Johannes Hint
| See artikkel vajab toimetamist |
Johannes Hint (20. september 1914 Saaremaa Kuusnõmme küla – 5. september 1985 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane, tehnikateaduste doktor (1963), kirjanik Aadu Hindi vend.
Johannes Hindi peamine leiutis oli ehitusmaterjal silikaltsiit, mille ta töötas välja desintegraatormenetlust rakendades.
Aastail 1961–1966 juhtis Johannes Hint Silikaltsiidi Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Üleliidulist Instituuti ja 1974–1981 konstrueerimis- ja tehnoloogiabürood "Desintegraator". Viimase ja Austria sõsarfirma Simmering-Graz-Paucker baasil moodustati 1977 rahvusvaheline ühisettevõte "Dessim".
Aastal 1962 autasustati Johannes Hinti N Liidu kõrgeima tunnustuse Lenini teaduspreemiaga.
13. novembril 1981 vahistati ta fabritseeritud süüdistuste alusel. Pikk kohtuprotsess lõppes detsembris 1983. Sisuliselt poliitilisel protsessil mõisteti Johannes Hint süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes. Karistuseks mõisteti talle 15 aastat vabadusekaotust. Riiklikud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ning kutse võeti kohtu taotlusel ära.
Ta suri Patarei vangla haiglas 5. septembril 1985 ja on maetud Metsakalmistule. NSV Liidu ülemkohus rehabiliteeris ta 25. aprillil 1989 täielikult; postuumselt taastati tema aunimetused, teaduskraadid ja tagastati osa konfiskeeritud vara.
Sisukord |
[redigeeri] Teaduslik ja praktiline tegevus
Manipuleerides aastakümneid löökveski – desintegraatoriga, leiutas ta aineid ergastades uusi materjale ja andis ammutuntud materjalidele uusi omadusi, avastas uusi energiaallikaid ning isegi uusi loodusseadusi. Näiteks täiendas ta Albert Einsteini massi ja energiat seostavat valemit.
Hint esitas uudseid seisukohti materjalide löökpurunemise ja kaasnevate mehhanokeemiliste nähtuste kohta, pannes sellega aluse silikaltsiidikoolkonnale. Ta leiutas autoklaavsete ehitusmaterjalide tootmise desintegraatormenetluse ja evitas selle tootmisse. Vastavaid ehitusmaterjalide tehaseid projekteeriti Eestis ning rajati kümnete viisi NSV Liidus, Jaapanis, Itaalias ja mujal.
Peale ehitusmaterjalide tootmise tegelesid tema rajatud ettevõtted ja organisatsioonid eelkõige universaalse desintegraator-aktivaator- ehk UDA-tehnoloogia evitamise ja levitamisega. Ta lõi desintegraatoraktivaatori kui universaalse tootmisagregaadi teooria.
Aastail 1978–1981 alustas "Desintegraator" biotehnoloogiliste produktide katsetootmist. Eriti suure menu saavutasid bioaktiivseid aineid sisaldavad toiduhüdrolüsaadid, mis saavutasid kõmulise imerohu kuulsuse ja mida eksporditi nii N Liitu kui ka läänemaadesse. Vähemalt kahe puhul (Urmas Altmeri loodud AU-8 ja I-1) salastati nende raviomadused ning pärast Johannes Hindi represseerimist peatati ka tootmine. Tänapäeval oleksid need vähemalt toidulisandina tunnustatud ja nagu ajakirjanik Siim Kallas aastal 1988 "Rahva Hääles" kinnitas, edestasid sellised biojuuretised Läänes mõni aasta hiljem puhkenud toitumisteraapia buumi.
Tema nimel on üle 200 teadustrükise, 62 leiutist, 28 patenti, viimaseid mh Venemaal, Saksamaal, Austrias, USA-s, Jaapanis jm.
[redigeeri] Poliitiline tegevus
Astunud 1941–1943 vanema venna mõjul Eestimaa Kommunistlikku Parteisse, kujunes Johannes Hint 1960. aastate lõpuks sovetlikus süsteemis sügavalt pettunud vabamõtlejaks ega varjanud oma vaateid tuttavate ega kaastööliste ees. Tal oli sidemeid vastupanurühmituse Eesti Demokraatlik Liikumine tegelastega.
[redigeeri] Töid temalt ja tema kohta
Tema elukäigu ja kohtuprotsessi ainetel on Mati Unt kirjutanud filmistsenaariumi "Desintegraator", mis on ilmunud ajakirjas "Looming" 1997, nr. 7–8. Ta esineb vene kirjaniku ja stsenaristi Oskar Kurganovi mitme raamatu kangelasena, muuhulgas nime Johannes Leht all.
Andres Sööt on teinud dokumentaalfilmi "Johannes Hindist" (1989).
Mati Talvik on teinud temast Eesti Televisioonis kevadel 2006 kaheosalise saate "Desintegraator" sarjas "Projekt: EI!"
Johannes Hindi enda poliitilisi kirjutisi on avaldatud põrandaaluses ajakirjas "Eesti Demokraat" (Aivars Krauklise varjunime all aastal 1974) ja kogumikus "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" (aastail 1987-1988). Hindi "Viimaseid mõtteid inimkonnale" (1985) on tsiteerinud Lääne välisringhääling. Alates 2006. aastast on Hindi töid taasavaldatud veebis.[1]
- "Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia" (1969–1974 kirjutatud traktaat). Kogupikkuses vt [2]; katkendeid – Vikerkaar 1988, nr. 11, lk. 82–87
- Johannes Hint, "Viimaseid mõtteid inimkonnale" – Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, XX (1985). Stk, 1988, lk 674-675.[3]
- "Elu piirpingel" (katkendeid mälestustest) – Esmaspäev, 12. oktoober 1992 – 11. jaanuar 1993
[redigeeri] Kirjandus
- Siim Kallas, "Materjali purunemine" – Rahva Hääl 11.–24. mai 1988
- Jüri Rätsep, "On aeg selgitada tõde" (J. Hindi kaitsja ülevaade kohtuprotsessist) – Vikerkaar 1988, nr. 6, lk. 87–92 ja nr. 7, lk. 89–94
- Mart Soidro, "Milleks küll sündisin sel ajal..." (intervjuu J. Hindi tütre Pille Paega) – Edasi 21. mai 1989, lk. 5
- Heino Joosti, "Meenutades Johannes Hinti" – "Liivika album 1999", Tallinn 1999, lk. 22–35.
- Holger Kaljulaid, "Johannes Hint: Ühe XX sajandi ausa mehe tragöödia" - Kultuur ja Elu, 2006, nr. 3, lk. 38-43.[4]
- Oskar Kurganov (Оскар Курганов), "Сердца и камни" (Südamed ja kivid). Moskva, 1971, 232 lk.
- Oskar Kurganov (Оскар Курганов), "Дело Хинта: повесть–быль" (Hindi kriminaalasi: jutustus tõestisündinud loost). Moskva, 2001, 315 lk.
