Ernst Jaakson
See artikkel räägib diplomaadist; laeva kohta vaata artiklit Ernst Jaakson (laev).
| See artikkel vajab toimetamist |
Ernst Jaakson (11. august 1905 Riia – 4. september 1998 New York) oli Eesti diplomaat, peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal ja 1990. aastate algul sealsamas esimene Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik.
Ernst Jaakson oli Eesti välisteenistuses kokku 79 aastat, alates 1919. aastast. Ta alustas Eesti Riia saatkonnas jooksupoisina ning tõusis hiljem sekretäri ametisse. 1927–1928 teenis ta aega Eesti sõjaväes ning naasis seejärel diplomaaditööle. 1929 saadeti ta tööle USA-sse ning uuesti sai ta Eestit külastada alles 1992. aastal.
Esialgu töötas Jaakson San Franciscos, kuid sai peagi peakonsuli abiks ning 1940. aastal omistati talle Valgetähe orden. Kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, otsustasid Eesti saatkonnad tööd jätkata ning suutsid teha edukat lobitööd Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamiseks Baltikumis (mittetunnustamispoliitika). Saatkonna esialgsed tõsised rahamured lahendati 1941. aastal, kui USA lubas neil kasutada seni külmutatud Eesti Vabariigi varasid sealsetes pankades.
1965. aastal, kui peakonsul Johannes Kaiv suri, sai Jaaksonist tema mantlipärija ning seega olulisim vaba Eesti esindaja läänes. Ta tegeles ka teiste saatkondade tegevuse koordineerimise ja ametkonna täiendamisega. Samuti suudeti tema osalusel algatada mitmeid olulisi väliseesti projekte, sealhulgas ka ESTO-päevad, mis toimusid esmakordselt 1972. aastal Torontos. Jaaksonist kujunes Eesti Vabariigi seadusliku järjepidevuse sümbolkuju.
Kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, kohtus Jaakson mitme toonase Eesti juhiga ning ehkki ta Eesti Vabariigi legaalse esindajana ei saanud Nõukogude liiduvabariigi esindajatega ametlikku koostööd teha, tegutses ta edukalt koos toonase välisministri Lennart Meriga Eesti iseseisvuse võimalikult kiire taastamise nimel. Mere vahendusel kohtus Jaakson Arnold Rüütliga ning leidis ühise keele ka temaga.
1991. aasta lõpus, peale seda kui Ülemnõukogu 20. augustil võttis vastu otsuse riikliku iseseisvuse taastamise kohta, nimetati Ernst Jaakson Eesti Vabariigi esimeseks erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Ühendriikides ning alaliseks esindajaks ÜRO juures. Peagi sai ta USA diplomaatilise korpuse vanemaks. 1993 sai Jaaksonist taas Eesti peakonsul Ühendriikides ning ta jätkas diplomaaditööd kuni surmani 1998. aastal.
1995 ilmus Ernst Jaaksoni mälestusteraamat "Eestile", kus ta annab ülevaate oma elukäigust, peale selle avab see Eesti huvide kaitsmise tagamaid ning taasesitab mitu huvitavat ajaloolist dokumenti. Teose teine trükk ilmus 2001. aastal.
Ernst Jaaksoni pere pärineb Hiiumaalt, praeguse Emmaste valla alalt.
[redigeeri] Bibliograafia
- Ernst Jaakson. "Eestile". (1. trükk, Tallinn: SE & S, 1995) ISBN 9985854004
- Ernst Jaakson. "Eestile". Eessõna Ylo Anson; järelsõna: Sirje Endre (2. trükk, Tallinn: SE & JS, 2001) ISBN 998585439X
- Anne Velliste, "Ernst Jaaksonile". Eessõna: Trivimi Velliste. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2000 (Soome: Tammer-paino) ISBN 9985700716
[redigeeri] Välislingid
- Välisministeerium: Ernst Jaaksoni biograafia (inglise keeles)
- Toomas Hendrik Ilvese järelhüüe Ernst Jaaksonile
- Ernst Jaakson 100 Ernst Jaaksoni sajandale sünniaastapäevale pühendatud kirjutis Eesti Välisministeeriumi aastaraamatust.
- Pekka Erelt. Mille Arnold lõhkus, selle Lennart parandas. Eesti Ekspress 30.03.2006. Artikkel suhete loomisest Eesti esinduse ja ENSV võimude vahel.
