Must meri
Must meri (vene keeles Черное море, ukraina keeles Чорно море, bulgaaria keeles Черно море, rumeenia keeles Marea Neagră, türgi keeles Karadeniz, gruusia keeles შავი ზღვა [šavi zgva]) on Atlandi ookeani ja Vahemere basseini kuuluv Kagu-Euroopa ja Väike-Aasia vahele jääv sisemeri. Merest lõunas on Väike-Aasia, idas Kaukaasia, põhjas Ida-Euroopa lauskmaa ja läänes Balkani poolsaar.
Egeuse mere ja Vahemerega ühendavad seda Bosporuse väin, Marmara meri ja Dardanellid ning Aasovi merega Kertši väin. Mõnikord arvatakse ka Aasovi meri Musta mere koosseisu.
Veeteid pidi saab Mustast merest Doni kaudu Volgani, Kaspia mereni, Läänemereni ja Valge mereni ja Doonau ning Maini-Doonau kanali kaudu Põhjamereni.
Must meri asub järskude äärtega nõos. Selle loodeosa, mille sügavus on 30–60 m, asetseb mandrilaval.
Musta mere pindala on 422 000 km² (koos Aasovi merega 461 000 km²). Koos Aasovi merega on Musta mere pindala kuuendiku Vahemere pindalast. Keskmine sügavus on 1315 m, maksimaalne sügavus 2210 või 2258 m. Pikkus piki paralleeli on 1150 km, laius piki meridiaani kuni 580 km.
Sisukord |
[redigeeri] Loodus
[redigeeri] Kliima
Kliima on üldiselt pehme, suved on jahedad, sügised soojad, talved lühikesed ja kevaded pikad. Kõige paremad tingimused on Krimmi lõunaosas ja kagukallastel mägede varjus. Kõige tugevamad tuuled puhuvad talvel, kui piirkonda jõuavad külmad õhumassid Siberist. Suvel soojendab piirkonda niiske õhk Vahemerelt. Kõige madalamad temperatuurid ulatuvad –30 kraadini talvekülmade ajal kirdes. Kõige kõrgemad temperatuurid on suvel Krimmis: kuni 37 °C. Vee temperatuur on suvel kuni 27 °C, talvel kuni 5 °C.
[redigeeri] Hoovused
Hoovused on kahesugused. Ühtesid põhjustab veevahetus Marmara merega, teised on triivhoovused, mida põhjustab tuulte tsüklonaalne iseloom.
[redigeeri] Soolsus
Soolsus on pinna lähedal 18,3‰, põhjas 22,5‰. Soolsus moodustab umbes poole maailmamere soolsusest.
[redigeeri] Sissevool
Jõed toovad aastas 320 km³ magevett. Seetõttu on mere pinnakihi soolsus madalam. Tähtsaim Musta merre suubuv jõgi on Doonau. Teised suuremad jõed on Ukrainas Dnestr, Lõuna-Bug, Dnepr, Gruusias Rioni ning Türgis Kızıl Irmak (Kızılırmak), Sakarya, Yeşilırmak ja Çoruh. Viimase suue on Gruusias Bathumi lähedal. Musta merd toidavad ka Aasovi merre suubuvad Don ja Kuban.
Osa magevett voolab pinnahoovusena Bosporuse poole, süvaveehoovus aga toob Vahemerest soolast vett. Bosporuse väina kaudu voolab Musta merre aastas 200 km³ merevett aastas.
[redigeeri] Rannajoon
Rannajoon on vähe liigendunud, ainult põhjakallas on käänulisem. Seal on rida väikesi lahti (sealhulgas Karkiniti laht, Jevpatorija laht, Sevastopoli laht, Feodossija laht) ja jõgede poolt moodustatud limaanid. Tähtsaimad lahed on Dnestri laht, Dnepri-Bugi laht, Kalamõti laht, Samsuni laht ja Sinopi laht. Krimmi poolsaar ulatub põhja poolt sügavale Musta mere sisse. Saari on vähe.
Rannikuala on läänes ja põhjas tasane, idas ja lõunas ning Krimmi poolsaarel mägine. Krimmist ida pool on Aasovi meri. Kirde- ja idarannik on järsk. Põhjaosa rannik on laugjas ja liivane ning raskesti ligipääsetavad, välja arvatud Krimmis.
[redigeeri] Majandus
Musta mere äärsed riigid on Türgi lõunas, Bulgaaria ja Rumeenia läänes, Ukraina põhjas ning Venemaa ja Gruusia idas. Need kuus riiki asutasid koos veel viie riigiga 1992. aastal piirkonna arendamiseks Musta Mere Majanduskoostöö Organisatsiooni.
Suuremad Musta mere äärsed linnad on İstanbul (Türgi), Burgas, Varna (Bulgaaria), Constanţa, Tulcea (Rumeenia), Jalta, Odessa, Sevastopol (Ukraina), Novorossiisk, Tuapse (Venemaa), Bathumi, Phothi (Gruusia), Trabzon, Samsun ja Zonguldak (Türgi).
[redigeeri] Sadamad
Kõige parem looduslik meresadam on Sevastopol, endine NSVL mereväebaas Krimmi poolsaarel. Must meri on tähtis aastaringne transpordisoon, mis ühendab Ida-Euroopa riike maailmaturuga. Tähtsamad Musta mere sadamad on Odessa, Mõkolaiv ja Herson Ukrainas, Bathumi ja Phothi Gruusias, Novorossiisk Venemaal, Trabzon ja Samsun Türgis, Burgas ja Varna Bulgaarias ning Constanţa Rumeenias.
[redigeeri] Turism
Musta mere rannikul on arenenud turism. Seal on rahvusvahelise tähtsusega kuurordid ja supelrannad.
[redigeeri] Elustik
Mustas meres elab umbes 185 liiki kalu, ent kalapüük on nõrgalt arenenud. Aastas püütakse umbes 100 000 tonni kalu, peamiselt anšoovist, stauriidi ja makrelli, samuti beluugat, sevrjuugat, tuura, tülkat ja teisi kalu. On olemas kalade hooajaline ränne, eriti läbi Bosporuse. Agaroidi tootmiseks kogutakse punavetikat.
Viimastel kümnenditel on Must meri tugevalt saastunud.
[redigeeri] Geoloogia
Must meri on geoloogiliselt noor moodustis, mis on jäänuk suurest Sarmaatia merest. Kui Väike-Aasia kerkimise tõttu Kaspia mere bassein eraldus Vahemerest, siis Must meri järk-järgult isoleerus.
Must meri on suurim anoksiline ehk vees lahustunud hapnikust vaba meresüsteem. Anoksilisuse põhjuseks on mere suur sügavus ning jõgedest ja Vahemerest sellesse voolava vee suhteliselt madal soolsus ja seetõttu väike tihedus. Magevesi ja merevesi segunevad üksnes ülemises 100–150 m paksuses kihis. Sellest lävest (püknokliinist) sügavamale jääv vesi vesi vahetub kord tuhande aasta jooksul. Seetõttu puudub märkimisväärne gaasivahetus pinnaga ning settiv orgaaniline aine tarbib kogu hapniku. Nendes anoksilistes tingimustes suudavad mõned ekstremofiilsed mikroorganismid kasutada orgaanilise aine oksüdeerimiseks sulfaatioone (SO42-), tootes vesiniksulfiidi (H2S) ja süsinikdioksiidi. See segu on väga mürgine (ühest kopsutäiest jätkuks inimese tapmiseks), mistõttu peaaegu kogu elu selles meres toimub ülemises kihis, mille paksus on umbes 180 m.
Suur hulk orgaanilist ainet jõuab merepõhja ning kuhjub setetesse kuni 20-protsendises kontsentratsioonis. Selliseid setteid nimetatakse sapropeeliks.
Mere edelaosas on naftamaardlad.
[redigeeri] Ajalugu
Musta mere piirkonda peavad mõned teadlased indoeurooplaste algkoduks, kus kõneldi indoeuroopa algkeelt. Teiste arvates on see kaugemal idas Kaspia mere lähedal.
Aastal 1997 avaldasid William Ryan ja Walter Pitman Columbia ülikoolist tõendid selle kohta, et umbes 5600 eKr põhjustas Bosporuse kohal olnud kaljudest läbi murdnud ja sealtkaudu sisse voolanud vesi suure üleujutuse. Jääliustike sulamisveed olid muutnud Musta mere ja Kaspia mere suurteks mageveejärvedeks, mille pind oli maailmamere pinnast kõrgemal. Kui liustikud taganesid, vähenes jõgedest saabuva vee hulk ning veetase langes. Kui 5600. aasta paiku eKr merevee tase tõusis, hakkas Vahemere vesi sisse tungima. Iga päev voolas Musta merre üle 25 km³ vett, 200 korda rohkem kui voolab alla Niagara joast. Mere täitumine kestis vähemalt 300 päeva. Üle ujutati 155 000 km² maad. Must meri laienes oluliselt põhja ja ida suunas. Mere tase tõusis sadu meetreid ning see muutus mageveejärvest ookeaniga ühenduses olevaks soolaseks mereks.
Varajaste põlluharijate ümberasumine oli seotud põlluharimise kiire levikuga põhja ja lääne poole Euroopasse. On arvatud, et see üleujutus võis olla aluseks Piibli jutustusele veeuputusest Noa ajal 1. Moosese raamatus (vaata ka Noa laev ja Ararat). Piibli jutustuse detaile on siiski raske nende sündmustega kokku sobitada. Noa lugu võis olla seotud ka sarnase mere sissetungiga, mis Tigrise ja Eufrati alamjooksu orgudest kujundas Pärsia lahe.
Allveearheoloog Robert Ballard on hiljem leidnud vana rannajoont, mageveetigude karpe, vee alla jäänud jõgede orge ning töödeldud puitu 100 m kaugusel praeguse Türgi rannikust.
Praegu on Must meri ühendusteena oluline peamiselt teda ümbritsevatele riikidele, kuid vanaajal läbisid seda mitmed kaubateed, muuhulgas toodi sealtkaudu Läänemere äärest merevaiku. Musta mere tähtsus peegeldub ka vanakreeka mütoloogias, näiteks müüdis argonautide retkest kuldvillaku järele kuskile Musta mere kirdenurka ja müüdis amatsoonidest, kes olevat samuti elanud kuskil sealkandis.
14. ja 15. sajandil oli ka Leedu suurvürstiriigil väljapääs Mustale merele, kuid selle sulgesid türklased. Kui türklased 1453 vallutasid Konstantinoopoli (praegu İstanbul), sulgesid nad tee kõigile laevadele peale enda omade.
Venelased said hiljem oma laevadele läbipääsuõiguse. Nende jaoks on Must meri tähtis transporditee, mille kaudu nad pääsevad Vahemerele. See on neile ka tähtis puhkuste veetmise piirkond. Mustal merel on olnud Venemaa välispoliitikas tähtis koht (vaata Dardanellid).
[redigeeri] Nimi
Mustaks mereks hakkasid seda merd kutsuma Vana-Kreeka meresõitjad ebatavaliselt tumeda värvuse tõttu võrreldes Vahemerega. Must värv võib tulla vetikate värvist. Keskmine nähtavus on Mustas meres keskmiselt umbes 5 m (Vahemeres 30 m). Musta mere idarannikul asus Kolchis (praegu Kolhethi Gruusias) oli muinaskreeklastele tuntud maailma äär.
Varased kreeka meresõitjad panid merele nimeks Pontos Axeinos 'külalislahkuseta meri'. Hiljem, 7. sajandil eKr nimetasid nad selle ümber Pontos Euxeinos 'külalislahke meri' (ladina keeles Pontus Euxinus).
