Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Vürst Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken (20. oktoober 1752 Tallinn – 7. september 1837 Kiiev) oli vene väejuht (kindralfeldmarssal).
Sisukord |
[redigeeri] Biograafia
[redigeeri] Varajane karjäär
Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken sündis parun Wilhelm Ferdinand von der Osten-Sackeni perre. Fabian Gottlieb kaotas kaheaastaselt isa ja nende pere elas üsna kehvades tingimustes. Pärast õpinguid Tartu ülikoolis astus ta Koporje musketäripolku.
[redigeeri] Sõjamehekarjäär
Aastal 1769, Vene-Türgi sõja ajal, osales ta Hotini blokaadis ja teistel sõjalistel operatsioonidel. Samal aastal ülendati ta lipnikuks ja veidi hiljem teiseks leitnandiks.
Aastatel 1770–1773 võitles ta Suvorovi vägedes Poolas.
1786 sai ta leitnantpolkovniku auastme ja määrati Moskva grenaderipolku. Seal teenis ta kuni 19. juulini 1789. Seejärel suunati ta Rostovi Musketärirügementi. Selle väeosa koosseisus võttis ta osa Vene-Türgi sõjast. Pruti jõe lahingute ja Focşani vallutamise eest anti talle Püha Vladimiri 4. klassi orden. Hiljem tõestas ta end ka Izmaili vallutamisel. Suvorov nimetas teda üheks vapraimaks sõduriks Izmaili all.
10. augustil 1792 ülendati Osten-Sacken polovnikuks ja määrati Tšernigovi musketäripolku Poolas. Lahingu eest Vilniuse lähedal kingiti talle kuldmõõk graveeringuga vapruse eest. 28. septembril 1797 sai temast Jekaterinoslavli grenaderipolgu komandör ja kindralmajor. 1799. aasta suvel ülendati ta kindralleitnandiks. Peale esimest Zürichi lahingut 4. juunil 1799 langes ta prantslaste kätte vangi ning teda peeti Nancys kinni kuni 1801. aastani.
[redigeeri] Napoleoni sõjad
Pultuski ja Eylau lahingu eest anti parun von Osten-Sackenile Püha Vladimiri ordeni teine järk ja Preisi Punase Kotka orden. Üsna pea pärast neid ordeneid oli ta sunnitud erru minema. Peale seda, kui Napoleon I oli tunginud Venemaale, naasis Osten-Sacken armeesse. Ta asus juhtima tagvarakorpusi Volõõnias. Ta sai ülesandeks kaitsta riigi lõunapiire võimalike Saksi ja Austria vägede rünnakute eest. Volkovõsski lahingus lõi ta prantslasi ja sundis neid taganema piirideni. Pärast seda vallutas ta Varssavi hertsogkonna ja ühendanud oma väed krahv Mihhail Miloradovitšiga, vallutas ta Varssavi. Hiljem oli ta ka edukas võitluses prints Józef Antoni Poniatowski vägede vastu. Hiilgava poola sõjakäigu eest annetati Osten-Sackenile Aleksander Nevski orden.
Hiljem võttis ta osa ka Sileesia armee sõjakäikudest Gebhard Leberecht von Blücheri juhatuse all ja osales ka Katzbachi lahingus. Peale seda lahingut ülendati ta Jalaväekindraliks. Oma teenete eest Leipzigi lahingus anti talle Georgi ordeni 2.klass. Tema juhatuse all võitis vene armee ka Brienne lahingu ja selle eest sai ta Püha Andrei ordeni. Mitmel puhul juhatas ta Blücheri asemel ise Sileesia armeed.
19. märtsil 1814 määrati Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken Pariisi kindralkuberneriks. Napoleoni saja-päevase võimuperioodi ajal võitles Osten-Sacken Michael Andreas Barclay de Tolly juhatuse all.
[redigeeri] Hilisem elu
Kuni Barcaly de Tolly surmani juhatas Osten-Sacken 3. jalaväekorpust. Peale seda määrati ta 1. armee ülemjuhatajaks. 26. augustil valiti ta riiginõukogu liikmeks. 8. aprillil 1821 kingiti talle krahvitiitel. Nikolai I võimuletuleku järel määrati Osten-Sacken Uglitski jalaväepolgu ülemaks. Polk nimetati hiljem ümber Osten-Sackeni polguks. 22. augustil 1826 ülendati Krahv Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken feldmarssaliks ja talle annetati Püha Vladimiri 1. klassi orden.
Novembriülestõusu ajal määrati ta Kiievi, Podoolia ja Volõõnia sõjakuberneriks. Kiire ja efektiivse tegutsemise eest sel ajal andis keiser talle vürstitiitli. Ta erustus 1835 ja suri Kiievis kaks aastat hiljem 85 aasta vanusena.
