Alfred Oerter

Alfred Adolf "Al" Oerter (sündis 19. septembril 1936 Astorias) on USA kergejõustiklane (kettaheide). Neljakordne olümpiavõitja (1956, 1960, 1964, 1968).

Sisukord

1 Ajalugu
2 Saavutused
- 2.1 Olümpiamängudel
- 2.2 Maailmarekordid
3 Välislingid

[redigeeri] Ajalugu

Ameerika kettaheitja Al Oerter oli omapärane sportlane, kes kaotas ridamisi mitmesuguseid võistlusi ega võitnud kunagi isegi USA katsevõistlusi olümpiamängudele pääsemiseks. Kui aga saabus olümpia-aasta, oli ta õige mees õiges kohas, võttes enesekindlalt olümpiamängudel kuldmedali . Ta on öelnud: "Melbourne oli kõige ootatum, Rooma kõige uhkem, Tokyo kõige valusam ja Mexico kõige armsam. Mul on olümpiavaim midagi suurt, ja võin üksnes kahetseda, et olümpiamänge peetakse vaid iga nelja aasta järel."

Al Oerter võitis olümpiamängudel neljal korral järjest (kolmel korral isikliku rekordiga) ühe ja sama kergejõustikuala. Saavutus, mida suutis korrata 1996. aasta olümpiamängudel Atlantas Carl Lewis.

Tegelikult oli alati nii, et olümpiavõidu saamiseks tuli alistada kehtiva maailmarekordi omanik: 1956. aastal Fortune Gordien (MR 59.28), 1960 Edmund Piatkowski ja Rink Babka (MR 59.91), 1964 Ludvik Danek (MR 64.55) ja 1968 Jay Silvester (68.40 MR). Oerter oli olümpiamängude vahepealsetel aastatel suhteliselt varjus, kuid olümpial alati näitas, kellega on tegemist. Ka Tokyo mängude eel ei peetud teda peafavoriidiks, sest tema peamiseks mureks olid häired seljanärvidega, mis ei lasknud tal heita. Kuus päeva enne võistlust pandi talle ümber rindkere bandaaž. Arstid soovitasid tungivalt tal kuus nädalat puhata. Tema aga vaidles vastu: "Ma ei taha olla selline, kes peab selgitama oma allajäämist." Oerter otsustas minna lõpuni, saades soojendust, rohkelt massaži ja ensüüme veresoonte puhastamiseks. Võistluseelsel päeval mähiti ta sidemetesse, ta pidi neelama valuvaigisteid ja sai perioodiliselt kompresse. Heitepaika saabudes oli tal sejas ravivest.

Tema kolmas olümpia pidi peaaegu lõppema esimese heitega. Ta tundis tugevat valu ja ketas maandus kõigest paarikümne meetri kaugusele. Valuvaigistav süst ja jääkompressid lubasid tal siiski lõpuks niipalju heita, et ta pääses kuue parema hulka. Kaks heitevooru enne lõppu oli ta kolmandal kohal. Eespool olid tšehh Ludvik Danek ja kaasmaalane David Weill. Võiduks oli vaja heita üle 60.52. Eeviimases voorus loobus ta ravivestist ning otsustas kasutada aeglast pööret ja sirutada lihased täielikult välja. See heide õnnestus suurepäraselt ja ketas kandus täpselt 61 meetri joonele. See oli olümpiarekord. Konkurendid ei suutnud enam oma tulemusi parandada ja nii võis Oerter olla õnnelik kolmanda olümpiavõidu üle.

Kui ajakirjanikud imestasid, et ta selliseid piinu tundes suutis võistelda, vastas ta lihtsalt: "Need on ju olümpiamängud ja olümpiavõidu eest võib ka surra."