Nikolai I

Nikolai I (6. juuli (juliuse kalendri järgi 25. juuni) 1796– 2. märts (18. veebruar) 1855) oli Venemaa keiser 1825–1855. Ta oli Paul I poeg ja Aleksander I vend.

Enne keisriks saamist oli Nikolai Romanovit kasvatatud vaid sõjaväelaseks, kuna ei usutud, et temast võiks kunagi keiser saada. Ent pärast oma vanema venna ootamatut ja järglasteta surma tõusis ta detsembris 1825 keisritroonile. Aleksandri vanuselt järgmine vend Konstntin Pavlovitš Romanov oli troonist juba varem loobunud. Juba enne keisriks saamist peeti Nikolaid üldiselt tagurlikuks, karmiks ning läbini militaristlikuks meheks, mistõttu liberaalsed dekabristid otsustasid tema võimuletulekut takistada, kehtestades konstitutsioonilise monarhia. Kuid nende katse kukkus läbi ning enamik neist saadeti Siberisse asumisele.

Nikolai kohta on öeldud, et ta valitses Venemaad kui hiiglaslikku sõjaväekasarmut, hoolimata inimeste ehk sõdurite olukorrast, pöörates peaaegu kogu tähelepanu vaid riigi sõjalise ja välise võimsuse kasvatamisele. Selles oli tal ka mõnevõrra edu. Just temaaegset Venemaad nimetati Euroopa sandarmiks, kuna ta oli valmis maha suruma igasuguse vana korra vastase liikumise. Ta tegigi seda nii 1830 Poolas (ja püüdis saada teiste riikide nõusolekut ka Belgiasse tungimiseks) kui ka 1848 Ungaris. Venemaa näis olevat muutunud hädavajalikuks partneriks Euroopa julgeoleku seisukoha pealt.

Kuid 1853 rikkus Nikolai teiste Euroopa suurriikide arvates rängalt jõudude tasakaalu Euroopas, kui kuulutas sõja Türgile. Prantsusmaa ja Inglismaa tulid viimasele appi ning maabusid Krimmis. Algas Krimmi sõda, mille Venemaa lõpuks kaotas. Nikolai ise selle lõppu ei näinud, surres 1855, aasta enne sõja lõppu. Tema poja Aleksander II ülesandeks jäi nii sõjakaotuse tunnistamine kui ka riigis suurejooneliste ümberkorralduste tegemine.