse, mida tuleks korraldada Madalmaades elavate katoliiklaste toetamiseks. Kuninga põhjendatud argumendi tõttu taunis Clemens X Hispaania ja Leopold I Habsburgi pakutavat sõjalist abi hollandlastele, kuid tajus varsti, et Louis tegutses Madalmaades vaid oma eesmärgi nimel. Oktoobris 1675 saatis paavst saadikud Euroopa õukondadesse, et sõlmida võimalikult kiiresti rahuleping Madalmaadega.
Clemens X ajal hakkas Louis XIV nõudma regaaliõigust neilt Prantsusmaa piiskopkondadelt, kus see veel ei kehtinud. Louis XIV avaldas 1673 ja 1675 ediktid regaaliõiguse kohta, mille järel kaebasid Alet ja Pamiers piiskopid paavstile. Clemens X suri peatselt ja selle probleemiga hakkas tegelema tema järeltulija Innocentius XI.
[redigeeri] Suhted teiste riikidega
Clemens X toetas Jan Sobieski võitlust türklastega.
Clemens X palus Rootsi kuningalt Karl XI-lt sõjalist abi võitluseks türklastega.
1673 saatis tsaar Aleksei Mihhailovitš Rooma saadiku, kuid paavsti lootus katoliikluse levimiseks Venemaale luhtus, kuna tsaar ei tunnustanud katoliku usku.
[redigeeri] Diplomaatiline kriis Roomas
Kardinal Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni kehtestas 1674 kõikidelt Rooma toodavatelt kaupadelt 3% maksu. Uus maks kehtis nii kardinalidele kui suursaadikutele, kes seni olid maksukohustusest vabastatud. Järgmise otsusega käskis kardinal võõrandada kõik kaubad, millelt 3% maksu ei tasutud. Kui kardinalid leppisid tekkinud olukorraga, siis saadikud leidsid, et nende õigusi oli rikutud. Keisri, Prantsusmaa, Hispaania ja Venezia suursaadikud saatsid oma sekretärid paavsti juurde audientsi paluma, kuid Albertoni lasi neile edasi öelda, et paavst on hõivatud. Pärast seda, kui saadikud olid 4 päeva järjest tagajärjetult nõudnud kokkusaamist paavstiga, lähetasid nad oma sekretärid sama sooviga kardinali juurde, kes keeldus neid vastu võtmast. Kriis vältas oluliste muutusteta terve aasta, enne kui kardinal soostus tegema järeleandmisi.
[redigeeri] Liturgilised otsused
1670 kohustas Clemens X kõiki katoliiklasi tähistama 2. oktoobrit peainglite päevana.
1671 lubas ta kogu Hispaanias tähistada roosipärja püha 7. oktoobril. Seni tähistati seda püha kirikutes, kus olid roosipärjale pühendatud altarid.
13. jaanuaril 1672 reguleeris ta nõudeid, mis sätestasid pühakute reliikviate viimist ühest paigast teise. Reliikviaid tohivad transportida ainult kardinalvikaarid. Lisaks sellele kinnitas ta, et reliikviatega kaubitsemine on ekskommunikeerimise ähvardusel keelatud. Clemens X andis Sixtus I reliikviad kardinal Retzile.
1672 lubas ta karmeliitidel tähistada Karmeli Neitsi Maarja püha 16. juulile järgneval pühapäeval või mõnel teisel pühapäeval juulis. 21. novembril 1674 lubas ta Hispaanias ja selle kolooniates seda püha tähistada kõikides kogudustes. 1675 lubas ta ka Austrias tähistada Karmeli Neitsi Maarja püha kõikides kogudustes.
1675. aastat tähistati juubeliaastana ja paavst käis 12 korda vaestemajades palverändurite jalgu pesemas.
1676 lubas ta Freisingi piiskopkonnas tähistada kannatusnädala esmaspäeva Issanda kannatuskrooni päevana (Festum susceptionis coronae Domini).
Ta keelas Baieris kasutatava kombe (Risus Paschalis), kus preester esitas ülestõusmispühade ajal pärast missat naljakaid lugusid ja koomilisi laule, mis pidid koguduses esile kutsuma naeru.
[redigeeri] Klerikaalsete institutsioonide reformid
11. juunil 1670 kinnitas ta frantsiskaanide privileegid Pühal Maal.
3. oktoobril 1670 kinnitas ta Assisi Franciscuse auks kasutatava Porziuncula privileegi frantsiskaani konventuaalidele.
Ta kinnitas 13. juulil 1673 avaldatud apostellikus kirjas Dudum felicis Püha Franciscuse südame vennaskonna privileegid.
1673 kinnitas ta Petlemma rüütliordu konstitutsiooni.
1674 annetas ta Jean Eudesi rajatud eudistidele (CIM) indulgentsid.
Lahendamaks Kanadas piiskop François Xavier de Laval-Montmorency jurisdiktsiooni üle puhkenud vaidlust, otsustas ta 4. oktoobril 1674 moodustada Quebeci piiskopkonna ja kinnitas, et Quebeci piiskop allub vahetult Rooma paavstile.
Ta tunnustas Böömi rüütliordut (Ordo Militaris Crucigerorum cum Rubea Stella).
Ta reguleeris Beatrice de Silva rajatud kontseptsionistide nunnaordu reegleid.
[redigeeri] Muud otsused
Juunis 1670 lubas ta Roomas resideeruvatel prelaatidel kanda violetset sidet piiskopikübaral (galerol).
21. juunil 1670 avaldatud bullas "Superna" sätestas ta, et orduvaimulikel peab olema kohaliku piiskopi luba, kui nad soovivad palvetada või pihisakramenti anda mõnes teises kirikus.
Kaldea patriarh Simeon XII saatis talle 1670 kirja, milles patriarh tunnustas katoliku kirikus kasutatavat usutunnistust.
Ta kinnitas 1671 germaani kolleegiumi privileegid ja 16. oktoobril 1672 kohustas ta tudengeid õpingute lõppemise lähenedes minema Saksamaale.
30. jaanuaril 1671 lubas ta preestritel õnnistada Ursula Benicasa rajatud teatiini nunnaordus kasutatavaid siniseid skapulaare.
15. märtsil 1671 sätestas ta, et aadlik võib tegeleda kaubandusega. Seni peeti aadlike tegevust kaubanduses taunitavaks.
Alates Clemensi ajast vermiti Roomas münditud müntidele müntimise eest vastutava prelaadi vapi miniatuurne kujutis. See komme säilis 1817. aastani.
Ta saatis 1671 Poola kuningannale Eleonorale „kuldroosi”.
Ta avaldas 21. augustil 1671 bulla "Cum alias" tsölibaadi kohta.
25. juunil 1672 sätestas ta, et Valsecca kabeli Püha Reliikvia altari ees tuleks missasid pidada Kristuse kannatusnädalal ja igal esmaspäeval.
Ta keelas 16. aprillil 1673 misjonäridel raamatute avaldamise ilma usupropaganda kongregatsiooni loata.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 10. mai 1670 Argentiinas Córdoba piiskopkond
- 9. juuni 1670 Portugalis Elvasi piiskopkond
- 1. august 1671 Itaalias Ripatransone piiskopkond
- 4. oktoober 1674 Kanadas Quebeci piiskopkond
- 22. oktoober 1674 Hispaanias Burgose peapiiskopkond
- 19. juuli 1675 Brasiilias São Sebastião do Rio de Janeiro territoriaalprelatuur
[redigeeri] Kanoniseerimised
Clemens X kanoniseeris 6 isikut:
- Francisco de Borgia 20. juuni 1670
- Gaetano 12. aprill 1671
- Kastiilia Fernando III 4. veebruar 1671
- Louis Bertran 12. aprill 1671
- Roos Limast 12. aprill 1671
- Filippo Benizi 12. aprill 1671
Clemens X kuulutas õndsaks 27 isikut:
- Gorinchemi märtrid (Gorcumi märtrid) 24. november 1675
- Adriaan Beanus
- Adriaan van Hilvarenbeek
- Andreas Wouters
- Antonius van Hoornaer
- Antonius van Weert
- Antonius van Willehad
- Cornelius van Wyk
- Duynen Godfrey
- Merville’i Godfrey
- Jacob Lacops
- Wedeni Hierononymus
- Kölni Johannes
- Osterwicki Johannes
- Johannes van Hoornaer
- Leonard Vechel
- Nicolaus Janssen Poppel
- Nicolaus Pieck
- Assche Peetrus
- Theodore van der Eem
- Genua Katariina 6. aprill 1675
- Ollegarius 25. mai 1675
- Peter Pascal 14. august 1670
- Pius V 1. mai 1672
- Risti Johannes 25. jaanuar 1675
- Poola Salome 17. mai 1673
- Milano Veronika 18. mai 1672
- Franciscus Solano 20. juuni 1675
Ta kinnitas 28. jaanuaril 1671 Louise degli Albertoni austamise (venerabilis), 18. mail 1672 Jakobus de Mevania austamise, 19. augustil 1672 Alypiuse ja Possidiuse austamise ning 28. märtsil 1676 Johannes Cantiuse austamise. Ta tunnustas Norberti austamist ja 14. märtsil 1674 Bruno austamist.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Clemens X onu Orazio Altieri pojatütar Laura Caterina abiellus 1669 Gaspare Paluzzi degli Albertoniga, kes muutis oma perekonnanime Paluzzi Altieri degli Albertoniks. Gaspare sai Oriolo ja Viano vürstiks. Tema onu oli kardinal Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni, kes määrati Clemens X poolt cardinal nipote ametisse ja kes pidas hiljem camerlengo ning Rooma kardinalvikaari ameteid.
Orazio Altieri teine pojatütar Anna Vittoria abiellus 14. juunil 1676 Carbognano vürsti Egidio Colonnaga, kelle suguvõsast pärines paavst Martinus V.
Gaspare õde Luigia abiellus 1671 Gravina hertsogi ja Solofra vürsti Domenico Orsiniga, kelle sugulane Vincenzo Maria Orsini di Gravina sai kardinaliks.
Gaspare noorim õde Tarquinia abiellus 1672 Carbognano vürsti Egidio Colonnaga, kuid suri 10 kuud hiljem.
[redigeeri] Clemens X kultuuriloos
Kardinal Albertoni lasi Roomas püstitada Altieri palee (Palazzo Altieri), millest sai sedavõrd luksuslik ehitis, et selle ehitamine läks väga kulukaks ja Clemens X lubas seda mitte kunagi külastada.
Kardinal Albertoni otsustas 1671 hakata Colosseumis pidama härjavõitluseid, kuid tema otsus tekitas usklike seas suurt vastuseisu, kuna esimestel sajanditel suri Colosseumi areenil palju kristlasi märtrisurma ja seetõttu peeti Colosseumit pühapaigaks. 1675 lasi Clemens X juubeliaasta puhul katta Colosseumi võlvkaared kinni.
Tema ajal püstitati Roomas asuvale Sant’ Angelo sillale Carrara marmorist valmistatud inglite kujud ja Püha Peetruse väljakule rajati kaks purskkaevu.
Clemens X määras Vatikani raamatukogu juhatajaks Francesco Lorenzo Brancati di Laura.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Clemens X pühitses 20 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 sakslast, 1 prantslane ja 1 inglane. Ta rajas 19. mail 1670 San Bernardo alle Terme titulaarkiriku San Salvatore in Lauro asemele.
- konsistoorium 22. detsember 1670
- Federico Borromeo
- Gasparo Carpegna
- Camillo Massimo
- konsistoorium 24. august 1671
- Bernhard Gustav von Baden-Durlach in pectore
- César d'Estrées in pectore
- Johann Eberhard Nidhard in pectore
- konsistoorium 22. veebruar 1672
- Pierre de Bonzi.
- Vincenzo Maria Orsini di Gravina (Benedictus XIII)
- konsistoorium 16. jaanuar 1673
- Felice Rospigliosi
- konsistoorium 12. juuni 1673
- Pietro Basadonna
- Girolamo Casanate
- Federico Baldeschi Colonna in pectore
- Girolamo Gastaldi
- Francesco Nerli
- konsistoorium 27. mai 1675
- Mario Alberizzi
- Alessandro Crescenzi
- Philip Thomas Howard of Norfolk
- Galeazzo Marescotti
- Bernardino Rocci
- Fabrizio Spada
[redigeeri] Surm
Clemens X suri 86-aastaselt 22. juulil 1676 Roomas, olles kannatanud aastaid podagra vaevuste käes. Ta oli surres vanim paavst pärast Gregorius XII. Pärast teda on veel vanemalt surnud Leo XIII ja Clemens XII.
| Eelnev: Clemens IX |
Paavst 1670–1676 |
Järgnev: Innocentius XI |
