Püha Graal
| Vajab toimetamist |
Püha Graal on keskaja legendide müütiline reliikiva, väidetavate imettegevate omadustega anum, levinuima variandi järgi karikas või peeker, mida kasutas Kristus pühal õhtusöömaajal. Legendi kohaselt Arimaatia Joosep kogus sellesse nõusse ristil rippuva Kristuse vere ning tõi selle Britanniasse, kus pani aluse Graali salajaste valvurite järgnevusele. Sõna graal on tõenäoliselt vanaprantsuse mugandus ladina sõnast gradalis, mis tähistas teatud toidunõud. Hiliskeskaja kirjamehed mõtlesid välja alternatiivse etümoloogia, mille järgi san grial (püha graal) on moonutus sõnapaarist sang rial (kuninglik veri). Seda sõnamängulist tõlgendust on hilisemal ajal ära kasutanud mitmed ajalooliste vandenõuteooriate püstitajad.
Keskaja legendides ja rüütliromaanides asub Püha Graal Montsalvage'i mäel Graali lossis, kus seda valvavad vagad rüütlid. Graali otsingud moodustavad olulise osa kuningas Arthuriga seotud legendidetsüklist. Tõenäoliselt on Graali müüdi puhul tegu keldi legendide ja kristliku pärimuse sulamiga, mis täiesti puudub idakristluse mõjuvälja jäänud rahvastel.
Kirjasõnasse jõudis Graali legend esmakordselt Prantsusmaal 12. sajandi lõpul (Chrétien de Troyes' ja Robert de Boron tööd); hilisemates teostes omandas see järjest rohkem müstilisi jooni. Teine osa graalialast kirjandust keskendus selle oletatavale ajaloole. Selle omanikeks on peetud näiteks templirüütleid. Mitmes Euroopa kirikus on karikaid, mida on peetud Pühaks Graaliks. Genuas asub rohelisest egiptuse klaasist anum sacro catino, mida alates 13. sajandist on Pühaks Graaliks peetud. Teine tuntud pretendent Püha Graali tiitlile on Valencia katedraalis asuv ahhaadist jooginõu santo cáliz.
Kaasaja huvi Püha Graali olemuse ja saatuse vastu aitasid taasäratada Dante Gabriel Rosetti, Alfred Tennysoni ning Richard Wagneri teosed. Kuningas Arturi ja ümarlaua rüütlite graaliotsinguid on kujutatud nii tõsises kui koomilises võtmes. Tänapäeva popkultuuris võidakse piltlikult Pühaks Graaliks nimetada mistahes üllast ja rasketisaavutatavat eesmärki.
Michael Baigent, Richard Leigh ja Henry Lincoln väidavad raamatus "Püha veri, püha graal", et Jeesusel oli Maarja Magdaleenaga laps(i), kelle vereliin jätkus merovingide kuningasoo kaudu tänapäevani. Sarnast mõttearendust kasutas Dan Brown oma bestselleris "Da Vinci kood".
Püha Graaliga mõneti sarnased mütoloogilised esemed on näiteks küllusesarv ja Sampo.
[redigeeri] Välislingid
Tekste ja pilte Pühast Graalist (inglise k)
Püha Graal katoliku entsüklopeedias (inglise k)
