Innocentius XI

Vajab toimetamist

Innocentius XI

Ilmalik nimi Benedetto Odescalchi Valitsemisaja algus 21. september 1676 Valitsemisaja lõpp 12. august 1689 Eelkäija Clemens X Järeltulija Aleksander VIII Sünnikuupäev 19. mai 1611 Sünnikoht Como Surmakuupäev 12. august 1689 Surmakoht Rooma

Innocentius XI, Benedetto Odescalchi (19. mai 1611 - 12. august 1689) oli paavst 1676 -1689. Ta oli 240. paavst.

Benedetto Odescalchi sündis Comos pankur Livio Odescalchi ja Paola Castelli peres. Ta õppis Comos jesuiitide kolleegiumis ja asus 15 aastaselt tööle suguvõsale kuuluvas pangas Genuas. Odescalchi tundis kutsumust saada vaimulikuks, mistõttu ta loobus senisest tulusast ametist ning jätkas oma õpinguid Roomas ja Napolis, omandades 1639 doktorikraadi õigusteaduste alal. Ta sai tuntuks legaadina Ferraras, kuhu ta oli Innocentius X poolt saadetud abistama näljahädalisi. 1666 tutvustas Aleksander VII teda Ferrara kodanikele kui patrem pauperum (vaeste isa). Odescalchi annetas piiskopina valdava osa oma sissetulekutest vaestele. 1656 astus ta tervislikel põhjustel oma ametikohtadelt tagasi. 1655 – 1676 osales kardinal Odescalchi 4 konklaavil ja kuulus konklaavidel moodustatud Squadrone volante fraktsiooni. 1669 – 1670 toimunud konklaavil oleks Odescalchi valitud paavstiks, kuid Louis XIV käsul pani kardinal Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon kardinalide otsusele Odescalchi valituksosutumisel veto.

Sisukord 1 Ametid 2 1676.aasta konklaav 3 Välispoliitika 3.1 Suhted Prantsusmaaga 3.1.1 Tüli regaaliõiguse pärast 3.1.2 Tüli asüüliõiguse pärast 3.1.3 Konflikt Kölni peapiiskopkonna pärast 3.2 Suhted Inglismaaga 3.3 Suhted Moskvaga 3.4 Võitlus türklastega 4 Klerikaalsete institutsioonide reformid 5 Misjon 6 Liturgilised reformid 7 Teoloogilised vaidlused 8 Muud otsused 9 Uued piiskopkonnad 10 Beatifikatsioonid 11 Innocentius XI kultuuriloos 12 Onupojapoliitika 13 Kardinalide pühitsemised 14 Surm 15 Innocentius XI beatifikatsioon

[redigeeri] Ametid

• protonotar
• Camera Apostolica president
• Ancona komissar
• Macerata kuberner
• Marche rahanduskomissar
• Picena kuberner
• 6. märts 1645 – 21. aprill 1659 kardinaldiakon
• 24. aprill 1645 – 21. aprill 1659 Santi Cosma e Damiano kardinaldiakon
• 22. jaanuar 1647 – 4. aprill 1650 Signatura gratiae prefekt
• 15. juuni 1648 legaat Ferraras
• 4. aprill 1650 - 6. märts 1656 Novara piiskop
• 21. aprill 1659 – 21. september 1676 San Onofrio kardinalpreester
• 12. jaanuar 1660 – 24. jaanuar 1661 kardinalide kolleegiumi camerlengo
• 1666 legaat Ferraras

[redigeeri] 1676.aasta konklaav

Innocentius XI valiti paavstiks 21. septembril 1676 ja krooniti 4. oktoobril. Ta võttis nime arvatavasti Innocentius X järgi, kes pühitses Odescalchi kardinaliks, kuid tema nimevalikut võis määrata ka Innocentius VIII, kelle sugulane kardinal Alderano Cibo oli Odescalchi sõber. 2. augustist 21. septembrini 1676 toimunud konklaavi viimases voorus osales 63 kardinali. Sellel konklaavil moodustati mitmest endisest Squadrone volante fraktsiooni kardinalist Zelanti fraktsioon. Kardinal Odescalchi oli sellel konklaavil kõige mõjukam soosik. Tema peamine vastane kardinal Celio Piccolomini sai esialgu arvukalt hääli, kuid mitte vajalikku enamust, mistõttu kardinal Vincenzo Maria Orsini di Gravina ettepanekul toetas enamik kardinalidest üksmeelselt Odescalchit. Odescalchi keeldus kardinalide otsust tunnustamast, soovitades neil valida mõnda teist isikut ja nõudis täiendavate voorude korraldamist. Lõpuks saavutas ta 47 häält, mis oli sellel konklaavil valituks osutumiseks saadav vajalik häältehulk. Louis XIV kavatses kardinalide valikule panna vetot, kuid muutis oma otsust. Uus paavst esitas konklaavil kardinalidele 14 punktilise reformiprogrammi, millega kardinalid nõustusid. 21. augustil suri kardinal Virginio Orsini ja 27. augustil kardinal Carlo Bonelli.

[redigeeri] Välispoliitika

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Francesco Barberini, Cesare Facchinetti, Niccolo Albergati-Ludovisi, Alderano Cibo Cardinal nipote - Riigisekretär Alderano Cibo Camerlengo Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni Rooma kardinalvikaar Gasparo Carpegna

[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga

[redigeeri] Tüli regaaliõiguse pärast

Louis XIV kuulutas 1673 ja 1675 avaldatud ediktidega regaaliõiguse Prantsusmaa kõikidelt piiskopkondadelt kuuluvaks endale, hõlmates selliste otsustega mõned regaaliõigusest seni sõltumatud olnud Lõuna-Prantsusmaa piiskopkonnad. Alet’ piiskop Nicolas Pavillon ja Pamiers’ piiskop François-Etienne Caulet, kelle piiskopkonnad olid seni kuninga kirikuõiguslikust mõjusfäärist jäänud välja, ei tunnustanud kuninga korraldust. Louis XIV nimetas seepeale Alet’sse uue mehe, keda toetas ka Narbonne’i peapiiskop Pierre de Bonzi, kelle alluvusse Alet kuulus. Mõlemad põlu alla sattunud piiskopid kaebasid neile tehtud ülekohtust paavstile. Innocentius XI toetas märtsis 1678, jaanuaris 1679 ja detsembris 1679 saadetud kirjades Caulet nõudmisi, kuid piiskopid surid enne paavsti lõplikku otsust. Kuningal oli nüüd võimalus toetada endale meelepäraseid isikuid piiskoppidena, kuid Innocentius XI ekskommunikeeris mõlemad uued piiskopid ja jättis ametisse kinnitamata kuninga nimetatud priori Charonne’i tsistertslaste kloostris.

Innocentius XI nõudis kuningalt 1673 edikti tühistamist, sest see sattus vastuollu paavstide ja Prantsusmaa kuningate vahel sõlmitud seniste kokkulepetega. Paavsti tegevusest häiritud Louis XIV toetus oma põhimõtete õigustamiseks 1680 Prantsusmaa vaimulikkonna kirikukogu otsustele, mis rõhutasid kuninga autoriteedi ülimuslikkust paavsti suhtes Prantsusmaal.

Erimeelsuste lahendamiseks ja gallikaani kiriku autonoomsuse selgitamiseks kutsus Louis XIV oktoobris 1681 kokku Prantsusmaa vaimulikkonna assamblee, mille avas troonipärija kasvataja ja Meaux’ piiskop Jacques-Bénigne Bossuet. Arutelude järel võeti 19. märtsil 1682 assambleel vastu gallikaani artiklid. Innocentius XI tühistas 11. aprillil 1682 assamblee otsused, keeldus tunnustamast piiskoppe, kes artiklitele alla kirjutasid ja jättis kinnitamata kuninga poolt nimetatud piiskopid ning seetõttu oli 1688 Prantsusmaal 35 piiskopkonda ilma piiskopita. Paavsti poolehoiu võitmiseks tühistas Louis XIV 18. oktoobril 1685 Nantes’i edikti.

[redigeeri] Tüli asüüliõiguse pärast

Innocentius XI andis 26. novembril 1677 ja 22. veebruaril 1680 välja määrused, milles ta taunis välissaadikutele Roomas kehtivat asüüliõigust ja tühistas 7. mail 1685 asüüliõiguse Roomas. Oma otsust kordas ta 12. mail 1687 avaldatud bullas Cum alias. Pärast Prantsusmaa suursaadiku hertsog François Annibal d’Estrées’i surma Roomas 1687 keeldus Innocentius XI vastu võtmast Prantsusmaa uut suursaadikut markii Henri Charles de Lavardin’i, kes tuli paavsti vastuseisust hoolimata 800 relvastatud mehega 16. novembril Rooma ja hõivas jõuga saatkonna. Lavardin jäi hoolimata paavstiga tekkinud vastuoludest Rooma, kuid Innocentius XI keelas tal saamast osa armulauast. Saanud teada, et Lavardin oli ikkagi saanud osa armulauast, ekskommunikeeris Innocentius XI 24. detsembril 1687 Lavardin’i, pani Roomas asuva prantslaste kogudusele kuuluva San Luigi kiriku interdikti alla ning kutsus vahepeal Louis käsul vahi alla võetud nuntsiuse kardinal Angelo Maria Ranuzzi Pariisist tagasi. Jaanuaris 1688 teatas Innocentius XI Louis’le, et kuningas ja tema ministrid on ekskommunikeeritud. 1689 kutsus kuningas Lavardini Roomast tagasi Pariisi.

[redigeeri] Konflikt Kölni peapiiskopkonna pärast

1681 okupeerisid prantslased Kölni peapiiskopkonnale kuuluva Strassburgi piiskopkonna, kus kuningal puudus regaaliõigus. Prantsusmaa kuninga suhted Kölni peapiiskopi Maximilian Heinrich von Bayerniga püsisid siiski suhteliselt headena, sest Kölni poliitikat ajas Prantsusmaaga sõbralikke suhteid omav Franz Egon von Fürstenberg. Peapiiskop Maximiliani surma järel 3. juulil 1688 soovis Louis XIV tema järglasena näha Strasbourg’i piiskoppi kardinal Wilhelm Egon von Fürstenbergi, kes asus täitma peapiiskopi ajutise kohusetäitja ülesannet. Louis XIV esitas 1686 Prantsusmaa diplomaatilises teenistuses oleva Wilhelm Egon von Fürstenbergi paavstile kardinaliks määramiseks ja hoolimata sel ajal valitsenud keerulisest olukorrast, pühitses Innocentius XI Fürstenbergi kardinaliks. 1688 oli olukord teine, sest aasta alguses tungisid prantslased Kölni. Seoses Wilhelm Egon von Fürstenbergi ebasoosingusse sattumisega oli paavsti ja Leopold I Habsburgi ühiseks kandidaadiks Kölni uueks peapiiskopiks Freisingi ja Regensburgi piiskop 17 aastane Joseph Clemens von Bayern.

Prantsusmaa kuninga jaoks oleks Kölni peapiiskopkonna saamine oma mõjusfääri olnud väga olulise tähtsusega, kuna Kölni peapiiskopkonnale kuulusid Münsteri, Paderborni ja Hildesheimi piiskopkonnad, Münsteri piiskopkonnal oli aga ühine piir Madalmaade Ühendatud Provintsidega, mis andis kuningale soodsama võimaluse tungimaks Hollandisse. Kölni peapiiskopkonna hõivamine andis strateegilise positsiooni sissetungiks Saksamaale ja Prantsusmaa kuningal oleks tekkinud võimalus mõjutada keisri valimisi, kuna Kölni peapiiskop oli Saksa Püha Rooma keisririigi kuurvürst. Vaatamata kuninga kavatsustele sai kanooniliselt peapiiskopiks ainult paavsti otsuse alusel ja sellepärast puudus kuningal juriidiline alus oma otsuse täideviimiseks.

Madalmaade valitseja Oranje Willem ootas Prantsusmaa võimalikku rünnakut Kölni kaudu. Willem oli Inglismaa troonipretendent, kuid Inglismaa katoliiklasest kuningas James II sai Kölni kriisi eel isaks ja Willemile saadeti kutse Inglismaale tulemiseks, kuid ta keeldus, et oodata ära Prantsusmaa edasine tegevus.

Poliitilise kriisi tõttu lasi Louis XIV kardinal César d’Estrées’i kaudu paavstile anda mõista katoliku kiriku pea ebakompetentsusest, lubades saata Itaaliasse sõjaväe ja hõivata Avignoni, kui vahepeal Kirikuriigi vägede poolt uuesti hõivatud Castrot ja Roncignonet ei tagastata Prantsusmaa liitlasele Parma hertsogile. Vastuseks kuninga nõudmistele kinnitas Innocentius XI kaks päeva hiljem Kölni peapiiskopiks Joseph Clemensi, mille järel vallutas Prantsusmaa Avignoni ja Venaissini. Paavsti otsus tekitas Kölnis lokaalse kirikulõhe, sest Fürstenberg, kes sai Kölni toomkapiitli toetuse, ei tunnustanud paavsti otsust ja asus oma pooldajatega Bonni. Kriis lõppes alles 1689, kui keisri väed vallutasid Bonni. Paavsti ja Louis XIV vahelisi pingeid üritas leevendada François de Salignac de la Mothe de Fénelon.

[redigeeri] Suhted Inglismaaga

1685 sai Inglismaa kuningaks katoliiklane James II, kes 14. aprillil tühistas Elizabeth I dekreedi katoliiklaste represseerimise kohta. James II saatis Rooma saadikuks John Carylli ja seejärel Castlemaine krahvi, paavst saatis Londonisse nuntsiuseks Ferdinando d’Adda. Innocentius XI taunis Prantsusmaaga puhkenud kirikutülides Jamesi toetust Louis’le. Kölni kriisi ajal toetas James Fürstenbergi ja kui 1688 puhkes Inglismaal Kuulus revolutsioon, ei saanud paavst Jamesi toetada, põhjendades oma keeldumist Prantsusmaaga seotud afääridega.

[redigeeri] Suhted Moskvaga

1684 saabus jesuiit Schmidt Moskvasse, kus ta ametlikult tegutses Viini saatkonna kaplanina. 1685 saatis Innocentius XI tsaarile kirja. 1687 saadeti Giovanni Vota Moskvasse, kes pidi tsaarile tutvustama katoliku kirikut.

[redigeeri] Võitlus türklastega

31. märtsi 1683 sõlmis Innocentius XI liidu keiser Leopold I Habsburgi ja Poola kuninga Jan III vahel. 14. augustil 1683 palus paavst kristlastel palvetada kirikutes türklaste üle saavutatava võidu eest. 12. septembril 1683 vabastasid liitlasväed Viini türklaste piiramisrõngast, 25. septembril saabus Poola saadik Tommaso Talenti võiduteate ja trofeedega Rooma. Selle võidu puhul jagati Roomas vaestele suure summa väärtuses sularaha ja vangid lasti võlavanglatest vabadusse. 1686 vabastasid liitlasväed Ungari ja 6. septembril 1688 Belgradi.

[redigeeri] Klerikaalsete institutsioonide reformid

Enne gallikaani artiklite vastuvõtmist olid jesuiidid Prantsusmaal soositud nii Louis XIV kui paavsti poolt, kuid Innocentius XI kohustas neid edastama kuningale paavsti nõudmised gallikaani kiriku asjus. Innocentius XI käskis Louis Maimbourgi jesuiitide hulgast välja heita.

Innocentius XI saatis laiali Calixtus III moodustatud 24 sekretäri kogu, kes olid oma ametikohad hankinud simoonia läbi.

1678 tunnustas ta Anne de Xainctonge rajatud ursuliinide seltsi.

1678 tunnustas ta Andres Díazi rajatud Jeesuse Nime vennaskonda.

20. novembril 1679 avaldas ta motu proprio Sollicitudo pastoralis frantsiskaanide reeglite kohta.

7. juunil 1680 tunnustas ta Bartholomeus Holzhaueri rajatud bartolomiitide instituuti (Institutum clericorum sæcularium in communi viventium).

Ta lubas Marie-Elizabeth de la Croix de Jésuse rajatud Nancy hospitaliidi nunnadel tähistada 30. jaanuari Neitsi Maarja päevana ja pühendada oma usuühendused Neitsi Maarjale.

Ta muutis Aleksander VII sätteid barnabiitide kapiitli kohta ja lubas sellel koguneda nii Roomas kui Milanos.

1686 kohustas ta kõiki piiskoppe toetama Kristliku Doktriini vennaskonda.

26. märtsil 1687 avaldatud apostellikus konstitutsioonis Ecclesiae catholicae kohustas ta Petlemma rüütliordu liikmeid järgima augustiinide reegleid.

Ta keelas dominiiklastel ilma ordukindrali loata avaldada raamatuid.

[redigeeri] Misjon

1681 andis ta palliumi ja patriarhi tiitli Diarbekiri peapiiskopile Joosepile.

1687 saatis ta Antonio Ventimiglia Borneole misjoneerima.

1688 saabusid Rooma Siiami (Ayutthaya) kuninga Narai saadikud.

[redigeeri] Liturgilised reformid

12. veebruaril 1679 avaldatud dekreedis Cum ad audres rõhutas Innocentius XI, et armulaual tuleks käia võimalikult sageli (vähemalt kord päevas).

Ferdinand Verbiest avaldas hiinakeelse missaraamatu, milles oli pühendus paavstile, kes tänas teda 3. detsembril 1681 selle eest.

25. novembril 1683 kohustas Innocentius XI kõiki kristlasi tähistama Neitsi Maarja sündimise pühale järgneval pühapäeval Neitsi Maarja pühima nime püha.

1686 lubas ta frantsiskaanidel paigutada kõikidesse frantsiskaanidele kuuluvatesse kirikutesse ristitee pilte.

1688 avaldati paavsti käsul rooma-illüüria breviaariumi uus versioon.

1689 kinnitas ta Clemens X otsuse ja lubas Freisingi piiskopkonnas tähistada Kristuse kannatuskrooni püha (Festum susceptionis coronae Domini).

[redigeeri] Teoloogilised vaidlused

Innocentius XI ajal teravnesid vaidlused probabilismi ja laksismi üle. 2. märtsil 1679 avaldatud bullas Sanctissimus dominus mõistis ta 65 teguviisi surmapattudena karistatavaks, neist 26 olid teoloog Tomas Sanchezi teesid.

Innocentius XI käsul andis Rooma inkvisitsioon 26. juunil 1680 jesuiitidele loa rõhutada probabilioristlikke vaateid ja Tirso Gonzales de Santalla võis prelaatide varasemast vastuseisust hoolimata avaldada oma teose. 1687 sai Santallast jesuiitide ülemkindral.

Innocentius XI ajal puhkes vaidlus kvietismi üle. Paavst oli varem pooldanud Miguel de Molinost, kuid 1685 ei takistanud ta inkvisitsioonil Molinose arreteerimist. 28. augustil 1687 avaldatud dekreedis ja 19. novembril 1687 avaldatud bullas Coelestis pastor mõistis Innocentius XI hukka Molinose 68 teesi.

Innocentius XI mõistis hukka Egidio Gabrieli Johannes Chrysostomuse homiiliate tõlke Specimina moralis Christianae et moralis diabolicae.

Ta mõistis 1685 hukka Salamanca ülikooli professori Pedro de Osma absolutsiooniõpetuse.

[redigeeri] Muud otsused

Seoses kuuria reformimisega vähendas Innocentius XI ametikohti ja prelaatide sissetulekuid.

1676 keelas Innocentius XI naistel esineda laval ja kanda avalikult maski. Ta sätestas ka naistele pihiku kandmise reeglid.

Innocentius XI toonitas, et kardinalid peaksid vältima luksuslikke rõivaid.

12. veebruaril 1679 keelustas ta hasartmängud.

Ta keelas vaimulikel tarvitada nuusktubakat.

Innocentius XI sätestas, et preestrikandidaadid peavad enne ordinatsiooni tegema 10 päeva jooksul Ignatius Loyola vaimulikke harjutusi.

Innocentius XI taunis krediidi andmist ja liigkasuvõtmist.

Innocentius XI saatis prints Josephi abikaasale „kuldroosi.”

Ta kohustas kardinale pidama konsistooriume korra kuus.

Ta toetas Wiener-Neustadti piiskopi Cristoforo Royas de Spinola ja Gottfried Wilhelm von Leibnizi oikumeenilisi püüdlusi.

1677 annetas ta Innsbrucki ülikoolile privileegid.

1. oktoobril 1678 avaldatud dekreedis sätestas ta, et piiskopid ei tohi nõuda tasu ordineerimise, benefiitside ega abielu sõlmimise eest (taxa innocentiana).

Ta tühistas 1681 Portugali inkvisitsiooni otsuse Antonio Vieira hukkamõistmise kohta.

1682 ordineeris ta iiri preestri Owen McHughi.

17. novembril 1682 lasi ta Genazzanos Santa Maria kirikus 1467 ilmunud Neitsi Maarja kujutisele (Madonna del Buon Consiglio) lisada kullast krooni.

1684 uuendas ta Tšiilis asuva Santiago ülikooli privileege.

3. juulil 1686 kohustas Innocentius XI kristlasi lugema Maria de Agreda teost La mística ciudad de Dios, kuid 4. augustil 1681 oli ta keelanud lugeda Croset’ tõlgitud teost.

1688 avaldatud bullas Injunctum nobis kinnitas ta Innocent Le Massoni avaldatud Nova Collectio Statutorum teise köite vastavust kanoonilise õigusega.

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

• 22. november 1676 Brasiilias Olinda piiskopkond, São Sebastião do Rio de Janeiro piiskopkond ja São Salvador da Bahia peapiiskopkond.
• 1677 Ukrainas Lvivi eparhia
• 30. august 1677 Brasiilias São Luis do Maranhão piiskopkond.
• 1678 Süürias Himşi peapiiskopkond
• 24. juulil 1678 Vietnamis Ida-Tonkingi ja Lääne-Tonkingi apostellikud vikariaadid.
• 1680 Hiinas Se-Ciueni apostellik vikariaat.
• 20. mai 1681 Pärsias Kaldea patriarhaat
• 1683 Liibanonis Saida ja Tüürose eparhiad.
• 1687 Süürias Bosra peapiiskopkond
• 30. jaanuaril 1688 jagas ta Inglismaa nelja piirkonna vahel.

[redigeeri] Beatifikatsioonid

Innocentius XI kanoniseeris 9. augustil 1681 Bernard Menthoni.

Ta kuulutas õndsaks 7 isikut

1. Savoia Amadeo IX 3. märts 1677
2. Giuliana Falconeri 26. juuli 1678
3. Toribio Alfonso de Mogrovejo 2. juuli 1679
4. Peetrus Regalatus 17. august 1683
5. Lipnicza Simon 1685
6. Peetrus Armengol 28. märts 1686
7. Stroncone Antonius 28. juuni 1687

15. märtsil 1678 reguleeris ta kanoniseerimisprotsessi reegleid.

[redigeeri] Innocentius XI kultuuriloos

Innocentius XI lasi rajada Rooma ülikooli anatoomikumi.

Ta keelustas karnevalid.

13. juulil 1684 keelas ta seoses gallikaani kirikus puhkenud vaidlustega Alexander Natalise ajalooteoste lugemise.

1684 lubas ta muusikaakadeemia Regia Accademia di Santa Cecilia juhatuse liikmeks võtta välismaalasi.

Teoloog Ramirez pühendas talle teose Filippo Nerist.

Innocentius XI oli Carlo Fontana patroon.

[redigeeri] Onupojapoliitika

Innocentius XI kutsus paavstiks saades oma venna Carlo Odescalchi ainsa poja Livio Odeschalchi enda juurde ja teatas talle, et noormees ei tohi tema valitsemisajal oma teguviise õigustada väitega, et tema onu on paavst. Ta toetas Liviot tagasihoidliku rahasummaga. Oma surma eel 1689 palus ta Liviot mitte sekkuda järgmise konklaavi tegemistesse.

Innocentius XI rõhutas, et kardinalid peaksid hoiduma onupojapoliitikast.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Innocentius XI pühitses 43 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Innocentius XII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 austerlast, 2 poolakat, 1 flaam, 1 inglane, 1 hispaanlane, 1 portugallane ja 1 sakslane.

1. Konsistoorium 1. september 1681
   1. Stefano Agostini
   2. Stefano Brancaccio
   3. Francesco Lorenzo Brancati di Lauria
   4. Francesco Buonvisi
   5. Raimondo Capizucchi
   6. Giovanni Battista De Luca
   7. Marco Galli
   8. Gianfrancesco Ginetti
   9. Savo Millini
   10. Benedetto Pamphili
   11. Antonio Pignatelli (Innocentius XII)
   12. Michelangelo Ricci
   13. Urbano Sacchetti
   14. Giambattista Spinola
   15. Flaminio Taja
   16. Federico Visconti
2. Konsistoorium 2. september 1686
   1. Giacomo de Angelis
   2. Fulvio Astalli
   3. Marcantonio Barbarigo
   4. Fortunato Ilario Carafa della Spina
   5. Gasparo Cavalieri
   6. Carlo Stefano Anastasio Ciceri
   7. Leandro Colloredo
   8. Domenico Maria Corsi
   9. Jan Kazimierz Denhoff
   10. Marcello Durazzo
   11. Rinaldo d'Este
   12. Wilhelm Egon von Fürstenberg
   13. Johannes von Goes
   14. Leopold Karl von Kollonitsch Lipót
   15. Maximilian Gandolph von Künburg
   16. Etienne Le Camus
   17. Veríssimo de Lencastre
   18. Orazio Mattei
   19. Francesco Maria de' Medici
   20. Giovanni Francesco Negroni
   21. Opizio Pallavicini
   22. Pier Matteo Petrucci
   23. Augustyn Michal Stefan Radziejowski
   24. Angelo Maria Ranuzzi
   25. José Sáenz de Aguirre
   26. Pedro de Salazar Gutiérrez de Toledo
   27. Johannes Walter Sluse

[redigeeri] Surm

Innocentius XI haigestus 6. juunil 1689 ja suri 12. augustil Roomas.

[redigeeri] Innocentius XI beatifikatsioon

Innocentius XI beatifikatsiooniprotsessi alustati 11. aprillil 1691 ja 1698 kinnitati protsessi esimese faasi tulemused. 1714 pidi Prospero Lambertini ette valmistama animadversationes osa. 1714 – 1733 toimus protsessi indagine faas, mille tulemused kinnitati 1736, kuid protsess takerdus Prantsusmaa vastuseisu tõttu 1744. Preester J. J. Berthier kirjutiste alusel jätkati protsessi ja 7. oktoobril 1956 kuulutas Pius XII ta õndsaks. Innocentius XI mälestuspäev on 12. august.

Eelnev: Clemens X

Paavst 1676–1689

Järgnev: Aleksander VIII