Julius Evola
| See artikkel vajab toimetamist |
Giulio Cesare Andrea Evola (19. mai 1898 – 11. juuni 1974).
Rahvuselt itaalane.
Oma teoseid signeeris ta alati ladinapäraselt — Julius Evola. I maailmasõja ajal teenis ta lühikest aega nooremohvitserina kahurväes Austria-vastasel rindel ja oli futuristidele, eeskätt F. Marinettile ja G. Papinile , ning seejärel dadaistidele lähedal seisnud maalija, luuletaja ja avangardistliku kunsti teoreetik.
Aastatel 1920—25 tegi Julius Evola läbi piinarikka vaimsete otsingute perioodi avastas enda jaosk budistliku teksti kui juhise — see oli “Majjhimanikâyo” — ja see kölas : “See, kes peab kustumist kustumiseks, ja olles veendunud, et kustumine on kustumine, mõtleb kustumist, mõtleb kustumisest, mõtleb kustumisele, mõtleb, et mina kustun ja naudib kustumist, ei tunne — ma ütlen seda — kustumist.”
Paraku sooritasid enesetapu, suutmata ühitada eksisteerimise absurdsust puhta vaimu loogikaga, kaks Evolale väga olulist inimest. Esimene Otto Weininger, teine Carlo Michelstaedter, keda Evola pidas oma õpetajaks. Evola oli alati käsitanud avangardistlikku kunsti mitte kui saavutust, vaid kui kogemust, laskumist Mina sügavustesse, retke elemantaarsete jõudude infernaalsesse maailma. Evola saatuseks polnud avangardistlikele positsioonidele jäänult rikastuda ja raugastuda. Tema mässu mõte oli teine kui bohème’il ja progressiusklikel, vabaduse aseainega leppivatel nõrkadel vaimudel. Dadaistid ja ta sõber Tristan Tzara jäid oma mässukultuses vanaks ja ootasid oma lõppu kommunismi prügihunnikus, Evola, seevastu, tegi oma nihilistlikest harjutustest lähtepunkti positiivsete väärtuste jaatamiseks”.
1920. aastatel kirjutas Evola mitu tuhat lehekülge filosoofilisi tekste ja haris enda pädevaks usundiloo, okultismi ja maagia tundjaks.
Et mõista Evola käsitust reaalsusest, tuleb teadvustada, et maa, kus “sõjamees” oma võitlusi peab, on olemist moodustavate “energiate” ehk “vägede” valdkond. India pärimuses on see (māyā), tantra-joogas tähistab neid eriomaselt termin šakti. Et võita ja vabaneda, peab sõjamees leidma omaenda “väe”, et selle varal ületada kõik vaenulike ja võõraste “vägede” poolt seatud ja loodud tõkked. Võitlus “vägedega” algab maisuses, jätkub nähtamatutes psüühiliste “energiate” maailmades ja lõpeb jõudmisega “väe leidmise” ja vabanemise “teisele kaldale”.
Budismi kohta on ta kirjutanud põhjapaneva uurimuse “La Dottrina del risveglio”(“Õpetus ärkamisest”, 1941). Seda raamatut kirjutas ta juba II maailmasõja algusaastatel. Evola vaatleb budismi kui eriomaselt “sõjamehe”teed — oli ju Buddha Gautama syndinud kšatrijana siia ilma.. Evola biograaf väidab, et “budism sobib kõige paremini kirjeldama Evolale omast religioossust, külma valmidust päästa valla säde kivist, veendumust, et “tee on olemas vaid selle jaoks, kel on tahe seda mööda käia”. Budism on aristokraatlik usk, mille rajaja oli aarja ja Sakja soost prints Siddhartha: see on usk valitsejatele, kes ei looda ega karda.
Budism on religioon neile, kes ei otsi askeesi enda karistamiseks selle eest, et ollakse õnnetud ja võimetud elama maailmas, vaid sellele, kes “läheb üksinda, nagu see, kes on hüljanud oma kuningriigi, nagu uhke loom metsas, täis rahu ja kedagi põlgamata.”
