Albaania ajalugu
Albaania ajalugu
Albaanias on asustuse jälgi alates neoliitikumist.
Albaania territooriumil elasid vanaajal ühte indoeuroopa keelt kõnelevad illüürlased, tõenäolised albaanlaste esivanemad. Vanad illüüria linnad nagu Amantia ja Byllis annavad tunnistust nende tähelepanuväärsest majanduslikust ja ühiskondlikust arengust. 4.-3. sajandil eKr moodustasid taulantlaste ja ardiaanide hõimud riike, millel olid sidemed Kreeka kolooniate Epidamnose (Dyrrhachioni) ja Apolloniaga. 260-250 eKr tekkis praeguse Albaania territooriumil Lõuna-Illüüria Skodra riik, mis 168 eKr vallutati roomlaste poolt. Alates 167. aastast eKr oli Albaania Illyricumi provintsina Rooma võimu all. 158 eKr tekkis seal dalmaatide hõimuliit. Dalmaadid tunnistasid 155 eKr Rooma ülevõimu ning nende ala läks Illyricumi provintsi koosseisu. See ala sai 9 pKr Rooma provintsiks [[Dalmatia]], mis Rooma riigi jagamisel 395 jäi Ida-Rooma riigile. Aastast 535 kuulus Dalmatia Bütsantsile (rannik kuulus Bütsantsi mõjupiirkonda 395-1204). 4.-5. sajandil tungisid Albaaniasse gootid ja avaarid. 6. sajandi lõpul tungisid Balkani poolsaarele (sealhulgas Albaania sisemaale) slaavi hõimud ning vallutasid 7. sajandil suured osad Dalmatiast. Umbes 809 seati Bütsantsi riigi haldusreformi käigus sisse haldusüksus Dyrrachion (Durrës). 11. sajandi lõpul tungisid Albaaniasse normannid. Alates 11. sajandist nimetatakse illüürlasi albaanlasteks. Samal ajal algas nende asuala laienemine lõuna ja kagu suunas. Patriarhaalne hõimukord hakkas lagunema. Alates 11. sajandist hakkasid peamiselt Lõuna-Albaanias kujunema varafeodaalsed omandivormid. Umbes 1190 tekkis Albaanias esimene sõltumatu vürstiriik Progoni ja hiljem Gjini võimu all, mis langes 1208. 13. ja 14. sajandil oli Albaania ala ajuti Bulgaaria, Veneetsia ja Serbia võimu all. 14. sajandil tekkisid Topiaj ja Balshani vürstiriik. 14. sajandi lõpu poole hakkasid kujunema albaania hõimud. Lahingus Kosovo väljal 1389 lõid Türgi väed hävitavalt serblasi. Türklased tungisid ka feodaaltülidest nõrgestatud Albaaniasse. Aastast 1443 õnnestus Albaania rahvuskangelasel Skanderbegil hoida ala oma kindluse Krujë ümber türklastest sõltumatuna ning võidelda Albaania vabastamise eest. Periood 1443-78 (Krujë langemiseni) oli albaanlaste ainuke sõltumatuse aeg enne 20. sajandit. Pärast Skanderbegi surma 1468 vallutasid türklased 1468-1506 kogu albaanlaste asuala. Albaania jäi Türgi võimu alla peaaegu 500 aastaks.
16.-17. sajandil Albaania islamiusustati. Maa areng aeglustus. Mõnedel vürstidel, nagu 1788-1822 Ioanninas valitsenud Ali-pašal õnnestus saavutada ajutine faktiline sõltumatus. Aastatel 1831-69 leidsid aset talurahvarahutused. Prizreni liiga nõudis 1878 Albaaniale autonoomiat. Rahvuslik liikumine aktiviseerus aastast 1905. 1909 algasid albaanlaste ülestõusud Türgi võimu vastu, mida lõpuks oktoobris 1912 puhkeva Esimese Balkani sõja tõttu ei saanud enam maha suruda. Albaania sõltumatus kuulutati välja 28. novembril 1912 Vlorës. Loodi ajutine valitsus. Albaania allutati kuue Euroopa suurriigi protektoraadile. Euroopa suurriigid otsustasid määrata prints Wilhelm von Wiedi Albaania vürstiks. Ta asuski ametisse 21. veebruaril 1914, kuid pidi juba 4. septembril 1914 maalt lahkuma. Esimese maailma sõja alguses okupeerisid riigi Itaalia, Serbia ja Kreeka, 1915 teljeriigid. Aastal 1919 anti osa Albaaniast mandaadina Itaaliale. Ülestõus Vlorës, mis ajas Itaalia okupatsioonivõimu välja, sundis Itaaliat 1920 mandaadist loobuma. Jaanuaris 1920 kuulutas Albaania prefektuuride kongress Lushnjës uuesti välja riigi sõltumatuse ja nimetas Tirana pealinnaks. Aastal 1921 tunnustati rahvusvaheliselt Albaania sõltumatust 1913.-14. aasta piirides. Albaania iseseisvuse säilimine pärast Esimest maailmasõda sai võimalikuks suurelt jaolt tänu Aneerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni eestkostele Pariisi Rahukonverentsil. Aastal 1923 fikseeriti piir Kreekaga. 21. jaanuaril 1925 kuulutati välja vabariik ja 1925 presidendiks valiti Ahmed Bey Zogu (oli aastast 1921 peaminister), kes laskis 1928 end Zog I nime all kuningaks kroonida. Pärast Itaalia vägede uut sissetungi 7. aprillil 1939 Zog põgenes riigist. 12. aprillil "otsustas" Rahvuskogu ühinemise Itaaliaga personaalunioonis. Pärast Italia üleminekut liitlaste leeri Teises maailmasõjas 1943 tühistas rahvuskogu personaaluniooni. Septembris 1943 vallutasid Albaania Saksa väed. Pärast Saksa vägede lahkumist novembris 1944 läks võim partisanirühmade kätte, kelle seas domineeris kommunistide poolt juhitud Rahvuslik Vabastusrinne. 5. jaanuaril 1945 moodustas kommunistide juht Enver Hoxha rahvarindevalitsuse, mis kuulutas 11. jaanuaril 1946 välja rahvavabariigi.
Vaata ka: Albaania lähiajalugu
