Benjamin Britten

Edward Benjamin Britten (22. november 1913 Suffolk, Lowestoft – 4. detsember 1976 Aldeburgh) oli inglise helilooja ja pianist. Teda peetakse Inglismaa suurimaks heliloojaks pärast Henry Purcellit ja 20. sajandi üheks suuremaks klassikalise muusika heliloojaks.

Oma esimesed heliteosed kirjutas ta juba 9-aastase lapsena. Kooliajal sai ta õpetust klaverimängus ja kompositsioonis.

Ta võitis stipendiumi Lomdoni Kuninglikku Muusikakolledžisse (Royal College of Music). Seal õppis ta klaverit ja kompositsiooni ning lõpetas selle õppeasutuse 1933. aastal.

Mõni aeg hiljem algas Britteni tutvus luuletaja Wystan Hugh Audeniga, kes ei mõjutanud teda mitte üksnes isiklikult, vaid ka kunstiliselt. Britten viisistas mõned Audeni luuletused.

Britteni esimene menuteos oli 1937 Salzburgis esiettekandele tulnud Variations on a theme of Frank Bridge.

Kui 1939 algas Teine maailmasõda, lahkus Britten veendunud patsifistina Euroopast ja siirdus USA-sse. Ent 1942 tuli ta tagasi, kuigi sõda ei olnud lõppenud. Detsembris 1962 lõpetas ta Sõjareekviemi War Requiem, mida peetakse üheks tähtsamaks inglise kooriteoseks.

1948 asutas Britten Aldeburghi festivali.

1976 sai ta eluaegseks peeriks. Paljude teiste autasude seas sai Britten Teenete ordeni (Order of Merit), seda kolmanda heliloojana Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi järel.

Britten ei kohkunud küll tagasi modernsetest tehnikatest, kuid paigutas end suurde muusikatraditsiooni. See väljendus muuhulgas tema austuses Henry Purcelli vastu. Ühes oma tuntumas teoses Young Persons' Guide to the Orchestra (Noorte teejuht orkestri juurde; 1946) kasutas ta ühte Purcelli teemat. See teos oli mõeldud saateks õppefilmile Briti riigi poolt finantseeritud õppefilmile Instruments of the Orchestra (Orkestri pillid). Teose alapealkiri on Variations and Fugue on a Theme of Purcell (Variatsioonid ja fuuga ühele Purcelli teemale). Britten võtab keskseks teemaks ühe meloodia Henry Purcell's Abdelazarist. Igale orkestripillile annab ta oma variatsioonid, alustades puupuhkpillidest ning minnes edasi keelpillide, vaskpuhkpillide ja lõpuks löökpillide juurde. Seejärel toob ta kogu orkestri fuugas jälle kokku ning töö lõpetuseks kordab teemat. Filmis oli suuline kommentaar, kuid kontsertesitustel ja helisalvestustel jäetakse see ära.

Teised Britteni tuntumad teosed on ooper Peter Grimes ja A Midsummer Night's Dream (Suveöö unenägu William Shakespeare 'i tekstile.

Mõned Britteni teosed põhinevad briti rahvalauludel, ja nagu ka paljud tema ooperirollid, olid need kirjutatud tema partnerile tenor Peter Pearsile.

Britten oli ka korralik pianist ning kandis mõnikord klaveril ette kammermuusikat ja saatis kammerlaule. Kuid peale Klaverikontserdi (1938) ja Diversioonide (Diversions) klaverile ja orkestrile (selle ta kirjutas 1940 Paul Wittgensteinile) kirjutas ta väga vähe klaverimuusikat ja ühes 1963. aasta intervjuus BBC-le on ta öelnud, et on pidanud klaverit taustapilliks.

[redigeeri] Hinnang

Britteni tööde kvaliteeti on küllap praegugi veel vara hinnata. Kui ilmusid Britteni esimesed teosed, oli Inglismaa muusikakriitika väga tagurlik.

Esimese briti heliloojana, kes pööras selja traditsioonilisele "inglisepärasusele" ja võttis täielikult omaks mandri-Euroopa kultuuri, kohtas Britten suurt vaenulikkust nende poolt, kelle meelest tema muusika oli liiga kaval. Samuti kadestati tema kiiret menu kirjastajate ja plaadistajate juures.

[redigeeri] Teosed

Muusika kuulsale Londoni peapostkontori dokumentaalfilmile Night Mail (Öine post (1936) Wystan Hugh Audeni sõnadele
Variations on a Theme of Frank Bridge (Variatsioonid ühele Frank Bridge'i teemale1937)
Ceremony of Carols (Koraalitseremoonia; USA, 1942)
Serenade (Serenaad; USA, 1943)
Peter Grimes (USA, 1945; ooper, mis põhineb Suffolki kaluri George Crabbe'i poeemil The Borough)
The Young Person's Guide to the Orchestra (1946)
The Rape of Lucretia (1946)
Albert Herring (1947; Guy de Maupassant'i [novell]]i "Le Rossier de Mme. Huisson" järgi)
Billy Budd (1951); Herman Melville'i järgi)
Gloriana (1953; Elizabeth II kroonimise puhuks.
Turn of the Screw (1954; ooper Henry Jamesi jutustuse põhjal)
Noye's Fludde (1958)
A Midsummer Night's Dream (Suveöö unenägu; 1960); William Shakespeare'i järgi
War Requiem (Sõjareekviem; 1961 või 1962; suur bestseller, mida peetakse tema meistriteoseks, kuigi paljude kriitikute meelest oli see liiga emotsionaalne)
Curlew River (1964)
The Burning Fiery Furnace (1966)