Bartolomeu Dias

Bartolomeu Dias [bartulum'eu d'iaš] de Novais (kasutatud on ka nimekujusid Bartholomeu ja Diaz; umbes 1450 arvatavasti Algarve – 29. mai 1500 Hea Lootuse neeme lähedal) oli portugali meresõitja ja maadeavastaja, kes purjetas 1488 esimese teadaoleva eurooplasena ümber Hea Lootuse neeme Aafrika lõunatipus.

Tõenäoliselt olid tema esivanemate seas João Dias, kes purjetas 1434 koos Gil Eanesiga ümber Boujdouri neeme, ning kaupmees ja maadeavastaja Dinis Dias, kes 1444 Henrique Meresõitja ülesandel jõudis esimese eurooplasena Mandri-Aafrika kõige läänepoolsemasse punkti Roheneemele (praegu Dakar Senegalis) ning avastas Terra dos Guineus.

Diasi elust enne tema suurt avastusretke on väga vähe teada. Dokumentides andmete saamist raskendab see, et tal oli mitmeid nimekaime. Aastatel 1475–1478 tegeles keegi Bartolomeu Dias kauplemisega Lissaboni ja Itaalia vahel, kuid pole teada, kas tegemist oli sama isikuga.

Aastal 1481 saatis Dias ühe laeva kaptenina Diogo de Azambujat ekspeditsioonil Kullarannikule (Guineasse). Sel ekspeditsioonil rajati Elminasse ([Ghana]]) kaubanduse tugipunkt. Dias oli kuninga õukonna rüütel (escudeiro; see on teada João de Barrosi sõnade järgi, nagu ka see, et ta oli recebedor do Armazém da Guiné) ja kuninglike ladude järelevaataja.

Arvatakse, et ta oli sõjalaeva (nau) "São Cristovão" tüürimees (patrão), sest 1486 sai keegi Bartolomeu Dias kuningas João II-lt oma tulevaste teenete eest 6000 real branco't.

Otsides mereteed Aasiasse, olid Portugali ekspeditsioonid Henrique Meresõitja ajast (15. sajandi alguses) saadik uurinud Aafrika läänerannikut. 10. oktoobril 1486 määras Portugali kuningas João II Diasi rangelt salajase ülesandega juhiks ekspeditsioonile, mis pidi Diogo Cão saadud andmeid kasutades leidma Aafrika lõunatipu ja purjetada ümber selle lootuses leida kaubateed Aasiasse. Võimaluse korral pidi ekspeditsioon Indiasse välja jõudma. Ekspeditsiooni peaeesmärk oli leida legendaarse kristlasest aafrika kuninga preesterkuningas Johannese maa, millest oli hiljuti saabunud teateid João Alfonso de Aveiro kaudu ja kellega portugallased tahtsid sõbralikesse suhetesse astuda, et moslemid pihtide vahele võtta.

Pärast kümme kuud kestnud ettevalmistusi väljus Dias suvel 1487 (eri andmetel tõenäoliselt augusti lõpus või augusti esimestel nädalatel) Lissabonist Tejo jõelt laevastikuga, mis koosnes kahest 50-tonnisest (vähemalt 100 tänapäeva tonni) karavellist ja ühest varustuslaevast toidu ja vee jaoks, mis oli kaks korda suurem raalaev (mõnedel andmetel oli ka see karavell; mõnedel andmetel oli abilaev hoopis väiksem). Abilaeva kaasapanemine oli arvatavasti uuendus. Lipulaeva "São Cristovão" kamandas Dias ise,tüürimeheks oli Pêro de Alenquer, kes kirjutas Vasco da Gama esimese reisi kirjelduse ning kellel kuningas tema teenete eest oli lubanud kanda siidrõivaid. Teist karavelli "São Pantaleão" käsutas João Infante, kellel oli tüürimehena abiks Alvaro Martins. Varustuslaeva juhtis Bartolomeu vend Diogo Dias (teistel andmetel Pedro või Pêro Dias), tüürimeheks oli João de Santiago (see nimi on teiste seas graveeritud Ielala kaljule). Tüürimehed olid parimad Aafrika ranniku tundjad, kes tol ajal võtta olid. Ekspeditsioonil osales ka João Grego. Pardal oli ka kuus Diogo Cão poolt Lissaboni toodud kongolast (kaks neegrit ja neli neegritari), kes pidid reisi algupoole eri kohtades kaldale ja sisemaale minema, et kohalikele elanikele ekspeditsiooni eesmärki selgitada ning kuningas João II hiilgust kiitma. Nad pidid otsima kauplemisvõimalusi ning küsima preesterkuningas Johannese maa järele. Aafriklased olid euroopalikult rõivastatud ning neil olid kaasas kaubanäidised, et kohalikes elanikes kaubanduse vastu huvi äratada.

Dias purjetas kõigepealt Palmase neeme juurest otse Kongo jõe suudme poole, mille eelneval aastal olid avastanud Diogo Cão ja Martin Behaim. Pisut vähem kui nelja kuuga jõuti Kongoni. Viimased aafriklased jäeti Kongo jõe suudme juurde maha. Dias kohtus Kongo kuningaga ning vahetati kingitusi.

Lõunapoolkeral puhusid tuuled vastupidises suunas ning olid pidevalt vastu. Oldi sunnitud vaevaliselt loovima. Lõpuks otsustas Dias eriti aeglase varustuslaeva maha jätta ning minna lõuna poolt läänetuuli otsima. Ta sõitis ta piki Aafrika rannikut ja sisenes Walvis Baysse, kuhu Diogo Cão oli 1482. aastal jõudnud. See oli kõige lõunapoolsem kohta, mis portugallastele tuntud oli (Serra Parda praeguse Namiibia rannikul). Selle koha lähedal oli {{kas|Cape Cross]], kuhu Dias hiljem püstitas oma viimase vapiposti. Varustuslaev jäeti julgeolekukaalutlustel lahe lõunaossa Sierra dos Reisi lähedale (praegune Lõuna-Aafrika Vabariik), seda jäi valvama 9 meest. On arvatud, et see koht oli Baía dos Tigres, sest see vastab kõige paremini kirjeldustele. Nähtavasti oli kogemus näidanud, et laevad ei saa ise toidumoona ja vett kaasas kandes kaugemale jõuda.

Walvis Bayst võttis Dias 6. jaanuaril suuna lõuna poole, läbis Golfo de São Tomé (angra dos Ilhéus; praegu {{kas|Spencer Bay või [[Spencer Bai])}} ning jõudis lõpuks Angra Pequena'ni (Lüderitzi laht). Cabo da Volta'le (Diaz Point, Kwaaihoek) rajas ta oma esimese kivist vapiposti (padrão), et markeerida Portugali valdusesse võtmist. Alates 29. laiuskraadist (Port Nolloth) kaotas ta kalda silmist ning 13 päeva kestnud tugev torm viis mõlemad karavellid Hea Lootuse neemest kaugele lõuna poole. Kui meri rahunes, purjetas ta tagasi idasuunas, ning kui mõne päeva jooksul maad vastu ei tulnud ja temperatuur aina langes, kardeti jõuda maailma ääreni ja ta pöördus põhja poole (nii pidi ta kindlasti Aafrikani välja jõudma) ning maabus 3. veebruaril 1488 lahes, mille nad nimetasid "Bahia dos Vaqueiros". Kaldal oli asula, mille Dias veisekarjade järgi nimetas Angra dos Vaqueiros. Teise versiooni järgi pandi lahele nimeks päeva pühaku järgi nimeks Aguada de Saõ Bras 'Püha Blasiuse laht'. Arvatakse, et tegemist oli Mossel Bayga (Mosselbaai) praeguse Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumil (370 km Nõelaneemest lääne pool).

Barolomeu Dias leiutas faktiliselt manöövri, mida portugali keeles nimetatakse: a volta do mar: Guinea lahe laiuskraadil eemaldutakse Aafrika rannikust, suundutakse läände ning seejärel pööratakse itta, et sõita ümber Aafrika lõunatipu.

Dias sõitis ida poole ja purjetas ümber Aafrika lõunapoolseima punkti Nõelaneeme. Ta jõudis Algoa lahte, mille äärde ta 12. märtsil 1488 laskis Padrone neemele Kapi poolsaarel või False Islandil püstitada veel ühe vapiposti (püha Gregoriuse auks). Vastu mässu äärel oleva meeskonna tahtmist jätkas ta retke ida suunas ning jõudis ühe jõe suudmesse, kus rannajoon pöördus juba äratuntavalt kirde poole. Oma asetäitja auks pani ta jõele nimeks Rio Infante. On arvatud, et see oli Great Fishi (Groot Vis) jõgi. Viimasel ajal on tekkinud arvamus, et tegemist oli hoopis Keiskama jõega. Oli tunda ka ekvaatori poolt tulevat sooja hoovust. Nüüd oli talle selge, et 70 aastat otsitud tee ümber Aafrika on leitud ning vürtsitee Indiasse on vaba. Ent skorbuudi käes vaevlev, kurnatud ja proviandi lõppemist kartev meeskond sundis ta tagasi pöörduma.

Alles tagasiteel silmas ta mais 1488 Hea Lootuse neeme, millele ta pani nimeks "Tormide neem" (Cabo das Tormentas) või "Tormine neem" Cabo Tormentoso. Sinna ta püstitas püha Filippuse vapisamba. Hiljem olevat João II selle ümber nimetanud Hea Lootuse neemeks (Cabo da Boa Esperança), sest oli avastatud tee itta ning oli lootus kauaotsitud tee Indiasse varsti leida. On ka väidetud, et nimi "Hea Lootuse neem" pärineb Diaselt endalt. Praeguse Kaplinna suure sadamalahe Tafelbai äärde püstitas ta 1. mail 1488 vapiposti.

Walvis Bay lõunaosast leidis Dias eest oma üheksa kuu eest mahajäetud varustuslaeva, mille meeskonnast oli elus veel vaid neli (teistel andmetel kolm) meest. Üks neist, kes oli väga haige, suri saabujaid nähes rõõmu kätte. Laev oli mädanenud. See laaditi tühjaks ja põletati.

Suuremate raskusteta jõuti pärast lühikesi peatusi Angola rannal (Dias Pointi püstitati 25. juulil Püha Jakobuse (Santiago) vapipost) ja Príncipe saarel Guinea lahes, kust võeti värsket vett, Resgate jõe juures ja Elminas pärast 16 kuud ja 17 päeva kestnud äraolekut detsembri lõpus 1488 Lissaboni tagasi. Kokku avastas Dias umbes 2030 km senitundmatut Aafrika rannikut.

Kohal viibinud Christoph Kolumbuse tunnistuse järgi (temalt me teame ka Lissaboni saabumise aega) võttis Diast vastu juubeldav rahvahulk. Kolumbus ise kaotas Diasi retke õnnestumise tõttu lootuse, et kuningas huvituks tema plaanist jõuda Indiasse lääne poole purjetades.

Ametlikku aruannet ekspeditsioonist Hea Lootuse neemele pole leitud (reis oli salastatud; Bartolomeus Diasi reisimärkmed olevat hävinud Lissaboni maavärinas 1755, kui hävis loss, kus neid hoiti). Seetõttu on paljud üksikasjad ebaselged. Nii näiteks pole selge, kas Dias Nõelaneeme asukohta astrolaabiga mõõtis. Samuti pole teada, kas ta tagasiteel peatus Elminas ja tõi Duarte Pacheco Pereira ekspeditsiooni ellujäänuid liikmed Lissaboni tagasi.

Ümber Aafrika kulgeva väila avastamine oli oluline, sest eurooplased said esimest korda võimaluse kaubelda otse Aasia ja Indiaga, vältides Lähis-Ida maateid ja vahendajaid. Lõpuks tõi see kaasa Atlandi ookeani äärsete kaubandusmaade tõusu ning Lähis-Ida ja Vahemeremaade languse järgnevatel sajanditel.

Pärast edukat tagasipöördumist nimetas kuningas João II ta kuningliku kaubandus- ja maksuameti Casa de Guiné e Mina ülemhalduriks (capitão-mor). Selle ameti kaudu käis kogu kaubandus vastavastatud aladega. Tema nime mainitakse 1490. aastatel korduvalt seoses Guinea lahe piirkonnaga.

1496–97 mainitakse üht Lõuna-Aafrika meresõitjat ja ühe nau kaptenit, kes pidi suunduma põhja biskaialastega võitlema. Tõenäoliselt olid nad vennad, kuid mõlemat nimetati "Bartolomeu Dias", nii et pole kindel, kumb oli meid huvitav isik. Ühel 1571. aasta kuninglikul merekaardil (kuningas Sebastião ajast) mainitakse Angola kaptenit Paulo Dias de Novaist, märkides, et tema vanaisa Bartolomeu Dias de Novais avastas Hea Lootuse neeme. Nimi de Novais eeldab päritolu suursugusest suguvõsast, mida Bartolomeu Diasi teadaolev elulugu siiski ei luba oletada.

Sisepoliitilised probleemid ja oht, et tuleb sõda Hispaaniaga, aeglustasid uue ekspeditsiooni teelesaatmise otsust. Aastal 1495 otsustas kuningas João II saata välja ekspeditsioon Indiasse ja määras selle juhiks noore Vasco da Gama. Dias pidi käsutama ainult ühte väikest laeva. Retke ettevalmistamisel tegutses Dias üksnes nõunikuna ning vastutas merekaartide valmistamise ning laevade varustamise ja ehituspuidu valimise eest (ehitati kaks uut laeva ja renoveeriti kaks laeva). Et kuningas João II suri, läks ekspeditsioon teele alles 1497. Dias saatis ekspeditsiooni Vasco da Gama alluvana kuni Roheneemesaarteni. Miks otsustavat missiooni ei usaldatud mitte Diasele, vaid Vasco da Gamale, pole teada. On oletatud, et otsiti meest, kes meeskonna mässuga paremini toime tuleks.

Teisel India-retkel, mida juhtis Pedro Álvares Cabral ja mille tulemusena 1500 avastati Brasiilia, oli Dias üks 13 kaptenist. Ta suri teel Brasiiliast ümber Aafrika Indiasse Hea Lootuse neeme lähedal üle ööpäeva kestnud kohutava tormi ajal, kui tema laev läks ühena neljast (üks karavell ja kolm naud ligi 400 mehega pardal) kogu meeskonnaga 29. mai koidikul lühikese ajaga põhja. Kümnel eelneval ööl oli nähtud pika tulevärvi sabaga komeeti. Kroonik Fernão Lopes de Castanheda kirjutab: "Lained tõusid nii kõrgele, et naud kiikusid kord pilvedes, kord kuristikus, orgude avanedes. Päeval oli vesi tinakarva ja öösel tulevärvi, ja müra, mida tegi puit, oli kohutav ning kõik oli nii jube, et kes pole seda näinud, ei suuda seda uskuda." Madrustel polnud kahtlust, et tegemist on müütilise hiiglase Adamastori kättemaksuga.

Diasi pojapoeg Paulo Dias de Novais oli Portugali kolonisaator Aafrikas 16. sajandil.

[redigeeri] Allikad

Et Portugali kuningas hoidis Diasi retke ebaõnnestumise kartuses salajas, siis kirjeldas seda esimest korda lähemalt alles 16. sajandi keskpaigas kroonik João de Barros teoses "Asia". Siiski puudutas tema retke juba Duarte Pacheco Pereira teoses "Esmeraldo De Situ Orbis" (1505–1508).

Tähtis allikas on ka Londonis Briti Muuseumis hoitav Martelluse maailmakaart (1489/90), millel esmakordselt kujutatakse Diasi avastatud alasid. Lõunapoolsemad alad on kaardil tugevasti moonutatud.

[redigeeri] Muuseum Mossel Bays

Praegu on Mossel Bays Bartolomeu Diasi muuseumikompleks, kus on ka Diase karavelli elusuuruses tinglik koopia "Bartolomeu Dias", mis on ehitatud Portugalis Vila do Condes. Selles on siiski moodne kambüüs ja kajutid. Männi- ja tammepuust tehtud karavelli pikkus on 23,5 m, piimi laius 6,6 m ja veeväljasurve 130 tonni. Laeval on kaks purje kogupindalaga 220 ruutmeetrit. 8. novembril 1987 asus kapten Emilio da Sousa 17 meeskonnaliikmega teele ning saabus 3. veebruaril 1988, 500 aastat pärast Diast. Erinevalt Diasest, kellel läks Mossel Baysse jõudmiseks kuus kuud, jõuti kohale kolme kuuga. Reis läks hästi, ainult Namiibia rannikul läks tarvis abimootorit.